andsid piima. Mida aeg edasi, seda paremaks läks ka loomakasvatus tuli rohkem loomi ja elu oli parem.Kolmas raske töö oli heinategu. Heinatööde algus sõltus eelkõige ilmast, tavaliselt loeti heinaajaks ajavahemiku jaanipäevast jaagupipäevani. Vanarahvas ütles, et Jaagup lööb raudnaela heinakõrde, mis tähendas, et hein muutus raskelt niidetavaks. Tavliselt saadi heina looduslikelt heinamaadelt. Sageli asusid need küladest kaugel ja seal heinaajal ööbiti.Heina niideti vikatiga. Niidetud hein kuivas maas, aegajalt käidi segamas. Kuivanud heinad viidi küüni. Enamik tööriistu valmistati puust. Põhilised tööriistad olid nuga ja kirves. Kahemehesaed võeti kasutusele hiljem. Riided õmmeldi kõik kodus. Peamised materjalid olid lina ja vill, mille töötlemiseks kulus kaua aega. Hiljem hakati kuduma ka käterätte, voodipesu ja linikuid. Pidurõivaste kaunistamiseks valmistati pitse ja tehti tikandeid.
Maaviljelussüsteemid, külvikord Vanim maaviljelussüsteem on uudismaasüsteem, omane rändavatele rahvastele. Kolmevälja- ehk kesasüsteem: kesa, taliteravili, suviteravili. Viljavaheldussüsteem (mitmeväljasüsteem): põldhein, taliteravili, naeris/kartul, oder ristikuga. Rohumaade tööde aastaring Kevadel riisumine, eriti puisniitudel. Mahalangenud okste kokkukorjamine, maapinna tasandamine. Oksad enamasti kütteks või põletati suvisel heinaajal. Vähem kivistes kohtades tähistati vaiadega kive, et heinaajal vikatit ei vigastaks. Millal algas Eestis ulatuslikum pärandkoosluste kadumine? Pärandkoosluste pindala hakkas aeglaselt vähenema 20. sajandi esimesel poolel seoses niitude ülesharimise ja kultuuristamisega. Niitude pindala vähenes oluliselt pärast II maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine. Kui suurel pindalal levisid pärandkooslused 20. saj. algul? Pärandkoosluste pindala oli Eestis suurim 19
pasklille, kanapasalille ja kanaperse. Kuid ega nimi lille riku. Ennemuiste usuti, et nurmenukk on nagu võti, mis avab taevaluugid, et kevadpäike saaks tulla üha soojemalt paistma. 2 Vanasti keedeti nurmenukuteed. Seda joodi siis, kui oli köha ja luud-liikmed valutasid. Karksi kandi rahvas visanud igal kevadel kolm nurmenukuõit jõkke või järve. Õied olnud Veteemale meeleheaks, et ta heinaajal ei laseks vihma sadada. Nurmenuku ilus ei kahtle ilmselt keegi. Lühidalt öeldes on tal kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli esineb nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab nii kogu ümbruse oma säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate te lihtsalt
Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad ja nad võivad rünnata kõikvõimalikke loomi roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Mõnel pool on vahustajalaste järglasi varjavat nn käosülge rohukõrtel peetud noorte parmude kasvukohaks. Heinaajal tekib rohu külge nagu sülg. Tegelikult olema need parmu pojad. Neid jälgides, kui nemad asuvad rohutüükas, seisab ilm kuiv, kerkivad nemad rohuladvasse, siis tuleb vihma. Mets Referaat Tallinn 2011 Sisukord Sissejuhatus_______________________________________________3 Tamm____________________________________________________4 Toomingas_________________________________________________4 Jänesekapsas_______________________________________________5
