Impressionism ja Neoimpressionism (0)

IMPRESSIONISM JA NEOIMPRESSIONISM
TPL
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Vool sai nime Claude Monet ' maali " Impression , soleil levant " (" Impressioon . Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes Le Charivari.
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon , rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi.
Põhitunnused:

• Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest
  
• Värvide tähtsus, näiteks Eugène Delacroix ’i tööd
  
• Uusi töömeetod, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed
  
• Impressionistid väitsid, et nad näevad asju uutmoodi
  
• Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki
  

Lisa:

• 19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
  
• Impressionistlikele maalidele on omane lühike, " murtud " pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud , näiteks Edvard Munch .)
  
• Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile.
  
• 
  
• Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust.
  
• Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega.
  
• Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal.
  
• Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks ) ei seganud impressionistid värve mustaga , vaid komplementaarvärvidega. Musta kasutati ainult omaette värvina.
  
• Nad ei lasknud värvikihtidel kuivada, vaid katsid märja pinna uue värviga. Nii saavutati pehmemad üleminekud äärtel.
  
• Impressionistid vältisid õhukesi värvikihte, mis varem olid kasutusel läike saavutamiseks. Nad panid alla paksu värvikihi.
  
• Impressionistid avastasid loomuliku valguse mängu või rõhutasid seda. Nad jälgisid täpselt, kuidas värvid peegelduvad ühelt objektilt teisele.
  
• Vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas värskuse ja avatuse tunde, mida varem polnud saavutatud. Seda tehnikat inspireerisid sinised varjud lumel.
  

Neoimpressionism (ka puäntillism või divisionism) oli kunstivool 19. sajandi lõpul.
Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse Georges- Pierre Seurat 'd. Stiil levis teistesse maadesse alates 1887. aastast ja leidis publikut põhiliselt tänu Paul Signac'i aktiivsele tegevusele ja tema 1899. aastal ilmunud raamatule Eugéne Delacroix'ist neo-impressionismini.
Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmed värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik Michel-Eugène Chevreuli Värvide simultaankontrasti seadust (1839). Mõju avaldas ka Charles Blanc'i Joonistuskunsti grammatika, mis uuris, kuidas jooned sisendavad emotsioone.
Albert Dubois-Pillet, Georges-Pierre Seurat, Paul Sinac ja Odilon Redon asutasid 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi, mis võimaldas ametlikust Salongist kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida. PS: kui olla aus, siis võib tuua neo impr. alla impressionismi näited.