Haydn (0)

ELULUGU
Franz Joseph Haydn sündis 31. märtsil 1732 Alam- Austrias , väikeses Rohrau nime kandvas kolkas Ungari piiri lähedal. tema esivanemad olid põlised austria-saksa käsitöölised ja talupojad. Josephi isa Mathias oli tõllassepp. Ema-sündinud Anna Maria Koller- töötas köögitüdrukuna.
Just isalt pärisid Haydnite perekonna lapsed musikaalsuse ja armastuse muusika vastu. Väike Joseph äratas muusikutes huvi juba viieaastaselt.Tal oli suurepärane muusikaline kuulmine ja mälu ning hea rütmitunne. Kõiki vaimustas ka poisikese hõbedaselt helisev lauluhääl.
Tänu väljapaistvatele muusikalistele võimetele võeti poiss kõigepealt Heinburgi väikelinna kirikukoori (peakiriku) koorikapelli. See oli Haydni jaoks otsustava tähtsusega, kuna oli ainus võimalus saada muusikaharidust.
Kooris laulmine jäigi Haydni ainsaks, kuigi heaks koolituseks. Poisi võimed arenesid kiiresti ja talle hakati usaldama raskeid soolopartiisid. Kirikukoor esines sageli ka linnapidsutusel, pulmades ja matustel. Samuti kutsuti koori laulma õukonnapidudele. Ja kui palju aega kulus veel proovidele ja esinemistele Sankt Stephani kirikus endas! Kõik see tähendas noorukeste kooripoiste jaoks ränka koormust.
Joseph oli taibukas ja kõike uut kiiresti omandav. Ta leides koguni veel aega tegeleda viiuli- ja klavikordikordimänguga ning tegi selleski osas märkimisväärseid edusamme . Seevastu ei tahetud kuidagi toetada tema katseid ise muusikat kirjutada. Üheksa kooriaasta jooksul sai ta kapelli juhatajalt kõigest kaks kompositsioonitundi!
Kui Haydnil hakkas häälemurre, mis muutis võimatuks kooris laulmise, vallandati ta pikemalt tseremoonitsemata. Noorukil tuli nüüdsest alusatada iseseisvat elu, kannatades puudust ja näguripäevi, ent tehes seejuures pidevalt ja visa tööd.
Haydn hakkas andma laulu- ja muusikatunde, mängis peoõhtutel ja vahel ka lihtsalt tänaval viiulit . Tellimusel kirjutas ta ka mõned oma esimesed muuiksapalad. Kuid kõik see oli juhuteenistus. Noormees mõistis, et kui ta tahab heliloojaks saada, tuleb tal visalt õppida. ta hakkas uurima muusikateooriat, sealhulgas Johann Matthesoni ja J.J. Fuxi töid.
Tulusaks osutus koostöö Viini koomiku Johann Joseph Kurz-Bernardoniga - tol ajal Viinis väga populaarse andeka näitleja ja farsside autoriga . Haydniga tutvunud Kurz-Bernardoniga nägi noormehes kohe vajalikku sädet ja pani talle ette kirjutada muusika tema enda loodud koomilise ooperi libretole "Kõver kurat". Haydn jäi nõusse, kuid kahjuks ei ole need noodid tänapäevani säilinud. Seda mängiti talvel 1751-1752 Kärnteni väravate juures asunud teatris ja sel oli menu . Haydn sai oma töö eest 25 tukatit ja tundis end väga rikka mehena.
Haydni loomingulise nooruse viimase etapi- enne seda, kui temast sai iseseisev helilooja - moodustasid õpingud Napoli koolkonda esindava itaalia helilooja ja kapellmeistri Niccola Porpora käe all. Porporfa vaatas üle Haydni kompositsioonikatsetused ja jagas talle näpunäiteid. Vastutasuks oli Haydn tema laulutundides klaverisaatja ja täitis koguni teenri ülesandeid.
Katesealuses külmas pööningukambris, klus Haydn endale peavarju oli leidnud, mängis ta vanal katkisel klavikordil kuulsate heliloojate töid. ja rahvalaulud! Kui palju oli ta neid kuulnud, päeviti ja öösiti Viini tänavail hulkudes! Siin võis kuulda nii austria, tšehhi, ukraina , horvaadi kui ka tirooli laulukesi. Seetõttu kohtabki Haydni teostes sagedasti neid imepäraseid meloodiaid, enamasti ka lõbusaid ja elurõõmsaid.
Tasapisi hakkas Haydni elus ja loomingus küpsema murrang. Tema majanduslik olukord oli vähehaaval paranemas, positsioon kindlustumas. Esimesi vilju hakkas andma ka tema suur loomeanne.