Kolmandal päeva hakati neid ka tööle määrama. Teisel päeval pidid nad kõik komandandi juures käima allkirja andmas ja öeldi , et luba küsimata ei tohi külast lahkuda . Algul käisid nad keldris kartuleid sorteerimas, siis käisid härjarakendiga naaberkohovsist kartuleid toomas. Peale mai püha läksid nad äestama hobustega, aga hakkas lund sadama ja said lõunaks koju. Uno pandi traktoristile appi, ta oli haakia. Siis olid ainult lint traktorid. Heinaajal aga oli vanaema hobureha peael riisumas, Aino oli heinu kuhja tõstmas suure puuhanguga. Nende brigaad oli: Koigi vallast üks mees, Aino ja üks saksa mees. Riisumas oli neli kohalikku tüdrukut, nemad riisusid heina vaaludesse. Neli härjapaari oli lohistajatega heina vaahedest kuhja juurde vedamas. Nende härgade ajajad olid väikesed 8-9. aastased poisid ja tüdrukud. Nende brigaadis oli kaks Eesti poissi. Vanaema oli järelriisuja ja pidi pärast kuhja ümbruse ilusti korda tegema
Üldjoontes arvestatakse, et toitainete kaod veel elavate taimerakkude korral on 1-2 % ööpäevas. Heintegemise ladusaks kulgemiseks ja kuivatamisega kaasnevate kadude vähendamiseks tuleb võimalikult lühendada kuivatamisaega ja võimalusel valida vähem kuivamist nõudev varumisviis. Nii on lahtise heina kogumise koos järelventileerimisega hoidlas otstarbekam kui heina pikema aegsem kuivatamine. Seda eriti vihmastel suvedel. Põuasel heinaajal pole see nii oluline. Heinategemise suurim takistaja on vihm. Kõige kahjulikum on see kuivatamise teisel poolel, kus peale otseste toitainete kadude tekib mikroorganismide elutegevuse tagajärjel heinas ka loomadele mürgiseid ühendeid. Kui mahaniidetud rohtu pole vihma tõttu tõttu võimalik kuivatada, tuleb see kohe koristada siloks ja mitte oodata selle riknemist, sest siis ei saa enam ka korralikku silo. Heina niitmiseks kasutatakse meil latt -ja rootorniidukeid.
rahvuslikkude ainete kohta. V. Reimani osaks sai kõneleda priiuse järjekordsel aastapäeval 1883, oma teisel ülikooliaastal. Suvevaheajad ta veetis kodus ja töötas gümnaasiumiõpilasena ja üliõpilasenagi, pastlad- rätid jalas, oma talu väljadel ja luhtadel, aga ka mõisaväljal. Üliõpilasena käis vahel pühapäevahommikuti karjaste eest karjas või viis neile süüa. Üliõpilasena oli ta kodus heinaajal alati kuhjategija. Paunal oli palju heinamaad ning palju heina, ja kuhje sai palju, nii et Villemil tulnud ühtelugu kuhja otsas olla. Üliõpilasaja- kulud n V. R. enda ülestähenduste järgi olnud ligi 2300 rubla, see oleks meie rahas üle 5000 krooni, seega küllaltki suur summa. Ei ole kindlasti teada, kas V. Reiman selle raha kõik isalt sai. Ühe lähedase sugulase teate järgi polnud isal küll rahast puudust, aga ta oli andnud napilt.
