teoses et iga organism saab alguse munast, ta pidas munarakku munaks) Varasemad arvamused vereringest Kuni Harvey ajani valitses seisukoht, et arteriaalne ja venoosne veri on kaks erinevat vedelikku. Vereks peeti ainult venoosset verd ning arvati, et maks toodab seda pidevalt juurde ning veenid kannavad ta lihastesse ja kudedesse laiali, mis see selle vere siis omakorda "ära tarbivad". Arteriaalseses veres nähti "elujõu" kandjat kopsudest läbi südame kudedesse. Selline oli ka Galenose seisukoht. Harvey õpetaja Hieronymus Fabriciuse tegi olulise avastuse teel vereringe mõistmiseni, ta avastas veeniklapid, aga mõistis valesti nende eesmärki - ta oletas, et nad on vere voolamise aeglustamiseks. Väikese vereringe avastamistest Miguel Servet oli veerand sajandit enne W. Harvey sündi avastanud väikese vereringe. Servet avaldas oma avastuse teoloogilises traktaadis "De restitutione christianismi", mis oli suunatud kolmainsuse vastu, seega ketserlik tolle aja mõistes
Mitte teda psühholoogiliselt muuta. Austada tema õigusi ja privaatsust. Termin psühholoogia tuleneb kreeka keelest: psyche ja logas ning tähendab hingeõpetust Merehaigus ei levi ühelgi maal. Psühholoogia on dünaamiline teadus. Teaduslik ps erineb argipsühholoogiast sest teaduslikus psühholoogias kasutatakse teaduslikke meetodeid, analüüsida ja rakendada ning uurimistulemusi on vöimalik kontrollida. PS algeid vöime leida juba antiikajast, need seonduvad Hippokratese ja Galenose nimega. Nende kehamahlade teooria järgi määravad inimese temp kehamahlad. Milline neist on ülekaalus selline on ka inimese temperament. Pedagoogika ja psühholoogia on seotud, sest nendega on tekkinud ka koos mitu uut rakenduslikku suunda. Koolipsüjhholoogid tegelevad õpilaste vaimsete ja emotsionaalsete probleemide väljaselgitamisega ning õpilaste nöustamisega. Loodusteadused millele psühholoogiateadus toetub on geneetika, bioloogia ja arstiteadus.
Meditsiiniajaloo üheks kõige tähtsamaks sündmuseks loetakse vereringe avastamist 17. sajandil. Vereringe avastajaks oli inglise arst ja anatoom William Harvey. Varasemalt arvati, et venoosne veri ja arteriaalne veri on kaks erinevat vedelikku. Vereks peeti ainult venoosset verd ning arvati, et maks toodab seda pidevalt juurde ning veenid kannavad ta lihastesse ja kudedesse laiali. Enne William Harvey sündi oli aga Galenos, Vana-Rooma arst, avastatud väikese vereringe. Galenose arvates olid venoosne ning arteriaalne vereringe üksteisest eraldatud ning puutusid omavahel kokku vaid nähtamatute pooride kaudu. Ka Araabia teadlasel ja arstil Ibn al-Nafisel oli väikesest vereringest oma arusaam ning ta väitis, et veri liigub südamest kopsudesse, kus rikastub hapnikuga, siis liigub veri taas kopsudesse ning jaguneb üle kogu keha laiali. 1628. aastal avaldas William Harvey Frankfurdis raamatu ,,De Motu Cordis", mis sisaldas materjale vereringest
