Leonardo Da Vinci (0)

Leonardo Da Vinci
Leonardo da Vinci on sündinud 15. aprillil 1452 Itaalias, Anchianos. Sündis kuulsast notarisuguvõsast pärit Ser Piero Antonio (25a) ja külatüdruk Caterina (16a) vallaspojana. Kohe pärast poja sündi abiellus Ser Pierro rikka 16 aastase Albiera di Giovanni Amandoga. Leonardo kasvas kehvas hurtsikus ema juures. Mõned biograafid on väitnud, et Ser Pierro võttis poja kohe peale sündi enda juurde. Tema loomingu analüüs näitab, et elas ema juures, kust sai kaasa mälestused armastusest, hellusest ja emalikust kaitsest, mis mõjutasid hiljem tugevalt tema loomingut. Leonardo sündis sõja ajal, palju oli röövimisi, vägistamisi, põletamisi ja vägivalda. Kui Leonardo oli aastane, hävitati küla täielikult. 1456 aastal viis Ser Pierro Leonardo enda juurde Vincisse(vanaisa majja). Tema naine oli jäänud viljatuks ja Ser Pierro vajas pärijat. Catarina sai endale tagavarapeigmehe ja oli sunnitud lapsest loobuma. Leonardol olid võõrasemaga head suhted, samuti onuga, isa vennaga, kes õpetas Leonardot, juhendas ja pärandas hiljem talle kogu oma varanduse.
Tema lihane isa ei pärandanud talle midagi. Leonardol oli kokku koos temaga 9 venda ja 2 õde. Kes kõik olid tehtud 16. aastase noore neiuga. Vincis käis Leonardo koolis, õppis lugema ja kirjutama, arvutama ja natuke ladina keelt. Mida vanemaks ta sai, seda enam pidas matemaatikat teaduste aluseks, kuigi tegi ise liitmises jämedaid vigu kuni surmani. Ta oli mees ilma hariduseta. Kuigi omal käel tutvus põhjalikult kõikide teadustega, ei suutnud see haritlaste silmis asendada kooli. Eriti heideti talle ette, et ta ei osanud ladina keelt. Kuid seltskonnas oli ta oodatud noormees, edukas spordivõistlustel, armastas joonistada. Isa pidas poja huvi joonistamise vastu vaimuhaiguse sümptomiks.
1466 asus Leonardo koos isaga elama Firenzesse. Tollal 14 aastane Leonardo sai uue 16 aastase võõrasema. Ta käis sageli kirikutes ja kabelites maale uurimas, joonistas ja voolis. Ser Pierro tahtis, et poeg majast kaoks, kuna ta meeldis võõrasemale.
Kui isa küsis, kelleks Leonardo tahab saada, vastas viimane kord et maalikunstnikuks , kord skulptoriks, ehitajaks, geomeeriks, metallivalajaks, relvameistriks, sepaks, muusikuks, kirurgiks, kellasepaks, linnupüüdjaks. Ta otsustas poja saata mehe juurde, kes tunneb kõiki käsitöid. Nii läks Leonardo õpipoisiks Verrocchio juurde, kus õppis 6 aastat õpilasena ja 4 sellina. 1472 aastal parandas Leonardo Verrochio tööd “Kristuse ristimine”, kuhu maalis uue ingli pea. Ta kanti Firenze maalikunstnike raamatusse kui Leonardo da Vinci.
Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (1472–1475). Sageli loetakse esimeseks tööks, mis on suures osas Leonardo maalitud, Verrocchio "Kristuse ristimist", millel talle omistatakse nii maalil kujutatud maastikku kui ka vasakpoolset inglit. Varem on maali dateeritud 1470. aastate algusesse, aga viimasel ajal usutakse, et ingel on maalitud hiljem (u. 1480). Täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et mõlema maali loomine on toimunud pika perioodi vältel.
Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (umbes 1481–1482), mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitse. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, hüljates väliselt värvika quattrocento ning luues sfumato, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine.