kestnud sõnnikuvedu. See oli üks aeganõudvamaid töid, milleks nõuti rohkesti abiteopäevi. Mõisas kasvatati rohkesti nuumhärgi viinapõletamise praagal, mõisapõllud asusid aga tihti kaugel. Sageli nõuti talust ka teist rakendit. Enamus töid tegid mehed, va käsitsi sõnnikulaotamine, mis oli laste töö. Heinategu. Peale jaanipäeva algas niitmine, mida tegid teomehed, ja loovõtmine, mis oli vaimude töö. Heinaajal tuli tihti terveks nädalaks mõisa jääda. Lõikus. Lõikusaeg kestis 4 nädalat ja tihti kattus ajaliselt heinatööga. Vilja lõigati sirbiga ja seoti vihku. Seda tegid naised ja lapsed. Lapsed korjasid ka mahavarisenud viljapäid. Vihkude kokkutassimine ja aunadesse panek oli enamasti meeste töö. Kui lõikusele nõuti abiteolisi, oli talust väljas korraga 4 inimest. Rehepeks. Seda peeti kõige raskemaks tööks, sest toimus umbses ja tolmuses ruumis ning enamasti öösiti
pärineb Inglismaalt Norfolki krahvkonnast, kus 1730. aastatel hakati põllumaad jagama neljaks osaks (ristiku-, taliteravilja-, naeri- ja suviteraviljamaa), seda süsteemi on tänapäeval arendatud ja täiustatud. Rohumaade traditsioonilise majandamise aastaring, mida tehti kevadest talveni? Kevadel riisumine, eriti puisniitudel. Mahalangenud okste kokkukorjamine, maapinna tasandamine. Oksad kasutati enamasti kütteks või kuhjati kändudele ja põletati suvisel heinaajal. Vähem kivistes kohtades tähistati vaiadega kive, et heinaajal vikatit ei vigastaks. Heinategu. Kõigepealt niideti lagedad heinamaad, puisniitudele mindi enamasti juulis. Varjus kasvab hein aeglasemalt ning põuaoht on puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje.
106. Lapsel on koera soe juures 107. Lapsel on uni magusam kui sai 108. Lapsel saba koormaks 14 109. Lapsel valutab sõrmeots, emal süda 110. Lapse mängiasi on puupulk ja sitajulk 111. Lapse nahk ja koera nahk 112. Laps hea heinaajal, kallis kaeraleiku ajal, põrguline pulma ajal 113. Laps ikki nägusam, ku tasku ööl 114. Lapsi on, ruublid ei ole 115. Laps ja koer ei väsi iialgi 116. Laps ja loll tahavad kiita ja kass tahab silitada 117. Laps juokseb alt vihma 118. Laps kannab seni pokutat, kuni ema elab 119
umbes meetrikõrgune saunalava, mis toetus puupostidele või kinnitus seinapalkide vahele. 19.saj. lõpus ehitati saunale esik (vöörus), kus sai riietuda. Saunavihad tehti arukasest, aga ka tamme ja kadakaokstest, raviotstarbeks nõgesevihtu. Saunas käidi laupäevaõhtuti, enne mehed, siis naised. Varasemal ajal oli levinud meeste-naiste ühine saunaskäimine. Usuti, et vihtlemine paneb lapsed kasvama ja teeb noored neiud kauniks. Nädala sees köeti sauna heinaajal ja rehepeksu ajal. Talvel suurte külmadega jäeti mõni laupäev vahele. Haigete inimeste jaoks köeti saun neljapäeval, mil võeti ette igasuguseid ravitoiminguid ja nõidumisi. Saun köeti nii, et pimedaks oleks saunas käidud. Öeldi: "Laupäeva lõuna ajal on vihtlemisvesi rõõsk piim, õhtupoolikul vesi ja pärast päevaloojangut sula veri." Sauna köeti lehtpuudega. Kõige mahedam saun pidi saama kase- ja lepapuuga kütmisel, kõige mõrum saun pihlaka või pärnaga kütmisel