humanistlik psühholoogia (Carl Rogers, Abraham Maslow) keskendutakse inimese sisemisele, subjektiivsele minale, teadvusele ja tunnetele; kognitiivne psühholoogia (Jean Piaget) uuritakse info vaimset töötlemist; psühhobioloogia (erinevad teadlased) seletatakse käitumist kui ajus toimuvate keemiliste ja bioloogiliste protsesside tulemust. Psühholoogia kui teaduse ajalugu. psühholoogia algeid leiame juba antiigist ja mis seostub nii Hippokratese, Galenose kui Aristotelese nimega. Nad töötasid välja kehamahlade teooria, mille järgi saab väita, milline on inimese temperamenditüüp. Tempramendi määravad inimese põhimahlad veri, lima, must sapp ja sapp. See, milline neist on ülekaalus, on ka selle inimese temperamenditüüp. Praeguse psühholoogia algust arvetatakse 1879. aastast, kui Wilhelm Wundt lõi Leipzigis laboratooriumi psühholoogiliste fenomenide uurimiseks. Uurimustöödes kasutas teadlane introspektsiooni e
PSÜÜHILISED OMADUSED SEISUNDID Aisiting, taju, mõtlemine väsimus, igavus temperament, iseloom, võimed mälu, fantaasia, tunded, tahe rahulolu, lõbusus, kurbus oskused, vilumised harjumused. Psühholoogia- teadus, mis uurib psüühikat ja käitumist ning nende vahelisi seoseid. Psühholoogiateaduse algeid võime leida juba antiigist. Need seostuvad eelkõige Aristotelese, Hippokratese ja Galenose nimega. Kehamahlade teooria põhikontspetsioon seisneb väites, et inimese temperamendi määravad keha põhimahlad: veri, lima, must sapp ja sapp. Milline neist on ülekaalus, selline on ka inimese temperamenditüüp. Nüüdisaegse teadusliku psühholoogia algust arvestatakse 1879.aastast, kui saksa teadlane Wilhelm Wundt lõi Leipsigist laboratooriumi psühholoogiliste fenomenide uurimiseks. Oma uurimistöödes kasutas teadlane sisevaatluse meetodit e. introspektsiooni.
uurimine. CAT – kompuutertomograafia. Rajaneb röntgenkiirtel. Uurimine kolmemõõtmeline, kihiti. 6. Kuidas ja mille alusel jagunevad refleksid? a) Tingimatud refleksid - on kaasasündinud tahtmatud reaktsioonid (neelamine, hingamine, aevastamine jne). b) Tingitud refleksid - kujunevad kogemuste ja õppimise põhjal elu jooksul (teadmised, oskused, harjumused, kombed jne). 7. Nimeta (Hyppokratese ja Galenose järgi) temperamenditüübid! Missugused omadused on nende temperamentide omajatel? Koleerik (kr. k chol‘ - sapp kergesti ärrituv) temperamendiga inimene on keevaline ja tormakas isiksus. Teiste inimestega suheldes reageerib ta väga ägedalt üsna tühistele asjaoludele. Vaieldes püüab teistest üle kõnelda, ägestub ja läheb endast välja. Sangviinik(kr. k sanguis - veri keevavereline) temperamendiga inimene on elav ja
TARTU 2008 Temperament Sõltuvalt emotsionaalsest reaktiivsusest ja meeleolust on inimesed erinevate afektiivsete stiilide ehk temperamentidega. Meelelaad iseloomustab isiksust psüühilise tegevuse, liikuvuse ja jõu seisukohalt. Temperamendi uurimine ulatub mitmetuhandete aastate taha. Ilmselt esimesena on temperamendi erinevaid tüüpe kirjeldanud Hippokrates oma kehamahlade teoorias: veri, lima, kollane sapp, must sapp. Viimasel baseerub ka tänapäeval laialt tuntud Galenose temperamenditüüpide jaotuvus: melanhoolik, flegmaatik, sangviinik, koleerik. Temperamenditüübi aluseks on kõrgema närvitegevuse tüüp, mis sõltub kahe põhilise närviprotsessi, erutuse ja pidurduse, omadustest. Temperamenditüübid Melanhoolik on kergesti solvuv vaikse häälega, liigutused vaoshoitud, väljendusvaese miimikaga. Melanhoolset tüüpi inimest iseloomustab veel tagasihoidlikkus, erakordne emotsionaalne vastuvõtlikkus
