Joseph Haydn´i elulugu (0)

Joseph Haydn on sündinud 31. märtsil 1732 . aastal Austrias Rohrau külas tõllassepa pojana. Tema pere oli väga musikaalne . Tihti laulsid nad koos enda naabritega Josephi isa Mathias Haydn oli folgimuusik, kes õppis iseseisvalt mängima harfi. Tema vanemad märkasid varakult, et Joseph on andega ning teadsid, et Rohrau küla ei suuda pakkuda proffessionaalset koolitust. See oli üks põhjusi, miks tema vanemad nõustusid saatma Josephi enda sugulase Johann Matthias Frankhi juurde, kes oli kooli-ja kooriõpetaja Hainburgis. Frankh hakkas Josephit koolitama muusikuks enda kodus. Joseph lahkus kodunt kui ta oli kuueaastane ja ei elanud enam mitte kunagi oma vanematega. Elu Frankhi juures ei olnud lihtne. Ta oli pidevalt näljane ja teda narriti tihti tema viletsate riiete pärast. Peale mõningast koolitust suutis Haydn juba mängida viiulit ja klavessiini. Georg von Ruetter, kes oli Viini Püha Stephani Katedraali muusikaline direktor oli see, kes tõi Haydni tähelepanu keskele . Ta tuuritas provintsides ja otsis andekaid kooripoisse. Haydn läbis Reutteri prooviesinemise ja 1740 . aastal kolis ta Viini. Viinis töötas ta 9 aastat kooripoisina ja 1745 aastal koos oma noorema venna Micheal ´iga. Haydn elas Reutteri kodus koos veel viie poisiga. Ta õppis ladina keelt, viiulit, klahvistikku ja sai hääleõpet. Reutter andis ainult kaks tundi terve selle aja jooksul mil Haydn oli kooripoiss. Kuna Püha Stephan oli üks euroopa juhtivaid muusikakeskusi, siis suutis Haydn õppida töötades seal professionaalse muusikuna . Nagu Frankhki, ei vaevunud Reutter Haydnit korralikult toitmast, kuid Haynd oli motiveeritud hästi laulma, lootuses saada rohkesti esinemiskutseid aristokraatide käest lauljatele tavaliselt pakuti juua ja suupisteid.
1749 tekkis Haydenil häälemurre, mille tagajärjel ei olnud ta võimeline enam koori kõrgeid noote laulma. Ta jäeti ilma tööta ja saadeti tänavale, ilma et tal oleks kodu kuhu minna. Haydenil oli head õnne ja ta sõber Johann Micheal Spangler võttis ta paariks kuuks enda juurde elama. Haydn alustas enda vabakutseline karjääri. Sellel vaevarikkal ajal oli Haydenil
palju erinevaid töökohti, ta töötas muusika õpetajana , tänavalaulikuna ja 1752 aastal Itaalia helilooja Nicola Porpora toapoisi ja saatjana. Haydn on öelnud, et temalt õppis ta tõelisi heliteose põhitõdesid. Kui haydn oli kooripoiss, ei saanud ta tõsist koolitust muusika teooria ja kompositsiooni alal, milles ta tajus suurt lünka. Ta hakkas seda viga parandama töötades Johann Joseph Fuxi ja Carl Philipp Emanuel Bachi teoste kallal. Bachi tunnustas ta hiljem kui tähtsat mõju. Kui ta oskused suurenesid, hakkas Haydn omandama avalikku mainet. Kõigepealt kui Der krumme Teufeli ooperi "The Limping Devil" heliloojana. Töö esietendus edukalt 1753 aastal, kuid lõpetati peagi tsensorite poolt. Haydn märkas, ilmselgelt ilma pahameeleta, et ta tööd, mis ta oli lihtsalt ära andnud, olid avaldatud ja müüdud kohalikes muusikapoodides. Tema maine suurenedes Haydn oli suuteline saavutama aristokraatliku eestkoste, mis oli otsustav tema helilooja karjääri üle. Krahvinna Thun, nähes ühte Haydni kompositsioonidest, palkas ta enda laulmis ja klahvistiku õpetajaks. 1756. aastal palkas parun Carl Josef Fürnberg Haydeni enda suvemõisa Weinzierli, kus helilooja kirjutas enda esimese
keelpillikvarteti. Hiljem Fürnberg soovitas Haydenit Krahv Morzinile, kellest 1757. aastal sai Haydeni esimene täiskohaga tööandja.
Haydn töötas Krahv Morzini juures dirigendina. Ta juhatas õukonna väikest orkestrit ja kirjutas oma esimesi sümfooniaid selle trupile. 1760 . aastal abiellus ta Maria Kelleriga, kelle õesse, Theresesse oli Haydn kunagi armunud olnud. Haydneli abielu oli õnnetu. Selle aja seadused ei võimaldanud lahutust ning Haydn ja Maria ei saanud lapsi. Mõlematel olid armukesed. Krahv Morzinil tekkisid rahalise probleemid mille tõttu ta oli sunnitud lahti laksma enda muusikalise koosseisu. Mõne aja pärast pakuti Haydnelile sarnast tööd asekapellmeistrina Esterhazy perekonnas, mis oli üks jõukamaid ja tähtsamaid Austria impeeriumis. Kui vana kapellmeister Gregor Werner 1766 . aastal suri, nimetati Haydn kapellmeistriks. Haydn elas koos perekonnaga ja kolis koos nendega. Haydnelil oli palju kohustusi. Ta pidi juhtima orkestrit, mängina kammermuusikat ja jälgima ooperite valmimist.