Vanim maaviljelussüsteem on uudismaasüsteem, iseäranis omane rändavatele, nomaadsetele rahvastele. Kolmevälja- ehk kesasüsteem: kesa, taliteravili, suviteravili Viljavaheldussüsteem(mitmeväljasüsteem, norfolgi külvikord): põldhein, taliteravili, naeris/kartul, oder koos ristikuga. Rohumaade tööde aastaring *Kevadel riisumine, eriti puisniitudel. Mahalangenud okste kokkukorjamine, maapinna tasandamine. *Oksad kasutati enamasti kütteks või kuhjati kändudele ja põletati suvisel heinaajal. *Vähem kivistes kohtades tähistati vaiadega kive, et heinaajal vikatit ei vigastaks. Heinategu. Kõigepealt niideti lagedad heinamaad, puisniitudele mindi enamasti juulis. Varjus kasvab hein aeglasemalt ning põuaoht on puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje
23 nädalat kestnud sõnnikuvedu. See oli üks aeganõudvamaid töid, milleks nõuti rohkesti abiteopäevi. Mõisas kasvatati rohkesti nuumhärgi viinapõletamise praagal, mõisapõllud asusid aga tihti kaugel. Sageli nõuti talust ka teist rakendit. Enamus töid tegid mehed, va käsitsi sõnnikulaotamine, mis oli laste töö. Heinategu. Peale jaanipäeva algas niitmine, mida tegid teomehed, ja loovõtmine, mis oli vaimude töö. Heinaajal tuli tihti terveks nädalaks mõisa jääda. Lõikus. Lõikusaeg kestis 4 nädalat ja tihti kattus ajaliselt heinatööga. Vilja lõigati sirbiga ja seoti vihku. Seda tegid naised ja lapsed. Lapsed korjasid ka mahavarisenud viljapäid. Vihkude kokkutassimine ja aunadesse panek oli enamasti meeste töö. Kui lõikusele nõuti abiteolisi, oli talust väljas korraga 4 inimest. Rehepeks
sugulusastmest, kuid mis ei anna ülevaadet nende eludest ja selle olustikust, ametitest jne. Intervjuu teel saadud andmete abil saab infot digitaalsel sugupuul nähaolevate inimeste eluolu kohta. Intervjueerisin oma vanavanaema Virve Kändu ning allpool esitatud tekst on jäetud suures osas muutmata, esitatud tema kõnemaneeris. 2.2.1 Andrus (perekonnanimi teadmata) Andrus (?) sündis 1839. aastal ja suri 1889 aasta heinaajal kopsupõletikku. Andres abiellus naisega, kelle nimi oli Maarja. Maarja oli pärit Laane talust Tagulas. Ta on sündinud 1836 ja suri peale 1900ndat aastat vanadusse. Tema ema oli metsavahi tütar ja tema isa oli Värnik. Andruse ja Maaarja abielust sündis kahesa last. Esimesed kolm last, ehk siis kaks poega ja üks tütar, surid kõik ühel ja samal suvel düsenteeriasse. Esimese tütre nimi oli Ann. Vanasti arvati, et kui pere paneb
Leningradi turul liha, aedvilja ja lilli müümas, viis piima meiereisse ja pani ka suvitajad tööle. Ta ema mäletas pooleldi õudusega, pooleldi naeruga, kuidas perenaine kord ära sõites andis talle hulga instruktsioone: lehm tuli lüpsa ja mullikatele vikki ette niita. Ema ei olnud elus palju niitnud ega lehma lüpsnud, aga nagu sellisel puhkudel ikka, sai ta selle kõigega kuidagi hakkama. Saime nemdki Mart Kanguriga rasked piimanõud meiereisse veetud ja heinaajal koormatega küüni sõidetud. Korra küll kukkus J.K. koorma otsast alla, õnneks oluliselt haiget saamata. Mõtles, et oleksin Koplimärdil rohkem olnud, oleks maatööd paremini selgeks saand. Mart Kanguriga ja Portide noorema poja Jaaniga käis küll hoolega Ammejões kalal. Ammejõgi oli siis, 1950. aasta paiku veel süvendamata ja väga kalarikas. Isegi need kümneaastased poisikesed said sealt ilusaid suuri latikaid , turbasid ja mõned angerjadki. Hiljem loobus