lahendust mõistuse abil”. Leonardo da Vinci panus kunsti arengusse on suur- ta võttis kasutusele hele-tumeda käsittluslaadi (sfumaato) ning figura piramidale (püramiidse kompositsiooni), mida võime näha maalides “Püha õhtusöömaaeg” ja “Mona Lisa”. Ta püüdis leida loodusnähtustes seaduspärasusi. Seda eesmärki teenisid muuhulgas mehhaaniliste konstruktsioonide loomine, anatoomia- ja füsioloogiaalased uurimused, lahkamised, mis põhinesid Galenose õpetusel inimkeha ehitusest. Leonardo käsitas loodust kui hingestatud tervikut ja pidas nn. seitset vaba kunsti maalikunsti teaduslikuks aluseks. Looduse hoolikas tundmaõppimine koos antiikkunstist ja varasemailt meistreilt eeskuju võtmisega oli tema esteetika ülim nõue. Kuulsamad teosed eraldi väljatoodud : MONA LISA, MADONNA KALJUKOOPAS, PÜHA ÕHTUSÖÖMAAEG Teised Leonardo Da Vinci maalid : ANGIARGI LAHING , KUNINGATE KUMMARDAMINE, DAAM HERMELIINIGA, LEDA, BACCHUS JA RISTIJA JOHANNES
tema teadmistest ja oskustest on jõudnud paljude inimesteni. Talle anti töökoht Baseli ülikoolis meditsiini õppejõuna. Paracelsus uskus ka, et tema õpetatavaid teadmisi võiksid omandada kõik inimesed, kes seda vähegi soovivad. Seega ta kutsus oma loengutesse mitte ainult õpilasi, vaid kõiki inimesi, kes näitasid üles initsiatiivi õppida. Paracelsusele ei meeldinud selle aja ravimismeetodid, mis olid kirjutatud Aristotelese, Galenose ja Avicenna poolt. Sellepärast kutsus ta üles kogu ravikunsti uuendama. Aluseks sai sellel tria prima idee ning mõtteviis, et inimese organismis toimuvad protsessid on rangelt keemilised, seega tuleks keha ravida keemiaga. Paracelsuse suurimad teened on tema ravimismeetodite arendamine. Ta ei muutnud väga ravimeid kui selliseid, vaid rohkem vaatenurka, kuidas peaks lähenema haigusele ning mida haige juures ravida. Tria prima
hoopis teaduslikku karjääri. Eriti meeldis Galileole matemaatika ning ta soovis sellega rohkem tegeleda, ajal mil see teaduskaugus tähendanuks eluaegset ülimat vaesust. Galileo isale ei meeldinud see idee silmaotsaski, kuid lõpuks jõudsid nad siiski kompromissini. Galileo astus 17 - aastaselt Pisa ülikooli ning hakkas õppima meditsiini. Kuid Galileo ei tahtnud oma unistust kõigest olenemata sinnapaika jätta ning ta õppis salaja ka matemaatikat. Hippokratese ning Galenose meditsiiniõpikute all hoidis ta vargsi Eukleidese ja Archimedese teoseid. Vabal ajal viis ta läbi omavalmistatud seadmete abil eksperimente. Professorid said tema õpingutest ja eksperimentidest peagi teada ja mõistsid need hukka, tudengi jaoks oli isemõtlemine peaaegu ketserlus. Professorid kuulutasid, et kõik teaduslikud probleemid on juba Aristotelese poolt lõplikult lahendatud ning kõik kes sellele õpetusele vastu julgesid astuda, lõpetasid professorid vaidluse
Meditsiinis- humoraalteooria. 9. sajandil Bagdadis tekkis islami kultuuriruumis ilmalik haigla. Islami rohuteadus oli kõrgetasemeline ja organiseeritud- kaasa haarates laialdast rahvusvahelist võrku. 11. sajandil araabia meditsiinitarkused infiltreerusid tasaaegu Euroopasse- eriti Hispaaniasse ja Itaaliasse. Lõuna Itaalias, Monte Cassionos, töötas munk- Constantinus Aafriklane, kes tõlkis araabia keelest hulga Galenose töid. Tänu sellele kasvas välja Salerno meditsiinitraditsioon, mis domineeris keskaeguses Euroopas paarsada aastat. Islami arstid- Avicenna ja Rhazes. Rhadez- 10. Sajand Meditsiini Raamat. Avicenna teosed domineerisid hiljem, pärast Galenose töid, Euroopas. Teoseks nimelt Meditsiinikaanon- kirjeldas, et meditsiin jaguneb kaheks- teooriaks ja praktikaks. Praktika jaguneb samuti kaheks- tervete kehade tundmaõppimine ja tervise säilitamine