Krahv Morzini kapellmeistrina töötades oli Haydn armunud ühe oma tuttava , Viini parukameistri Johann Peter Kelleri nooremasse tütresse theresesse ja kavatses neiuga tõsimeeli abielluda . Ent piiga pidas teadmata põhjustel paremaks vanematekodust jalga lasta ja tema isal ei jäänud muud üle, kui pakkuda kosilasele oma vanemat tütart. Ja Haydn võttis selle ettepaneku vastu. Peigmees oli 28-aastane, mõrsja Maria Anna Aloysia Apollonia Keller - 32. Abielu sõlmiti 1760. aasta 26. novembril ja Haydnist sai tervelt kümneks aastaks õnnetu abielumees.
Õsna varsti ilmnes , et ta oli abiellunud ülimalt piiratud, tuima ja riiaka naisterahvaga. Oma mehe andekust ei mõistnud ega pidanud Maria Anna vähimatki. "Temale ei lugenud," mainis Haydn kord vanemas eas, "oli tema mees kingsepp või kunstnik."
Abikaasa hävitas hoolimatult mitu Haydni noodikäsikirja, kasutades neid rullide keeramiseks või pasteedi alla panekuks. Peale selle oli ta tõeline raiskaja ja äärmiselt nõudlik.
Haydn suri 1809. aastal ja maeti Viini. Hiljem korraldati tema põrmu ümbermatmine Eisentadti, kus ta oli veetnud nii suure osa oma elust.
LOOMING
1750. aastal oli Haydn kirjutanud väikese missa (F- duur ), milles väljendusmitte üksnes tolle žanri moodsate võtete oskuslik valdamine, vaid ka ilmselge kalduvus luua "lõbusat" kirikumuusikat. Ent veel olulisemaks osutus tema esimene, 1755.aastal kirjutatud keelpillikvartett .
Tõuke selleks andis tutvumine muusikalembese mõisniku Karl von Fürnbergiga. Tiivustatuna Fürnbergi tähelepanust ja materiaalsest toetusest kirjutas haydn kõigepealt mitu keelpillitriot ja seejärel ka oma esimese keelpillikvarteti, millele peatselt järgnes neid veel ligi paarkümmend. 1756. aastal kirjutas haydn Kontsert in C klavessiinile. Tema metseen kandis hoolt ka tema majandusliku olukorra kindlustamise eest. Ta soovitas heliloojat Bröömimaalt pärinevale Viini aristokraadile ja muusikasõbrale krahv Karl Joseph Franz Morzinile. talviti elas Morzini Viinis, suved veetis aga oma Plzeoi- lähedases Lukaveci mõisas. Tegutsedes Morzini juures helilooja ja kapellmeistrina, sai Haydn nii tasuta ulualuse, söögi kui ka palka. Teenistus osutus küll lühiajaliseks (1759-1760), kuid aitas siiski kaasa Haydni edasistele sammudele heliloojateel. 1759. aastal kirjutas Haydn oma esimese sümfoonia, millele järgnes lähiaastail veel neli.
Nagu juba keelpillikvartette kirjutades tuli Haydnil nüüd ka sümfoonilise muusika valdkonnas määratleda ja kujundada uut muusikaajastut iseloomustavaid žanre- julge, otsusekindla novaatorina näitas ta end nii kvartette luues kui ka sümfooniaid komponeerides.
Kui Haydn abiellus, rikkus ta krahv Morzini tingimusi- too võttis oma kapelli üksnes poissmehi. Muide, muutust oma eraelus ei tulnud noorel abielumehel siiski kaua varjata. Krahvil tekkisid rahalised raskused ning seetõttu oli ta sunnitud muusika nautimisest loobuma ja kapelli täies koosseisus vallandama. Nüüd ähvardas haydnit taas oht jääda alalise tööta.
Tema päästjaks osutus uus, veelgi vägevam metseen- rikas ja väga mõjuvõimas ungari magnaat- vürst Paul Anton Eszterhazy. Märganud Haydnit Morzini juures, oli Eszterhazy tema talenti hindama hakanud.
Mitte kuigi kaugel Viinist, väikeses Eisenstadti linnakese, ja suvel Eszterhazy linnalähedases suvelossi veetis Haydn kolmkümmend aastat vürsti kapellmeistrina. Tema ülesandeks oli kapelli ja lauljate juhatamine . Peale sell pidi ta leivaisa nõudmisel kirjutama sümfooniaid, oopereid, kvartette jm. Tihtipeale käskis kapriisne vürst kirjutada uue teose valmis juba järgmiseks päevaks. Anne ja ebatavaline töökus aitasid Haydnil ka siin välja. Üksteise järel valmisid ooperid ja sümfooniad (sh "Karu", " Kana ", "Koolmeister").
Kapelli juhatades võis helilooja kohe kuulda oma helitöid elavas esituses. See andis võimaluse parandada käigupealt kõik, mis piisavalt hästi ei kõlanud, ja jätte meelde, mis oli õnnestunud suurepäraselt.