Kuigi tööd oli palju, oli see Haydenile kui artistile suurepärane võimalus. Esterhazy printsid olid muusikalised asjatundjad, kes hindasid tema tööd ja andsid talle igapäevaselt juurdepääsu enda väikesele orkestrile. Selle 30 aasta jooksul, mil Hayden oli töötanud Esterhazy õukonnas, lõi ta palju heliteoseid ja ta muusikastiil jätkas arenemist. Tema populaarsus kasvas ja välismaailmas. Haydn pidi kirjutama sama palju väljaandeid kui enda tööandjale ja mitu tähtsat tööd sellest ajas nagu Pariisi Sümfooniad olid tellitud välismaalt.
Hayden tundis ennast järjest rohkem üksikuna. Ta tihti soovis sõita Viini et kohtuda oma sõpradega. Nendest üks tähtsamaid oli Maria Anna con Genzinger, prints Nikolause personaalse raviarsti naine, kellega tal tekkis lähedale ja platooniline suhe 1789. aastal. Hayden kirjutas talle tihti, väljendades on üksindust ja enda õnne nende mõndade kordade üles, mil tal oli võimalik külastada teda Viinis, hiljem kirjutas talle korduvalt Londinist. Maria surm 1793. aastal Haydenile oli tugev löök ja ta F minoor variatsioon klaverile võis olla kirjutatud tema surma puhul. Tema teine sõber Viinis oli Wolfgang Amadeus Mozart , kellega ta kohtus vahetevahel 1784 . aastal. Tihti mängisid nad koos keelpillikvartette. Hayden oli Mozarti tööst suures vaimustuses ja kiitis seda heldelt teistele. Mozart ilmselgelt vastas selle austusele, kirjutades kuuest osast koosneva kvarteti, mida tänapäeval tuntakse Haydeni kvartettide nime all.
1790. aastal suri prints Nikolaus . Tema ameti võttis üle ebamusikaalne prints, kes lasi lahti kogu muusikalise koosseisu ja saatis Haydeni pensionile. Vaba enda kohustustest, võttis Hayden vastu tulusa pakkumise Johann Peter Salomoni käest, kes oli Saksamaa teatri direktor, külastada Inglismaad ja luua uusi sümfooniaid suure orkestriga. Külastused 1791-1792 ja 1794-1795 aastatel oli väga edukas. Külastajaid haydeni kontserditele oli hulgaliselt. Hayden suurendas enda kuulsust ja sai sellest suurt kasu, tagades hea majandusliku seisu.
Külaskäigud Inglismaale panid Haydeni kirjutama tema kõige tuntumaid töid- Londoni- sümfooniad, Üllatussümfoonia jt. Haydn sai palju uusi sõpru ja tal tekkis esimest korda romantiline suhe, seda Rebecca Schroeteriga.
Külastuste vahel õpetas Haydn Ludwig van Beethovenit. Beethoven ei pidanud teda heaks õpetajaks ja otsis abi teistelt.
Haydn naases tagasi Viini 1795.aastal. Ta kolis suurde majja Gümpendorfi ääreliina ja hakkas töötama suurte religioossete helitööde kallal koori ja orkesti jaoks. Sinna kuuluvad ka kaks suurt oratooriumi "Loomine" ja "Aastaajad" ja 6 missas Eszterhazy perekonnale . Hayden kirjutas ka instrumentaalmuusikat: populaarne Trompetikontert .
1802. aastaks oli haigus mida Haydn juba mõnda aega oli põdenud jõudnud nii kaugele, et ta ei suutnud enam uusi teoseid luua. See oli tema jaoks väga raske. Hayden eest kandsid head hoolt tema teenrid ning tal käisid palju külalisi ning ta sai palju avalikke autasusid enda viimaste aastate jooksul, kuid need aastad ei olnud tema jaoks õnnelikud. Enda haiguse jooksul Hayden leidis lohutust klaverimängust. Ta mängis "Jumal, kaitse keiser Franzi", millest hiljem sai Austria ja Saksamaa rahvushümn.
Haydn suri 1809 aasta maikuu lõpul, vahetult pärast seda kui prantsuse armee Napoleoni juhtimisel oli rünnanud Viini. Ta oli 77.aastane. Oma viimaste sõnade seas püüdis ta rahustada oma teenreid kui kahuri kuul tabas naabruskonda. "Ärge kartke mu lapsed, seal kus on Haydn, ei saa langeda kahju." 15.juunil 1809 peeti mälestusteenistus kus Mozart mängis enda teost " Reekviem "