Kuulsaim näitekirjanik oli Lukianos, kes pilkas ja naeruvääristas paljusid nähtusi. TEADUS- oli hea teaduse areng ja see oli kreeklaste omast paremini arenenud. Aleksandria astronoom, astroloog, matemaatik ja geograaf Ptolemaios lõi geotsentrilise (Maa-keskse) maailmapildi ja koostas maailmakaardi. Galenos oli kuulus arst, kes täiendas Hippokratese pärandit. Järgnevatel sajanditel olid Galenose ja Ptolemaiose tööd väga hinnatud. Hilises Rooma keisririigi kultuuri iseloomustab kristlus, pühakirja sünd, kloostrite teke. 8. Mõisted Caesar- Vana-Rooma väejuht, poliitik ja kirjanik. Ta oli Vana-Rooma kuulsamaid kõnemehi, kuid suurem osa tema kõnedest ei ole säilinud. Hieronymus- Tõlkis piibli ladina keelde, mille nimeks sai "Vulgata" O tempora o mores!- oh ajad, oh kombed Errare humanum est- eksimine on inimlik
oluline roll elu defineerimisel. Südamel oli samuti tähtis roll sealt said alguse need ,,jõed", mis keha toitsid. Kui need ,,kuivanuks", sureks keha (analoog egiptlaste Niiluse-keskse organismimudeliga). Mis oli veres nii olulist? Ilmselt soojus, mida saadi südamest (oli selge, et veri ei ole iseeneseslikult soe!). Võib-olla sai veri südame kaudu (kõhuaort läheb mööda seedeorganiest) ka toitaineid või säilitas oma niiskuse. Galenose ja keskaegsete arstide jaoks jääb elu käsitlus samaks (võib-olla on mõnesid väiksemaid erisusi suhtumises erinevatesse hingedesse inimesel). Surm samas jääb ikka selleks, mis ta oli juba Aristotelesel kõikide elu tunnuste puudumiseks. Keskajal saab surm olema pigem osa teoloogilisest diskussioonist (ning kirikumeestest olulisemdad tegelased surivoodi kõrval kui tolleaegsetest arstidest). Uuel tasemel diskussioonid algavad uusajal.
töötavad, otsides lahendust mõistuse abil".Leonardo da Vinci panus kunsti arengusse on suur- ta võttis kasutusele hele-tumeda käsittluslaadi (sfumaato) ning figura piramidale (püramiidse kompositsiooni), mida võime näha maalides "Püha õhtusöömaaeg" ja "Mona Lisa". Ta püüdis leida loodusnähtustes seaduspärasusi. Seda eesmärki teenisid muuhulgas mehhaaniliste konstruktsioonide loomine, anatoomia- ja füsioloogiaalased uurimused, lahkamised, mis põhinesid Galenose õpetusel inimkeha ehitusest.Leonardo käsitas loodust kui hingestatud tervikut ja pidas nn. seitset vaba kunsti maalikunsti teaduslikuks aluseks. Looduse hoolikas tundmaõppimine koos antiikkunstist ja varasemailt meistreilt eeskuju võtmisega oli tema esteetika ülim nõue. Kasutatud kirjandus: · Alpatov, M. "Kunstiajalugu" Tallinn, 1982 · Croce, Benedetto "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika. Teooria ja ajalugu" Tallinn, 1998