Mehele meeldis neiu väga aga ei julgenud seda välja öelda, tunded olid vastastikused. Siis kui väljas mängu käigus vett loobiti sattus ikka nii et ükstapuha kuhu need kaks ka eivisanud sattus vesi ikka ainult nende peale. VIII Heinatöö tõttu jäid paljud teised asjad tegemata. Peremees sundis kõiki tööd tegema, sest ta tahtis midagi korda saata. Sulane Juss rügas ka tööd teha, sest ei saanud ju peremehest eriti kehvem olla. Heinaajal mõistis Krõõt õieti, mis tähendab olla perenaine- tõused hommikul, lüpsad lehmad, saadad karja välja, ajad sead koplisse, koristad toad, küürid piimanõud, teed perele toitu ja viid selle heinamaale järele. Tööd oli nii palju et said öösel magama ja hommiku vara tuli juba tõusta- puhkamiseks ei olnudki eriti aega. Juss polnud rahul sellega et nii palju nõutakse, lootis et vihmaajal saab vähemalt puhata kuid just siis tuli jälle veel rohkem tööd teha
Üldjoontes arvestatakse, et toitainete kaod veel elavate taimerakkude korral on 1-2 % ööpäevas. Heintegemise ladusaks kulgemiseks ja kuivatamisega kaasnevate kadude vähendamiseks tuleb võimalikult lühendada kuivatamisaega ja võimalusel valida vähem kuivamist nõudev varumisviis. Nii on lahtise heina kogumise koos järelventileerimisega hoidlas otstarbekam kui heina pikema aegsem kuivatamine. Seda eriti vihmastel suvedel. Põuasel heinaajal pole see nii oluline. Heinategemise suurim takistaja on vihm. Kõige kahjulikum on see kuivatamise teisel poolel, kus peale otseste toitainete kadude tekib mikroorganismide elutegevuse tagajärjel heinas ka loomadele mürgiseid ühendeid. Kui mahaniidetud rohtu pole vihma tõttu tõttu võimalik kuivatada, tuleb see kohe koristada siloks ja mitte oodata selle riknemist, sest siis ei saa enam ka korralikku silo. Heina niitmiseks kasutatakse meil latt -ja rootorniidukeid.
Mis õige hunt see siis ka on, kes ei murra, inimesi ei karda ja - leiva vastu võtab, kui visatakse! See ikka Tiina on, seda usuvad kõik. VANAEMA (nähtavasti südametunnistuse piinas). Kui oleks, et veel suudaks! Kui annaks jumal veel tunniks või päevaks silmanägemise tagasi!... Üteldakse, kui niisugusele noatera otsast leiba anda, mis suurel reedel - sa tead küll?... Et siis tast jälle inimene saab... JAANUS (nukralt). Margus ju tahtis seda teha - mullu heinaajal, kui loom õhtul tule juurde välja tuli... Perenaine lõi noa ja leiva käest, loom jooksis uludes metsa. VANAEMA (kohkudes). Oh! JAANUS. Sest ajast ju ka peremehe ja perenaise vahe nii paha on, olgugi et nad sellest ei räägi! VANAEMA (ägades). Et tuleks surm ja viiks! Siis -tahaks kannatada kõik, kuid mitte enam siin seda südamevaeva ja piina! Meie kõik oma tarkusega 29
suhteliselt vähe vett. Mida jämedam ja seega vanem on kask, seda rohkem on tüvesse talletunud suhkruid. Seega on kuivemal kasvupaigal asuva jämedama kase mahl magusam kui märjemal kasvupaigal kasvava peeneema kase oma. Enamus kogutud kasemahlast joodi ära kohe kevadel. Siiski säilitati suur osa sellest vähemalt heinaajani juunikuus. Säilitamiseks pandi kasemahl keldrisse ning puistati mahla siise ka vahel leivakoorukesi. Mahl läks kergelt käärima ning oli heinaajal suurepärane janukustutaja. Vahtramahl on kasemahlast keskmiselt ligi 3 korda magusam. Ka seda koguti peamiselt kodulähedastelt puudelt. Kuna vahtraid oli suhteliselt vähe, polnud ka nende mahlatamisel olulist tähtsust. Mähka on vanarahvas võtnud peamiselt kaselt, lepalt ja pärnalt. Kase ja lepa mähka sõid peamiselt lapsed ajaviite maiusena kevadeti karjas olles. Lepa mähk määrinud nende näod punasekirjuks (Loorits, 1940). Kase mäha hankimine rikkunud tihti noori ilusaid puid