Vürst Eszterhazy teenistuses kirjutas Haydn enamiku oma ooperitest , kvartettidest ja sümfooniatest. Sümfooniaid lõi ta kokku 104! Sümfooniaid kirjutades ei seadnud Haydn endale ülesannet süžeed individualiseerida. Tema tööde programmilisus põhines eelkõige eralsiseisvatel assotsiatsioonidel ja leidlikel "visanditel". Isegi seal, kus programmilisus ilmneb terviklikumalt ja järjepidevamalt- puhtemotsionaalselt, nagu "Lahkumissümfoonias" (1772), või žanriliselt, nagu "Sõjasümfoonias" (1794)- puuduvad siiski eraldatavad süžeelised alused.
Haydni sümfooniliste kontseptsioonide määratu väärtus peitub kogu nende suhtelise lihtsuse ja sundimatuse juures inimese vaimse ja füüsilise maailma ühtsuse väga selgesti piiritletud peegeldamises ja väljendamises. Seda arvamust on väga poeetiliselt väljendanud ka E.T.A. Hoffmann : "Haydni teostes valitseb lapselikult rõõmsa hinge väljendus; tema sümfooniad kannavad meid lõpututesse haljendavatesse metsasaludesse, õnnelike inimeste lõbusasse kirevasse seltskonda, meie eest mööduvad lauldes ja tantsides noormehed ja neiud ; naeru lõkerdavad lapsukesed peidavad end puutüvede, roosipõõsaste taha, loopides meid kelmikalt lilledega. See on elu, tulvil armastust, tulvil naudinguid ja igavest noorust nagu enne pattulangemist; ei kannatusi, ei leina- üksnes magus-eleegiline püüdlemine armsama kuju poole, kes heljub kauguses, roosatavas ehapunas, lähenemata või haihtumata, ja kuni ta seal püsib, jääb öö saabumata, sest ta ise ongi mägede ja salu kohal lõkendav õhtueha".
Pärast vürst Eszterhazy surma saavutas Haydn sõltumatuse ja vabaduse. Ta vastas nõustuvalt ettepanekule reisida Inglismaale kontserte andma. See reis kujunes elamusterohkeks. Kontserdid, kus ta ise oma teoste ettekandmist dirigeeris, läksid triumfaalse eduga. Säärast suurt avalikku heakskiitu oma muusikale koges Haydn esimest esmakordselt. Oxfordi ülikool nimetas ta koguni auliikmeks.
Haydn käis Inglismaal kaks korda. Nende aastate jooksul kirjutas ta oma kuulsad 12 "Londoni sümfooniat". Need teosed kujunesid tema sümfoonilise muusika tippsaavutuseks. Tema anne oli täielikult õitsele puhkenud. Muusika oli muutunud sügavamaks ja väljendusrikkamaks, sisu tõsisemaks, orkestri kõlavärvingud külluslikumaks ja mitmekesisemaks.
Vaatamata suurele hõivatusele leidis Haydn siiski mahti uuema muusika kuulamiseks. Eriti tugeva mulje jätsid talle tema vanema kaasaegse, saksa helilooja Händeli oratooriumid. Händeli muusika mõju oli nii suur, et naasnud Viini kirjutas Haydn ka ise kaks oratooriumi- "Loomine" ja "Aastaajad".
Loomise sisu on erakordselt lihtne ja naiivne . Oratooriumi esimesed kaks osa pajatavad, kuidas maailm Jumala tahtel alguse sai. Kolmas, viimane osa räägib Aadama ja Eeva elust paradiisis kuni pattulangemiseni.
Helilooja eluajal oli "Loomine" tohutult menukas ja lisas haydni kuulsusele veelgi rohkem aupaistet. Ent kõlas siiski ka kriitilisi hääli. Oratooriumi naiivne kujundlikkus šokeeris eelkõige filosoofe ja esteete, kes pooldasid "ülevamat" muusikat.
"Aastaaegade" mahuka partituuri kirjapanemine ei olnud raugastuvale haydnile kerge, nõudes temalt rohkesti närvipinget ja unetuid öid. Töö lõpetamise eel piinasid teda peavalud ja apinavad muusikakatked.
"Londoni sümfooniad" ja kaks oratooriumi kujunesid Haydni heliloomingu tipuks. Pärast oratooriume ei kirjutanud ta praktiliselt enam midagi. Elu oli olnud liialt pingeline . Tema jaks oli raugemas. Viimased eluaastad veetis helilooja väikeses Viini äärelinnas. Selles vaikses ja üksildases kodus pakkusid talle vaheldust vaid tema talendi austajate külaskäigud. Vestlused puudutasid minevikku. Eriti meeldis Haydnile meenutada oma noorust- rasket, töörohket, ent tulvil julgeid, avastuslikke otsinguid.
KASUTATUD KIRJANDUS
"21 maailmakuulsat heliloojat", Odamees OÜ, 2005
"Tere, muusika!", N. Kolossova, Tallinn, 1975