teised plaanid tema pojast pidi saama kangakaupmees. Galileol olid aga hoopis omad plaanid. Ta soovis alustada teaduslikku karjääri. Ta soovis pühenduda matemaatikale alal, mis tol teaduskaugel ajastul tähendanuks eluaegset ülimat vaesust. Viimaks jõudsid isa ja poeg siiski kompromissini. Galileo astus Pisa ülikooli ning hakkas õppima meditsiini. Sealjuures süvenes ta salaja ülepeakaela matemaatikasse. Hippokratese (Kreeka arst, teadusliku meditsiini rajaja) ja Galenose (Kreeka arst ning matemaatik) meditsiiniõpikute all hoidis ta vargsi Eukleidese ja Archimedese teoseid. Vabadel hetkedel viis ta omavalmistatud seadmete abil läbi eksperimente. Professorid said tema õpingutest ja eksperimentidest peagi teada ja mõistsid need hukka tudengi jaoks oli isemõtlemine peaaegu ketserlus. Professorid kuulutasid, et kõik teaduslikud probleemid on Aristotelese poolt lõplikult lahendatud. Mil iganes tudeng dogmaatilise õpetuse vastu protestida
töötavad, otsides lahendust mõistuse abil”. Leonardo da Vinci panus kunsti arengusse on suur- ta võttis kasutusele hele-tumeda käsittluslaadi (sfumaato) ning figura piramidale (püramiidse kompositsiooni), mida võime näha maalides “Püha õhtusöömaaeg” ja “Mona Lisa”. Ta püüdis leida loodusnähtustes seaduspärasusi. Seda eesmärki teenisid muuhulgas mehhaaniliste konstruktsioonide loomine, anatoomia- ja füsioloogiaalased uurimused, lahkamised, mis põhinesid Galenose õpetusel inimkeha ehitusest. Leonardo käsitas loodust kui hingestatud tervikut ja pidas nn. seitset vaba kunsti maalikunsti teaduslikuks aluseks. Looduse hoolikas tundmaõppimine koos antiikkunstist ja varasemailt meistreilt eeskuju võtmisega oli tema esteetika ülim nõue.
töötavad, otsides lahendust mõistuse abil". Leonardo da Vinci panus kunsti arengusse on suur- ta võttis kasutusele hele-tumeda käsittluslaadi (sfumaato) ning figura piramidale (püramiidse kompositsiooni), mida võime näha maalides "Püha õhtusöömaaeg" ja "Mona Lisa". Ta püüdis leida loodusnähtustes seaduspärasusi. Seda eesmärki teenisid muuhulgas mehhaaniliste konstruktsioonide loomine, anatoomia- ja füsioloogiaalased uurimused, lahkamised, mis põhinesid Galenose õpetusel inimkeha ehitusest. 11 Leonardo käsitas loodust kui hingestatud tervikut ja pidas nn. seitset vaba kunsti maalikunsti teaduslikuks aluseks. Looduse hoolikas tundmaõppimine koos antiikkunstist ja varasemailt meistreilt eeskuju võtmisega oli tema esteetika ülim nõue. 12
terve kompleks kõikvõimalikke tegureid, millised võiksid patsiendi saatust mõjutama. Väga tähtsaks peeti nt klimaatilisi ja geograafilisi tingimusi, patsiendi sugu, vanust ning kõikvõimalikke isikliku elu aspekte, lisaks astroloogilisi mõjureid. Teades, et raviti eeskätt inimest, ning kahte sarnast inimest ei ole võimalik leida, oleks välistatud ka kaks sarnast „haigust“. Nii aga tegelikkuses ei olnud. Galenose aja arstid eelistasid dieteetikat ravimitele ning ravimeid kirurgiale. Galenos rõhutas arsti kogemust, eriti prognoosimise oskust. Ravis kasutati aadrilaskmist. 6. 6 mitteloomulikku tegurit tervise tagamisel Dieteetika keskne kontseptsioon pööras tähelepanu kuuele nn mitteloomulikule (organismile humoraalteooria kohaselt mitteomasele) teguripaarile: 1.Valgus ja õhk 2.Toit ja jook 3.Liikumine ja puhkus 4.Uni ja ärkvelolek 5.Eritamine ja “välja heitmine”