Mai vahel oli silmnähtav keemia. Mehele meeldis neiu väga aga ei julgenud seda välja öelda, tunded olid vastastikused. Siis kui väljas mängu käigus vett loobiti sattus ikka nii et ükstapuha kuhu need kaks ka ei visanud sattus vesi ikka ainult nende peale. VIII Heinatöö tõttu jäid paljud teised asjad tegemata. Peremees sundis kõiki tööd tegema, sest ta tahtis midagi korda saata. Sulane Juss rügas ka tööd teha, sest ei saanud ju peremehest eriti kehvem olla. Heinaajal mõistis Krõõt õieti, mis tähendab olla perenaine- tõused hommikul, lüpsad lehmad, saadad karja välja, ajad sead koplisse, koristad toad, küürid piimanõud, teed perele toitu ja viid selle heinamaale järele. Tööd oli nii palju et said öösel magama ja hommiku vara tuli juba tõusta- puhkamiseks ei olnudki eriti aega. Juss polnud rahul sellega et nii palju nõutakse, lootis et vihmaajal saab vähemalt puhata kuid just siis tuli jälle veel rohkem tööd teha
Mehele meeldis neiu väga aga ei julgenud seda välja öelda, tunded olid vastastikused. Siis kui väljas mängu käigus vett loobiti sattus ikka nii et ükstapuha kuhu need kaks ka ei visanud sattus vesi ikka ainult nende peale. VIII Heinatöö Heinatöö tõttu jäid paljud teised asjad tegemata. Peremees sundis kõiki tööd tegema, sest ta tahtis midagi korda saata. Sulane Juss rügas ka tööd teha, sest ei saanud ju peremehest eriti kehvem olla. Heinaajal mõistis Krõõt õieti, mis tähendab olla perenaine- tõused hommikul, lüpsad lehmad, saadad karja välja, ajad sead koplisse, koristad toad, küürid piimanõud, teed perele toitu ja viid selle heinamaale järele. Tööd oli nii palju et said öösel magama ja hommiku vara tuli juba tõusta- puhkamiseks ei olnudki eriti aega. Juss polnud rahul sellega et nii palju nõutakse, lootis et vihmaajal saab vähemalt puhata kuid just siis tuli jälle veel rohkem tööd teha
(Rõngu) Rahvakalendris ei ole teist nii ühetaolise tähendusega hästituntud tähtpäeva kui seitsmevennapäev (10. juuli). Öeldi, et kui seitsmevennapäeval sajab, siis sajab veel seitse nädalat. Aga kui sel päeval niigi palju päikest paistab, et mees selle ajaga hobuse selga jõuaks hüpata, siis saab ikka heina ära teha. Ilmaennustamine on alati keeruline olnud ja palju peamurdmist valmistanud. Eriti oodatud olid kuivad päikesepaistelised ilmad heinaajal ning viljalõikuse ajal. Üks vana õpetus Nõo kihelkonnast on niisugune: "Kui teada tahetakse, kas kuiv või vihmane aeg tuleb, siis peab loosi tõmbama. Sulane võttis kaks rohukõrt kätte, üks pikk, teine lühem. Peremees tõmbas ühe kõrre enda kätte: kui tuli pikem kõrs, siis pidi tulema hea ilm, aga kui tuli lühem, siis vihmane." Heinategu püüti alustada laupäeval nagu paljusid muidki töid. Kõige sobivamaks heinateo ajaks on peetud angervaksa ja heinputke õitsemise aega
.." Ei tea, millest või kuidas see tuli, aga direktorit kuulates hakkas Indrekul temast lõpuks kahju. Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: ,,Tänu taevale, ometi kord päike!" Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või taipas ta, et isa juuksed olid juba tol korral pisut hallid, peaaegu nagu härra Maurusel siin
annaabi.ee 