domineerivat temperamenditüüpi vaid need tüübid ka toetavad kindlate haiguste esinemist. Nii kehaline kui psüühiline haigus põhinevad füüsilisel baasil. Interpreteerib Hippokratest nii, et kui sul on mingi sapp kõrge, see tuleneb kehast. Psüühika ei oma rolli haiguse tekkes. Tema loodud seisukohad valitsesid sajandeid, need hakkasid muutuma alles 17-18. saj. Isegi 20ndal sajandil on dokumenteeritud uurimusi ja praktikuid kes toetasid Galenose seisukohti. Tüüp ütles ka, et haigus ei pea inimest haarama tervikuna, asi on lokaliseeritud. Esimene avalik lahkamine toimus 1315 Bologna ülikoolis. Seda tegi anatoomik Mondino de Luzzi. Keskaeg. Tervist hakati rohkem seostama religiooniga. Haigust hakati nägema kui karistust isiku pahategude eest või soestati seda kurja vaimuga. Personaalset rolli tervise eesti hoolitsemisel ei tähtsustatud. Keha ja vaim üheskoos, tähistasid pmst sama asja. Valitsesid müstilised haiguste
Tema ettepanekul kasutati adstringeerivaid sidemeid ja anti haavatule organismi üldseisundi tugevdamiseks mitmesuguseid jooke. Andreas Vesalius (31. detsember 1514 – 15. oktoober 1564) oli flaami anatoom ja arst. Vesalius pööras suurt tähelepanu anatoomilistele joonistustele. Ta tegi ise täpseid joonised oma lahkamistest ja palkas selleks ka väga häid kunstnikke. Inimkeha uurimine lahkamistel näitas Vesaliusele, et paljud tolleaegse meditsiini ebajumala Galenose väited ei pea paika – vähemalt mitte inimkeha kohta. Raamatut "Inimkeha ehitusest", mis ilmus 1543. aastal Baselis, peetakse tänapäevase anatoomia alguseks. Raamat oli põhjalik ja rohkelt illustreeritud, Vesalius rõhutas, et on tarvilik ise järgi uurida, kuidas inimkeha funktsioneerib, aga mitte usaldada pimesi varasemaid põlvkondi. Ambroise Paré (1510-1590) oli prantsuse kirurg, kes täiustas ja arendas
köidet anatoomilisi jooniseid. Progress inimese anatoomia ajaloos algab siiski alles XVI saj, mil kerkib esile silmapaistev anatoomia reformaator Andreas Vesalius (1514-1564) Pärit oli mees Brüsselist, anatoomiat õppis ta Pariisis, hiljem Itaalias, tegutsedes kirurgiaprofessorina Padovas. Oma kogemuste varal kirjutas ta rikkalikult ja hästi illustreeritud teose "Seitse raamatut inimkeha ehitusest". Vesalius oli see, kes parandas ka Galenose rohked eksimused, põhjendades seda sellega, et Galenose õpetus põhineb peamiselt loomade 2 anatoomial ja ei ole seega õige. See kõik oli niivõrd uudne ja harjumatu, et kutsus esile arstide ja anatoomide hulgas segadust ja isegi raevu. XVII sajandil avastas William Harvey (1578-1657) vereringe. See oli tol ajal anatoomia ja füsioloogia suurimaks avastuseks. Samasse sajandisse jääb ka mikroskoobi kasutusele võtmine anatoomilistes uurimustes. Sellest alates täiustuvad uurimismeetodid ja avastatakse üha uusi ja uusi organeid ja süsteeme
imetegija, kes võitles võimetelt jumalaga ega alistunud jumalikule ettemääratlusele. Alkeemik aga just jumalaga värdväärsusele pretendeeriski ja seetõttu oligi loomulik, miks alkeemiku tegevus renessansi ajal sai meditsiinilise värvingu. Iatrokeemia rajajaks oli Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Honenheim), kes elas aastatel 1493 1541. Paracelsus vastandab oma meditsiinilist arusaama antiikautorite Hippokratese (u. 460 u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui
määra ainult need temperamendi tüübid vaid need tüübid toetavad ka teatavate haiguste teket. Nt melanhoolikud põevad sagedamini rinnavähki.Psüühika ei oma rolli haiguse tekkes. Sest nt see melanhoolia on esilekutsutud mustast sapist. Keha kutsub esile. Ta oli esimene, kes rõhutas,e t haigus ei pea haarama inimest tervikuna vaid võib olla kuskil lokaliseerunud. Toob haiguse tekitajana sisse mikroobi. 1315 sooritati esimene avalik lahkamine üliõpilaste jaoks. Keskaeg. Galenose teooria kaotas oma mõju. Seostati üha enam usu ja vaimsusega. Keha ja vaim töötasid üldjoontes üheskoos või vähemalt paralleelselt. Haigus = jumala viha. Haiguste ennetamiseks kasutati palvet, karskust, rasket tööd, iseenda karmi kohtlemist. Sellised vaated püsisd kaua. Need, kes püüdsid ravida, olid ,,nõiad". Müstifikatsioon. Renessanss 14-15 saj. Muutus. Siis muutud individuaalne mõtlemine domineerivaks, enne oli kollektiivne mõtlemine
m.a.), moodsa meditsiini isa, seisis väljapaistvalt erandlikul arvamusel - ta eraldas meditsiini religioonist, maagiast, üleloomulikust. Haigustel arvas ta olevat loomulikud põhjused. Psüühika organ on aju, seega tuleb otsida looduslikke vahendeid, mis aju tegevust mõjutaksid. Hippokrates pööras tähelepanu ka keskkonna mõjule (mida tänapäevakeeles emotsionaalseks stressiks nimetaksime). Tema vaateid võtsid üle ka teised kuulsad kreeklased - Platon ja Aristoteles, samuti Galenos. Galenose surmaga algas aga Pime Aeg meditsiini jaoks, mis psüühikahäirete osas tähendas taas puhast demonoloogiat. Siiski, keskaja tegelikkus oli kirjum. Viimase aja uurimused on kummutanud sajandialguse arvamuse, et enamus keskajal nõidadena põletatuid tegelikult vaimuhaiged olid. Enamus “nõidadest” olid terved. Ning kogu aeg leidus ka kloostreid, kus vaimuhaigeid hooldati. Spetsiaalseid varjupaiku hakati looma 15.-16.saj., kui Euroopa, vabanenuna pidalitõvest,
Idee, et kriminaalsel käitumisel on kindlad seaosed teatavate isikuomaduste, ulatub kaugesse ajalukku ja niisuguste omaduste kindlakstegemise esimesed katsed tehti ammu enne teadusliku psühholoogia sündi. Ka "kriminaalsed näo" teema ehk küsimus sellest, kas kriminaalsed kalduvused peegelduvad inimese välimuses, on teadlasi huvitanud sajandeid. Näiteks näo teatavate anatoomiliste iseärasuste sidumisest inimese sisemise rikkusega leiab Vanast Egiptusest, piiblist, samuti Hippokratese ja Galenose antiikaja meditsiiniliste dokriinidest. Näiteks 5. sajandil eKr süüditas nägude lugeja Sokrates sellest, et tema näos peegeldas brutaalsus. Keskaegses õiguses sisaldus soovitus, mille järgi juhul, "...kui kuriteos kahtlustatakse kahte inimest, on tõenäoliselt süüdi inetuma ja rohkem moonutatud näoga kahtustatav". (Saar, 2007, lk 350) Kuigi ka tänapäeval jätkatakse katseid viia kokku inimnäo isepärasused ja psüühilised
farmakoloogia, biofüüsika, endokrinoloogia ja neuroteadused. 19. sajandil sündis ka taimefüsioloogia. Antiikajal võib füsioloogilist lähenemist ära tunda arutlustes kehasoojusest ja vereringest. Nt Aristotelese arvates asunuks südames hing, sealt lähtunuks kehasoojus ning seal tekiks elujõud. Veri tekkinuks südames, kusjuures südame pannuks tööle seal segunevad soe arteriaalne veri ning kopsust tulev ,,külm" veri. Galenose arvates tekkinuks veri maksas (peamises seedeorganis), sealt liikunuks ta südamesse, kus läbinuks nähtamatud poorid parema ja vasaku südame poole vahel, viimases segunenuks veri ,,pneumaga", milline sattunuks organismi hingamise teel. Sellisel moel ,,elustatud" veri liikunuks organismi arterite ja veenide kaudu. Antiikaja käsitlused toimisid kuni renessansini, mil neile hakati kriitiliselt lähenema (vt nt Vesalius).
annaabi.ee 