1482 lahkus ta Firenzest Milanosse hertsog Lodovico Storza teenistusse. Maalis “Püha õhtusöömaaja” (1495-1497), mis on üks täiuslikemaid kõrgrenessanssi meistriteoseid. Oletatavasti selleks, et vältida frescole iseloomulikke tehnilisi takistusi, katsetas ta maali teostamisel tehnikaga, mis lugas töötada kogu kompositsiooni kallal korraga nagu õlimaali puhul. Kahjuks osutus valik (temperatehnika) vähe vastupidavaks ja lagunemise märgid ilmnesid juba kunstniku eluajal.
Leonardot on tihti kirjeldatud renessansiinimese arhetüübina, mehena , kelle vaigistamatu uudishimu oli võrreldav vaid tema võimetega leiutajana. Teda on peetud parimaks maalikunstnikuks läbi aegade ning mitmekülgseimaks isikuks, kes on kunagi elanud.
Leonardo da Vinci kunstilises pärandis on teoreetilised tööd täpselt niisama väärtuslikud kui tema mitte just arvukad kunstiteosed . Ta ei koondanud küll mitmesuguste tähelepanekute puhul tehtud märkmeid mingiks üldiseks maalikunsti traktaadiks, kuid neis avalduv mitmekülgsus ja süvenemisvõime on aukartustäratavad. Isegi vanas Kreekas polnud mõistus nii sügavalt tunginud kunstiloomingusse. Puhtmõistusepärane asjade käsitlus kallutas teda paiguti pedantsusse, mis eriti nakatas tema järeleaimajaid. Ilmselt on mõned ideed Leonardot tugevasti erutanud, sest ta pöördus nende juurde korduvalt tagasi. Leonardo da Vinci väitis, et kunstiline vorm peab vastama mitte üksnes välismaailmale, vaid ka arvestama inimeses peituvat vajadust harmoonia järele. Ta ütles: “Kas sa ei tea, et meie hing on tehtud harmooniast, ja et harmoonia sünnib ainult neil hetkil, mil esemete üldised suhted muutuvad nähtavaks või kuuldavaks?” Ta nägi seda harmooniat eelkõige valguse ja varjude nüanssides, mis kutsuvad pildi pinnal esile plastilisuse ja sügavuse mulje. Ta otsis visalt valgust, milles see harmoonia veelgi selgemini avalduks, ja soovitas koguni varikatuseid valguse hajutamiseks, et tugevdada poolvarjusid, millega meeste ja naiste nägudes eriline õrnus ja ilu mõjule pääsevad. Visad otsingud täiusliku leidmiseks viisid Leonardo vastuollu reaalse eluga ja sundisid teda sageli nagu paljusid tema kaasaegseid looma kunsis “oma elu”, erilist maailma ja ilu. Maalikunstnik on just sellepärast maalikunstnik, et ta näeb seda, mida teine inimene ainult tunneb või ebamääraselt aimab. Leonardo ärritas Santa Maria delle Grazie kloostri priori sellega, et seisis terveid päevi ühtejärge “Püha õhtusöömaaja” ees pintslit kätte võtmata, tähendades:”Mõnel juhul loovad arenenud vaimud seda enam, mida vähem nad töötavad, otsides lahendust mõistuse abil”.
Leonardo da Vinci panus kunsti arengusse on suur- ta võttis kasutusele hele-tumeda käsittluslaadi (sfumaato) ning figura piramidale (püramiidse kompositsiooni), mida võime näha maalides “Püha õhtusöömaaeg” ja “ Mona Lisa”. Ta püüdis leida loodusnähtustes seaduspärasusi. Seda eesmärki teenisid muuhulgas mehhaaniliste konstruktsioonide loomine, anatoomia- ja füsioloogiaalased uurimused, lahkamised, mis põhinesid Galenose õpetusel inimkeha ehitusest.
Leonardo käsitas loodust kui hingestatud tervikut ja pidas nn. seitset vaba kunsti maalikunsti teaduslikuks aluseks. Looduse hoolikas tundmaõppimine koos antiikkunstist ja varasemailt meistreilt eeskuju võtmisega oli tema esteetika ülim nõue.
Kuulsamad teosed eraldi väljatoodud : MONA LISA, MADONNA KALJUKOOPAS, PÜHA ÕHTUSÖÖMAAEG
Teised Leonardo Da Vinci maalid : ANGIARGI LAHING , KUNINGATE KUMMARDAMINE, DAAM HERMELIINIGA, LEDA , BACCHUS JA RISTIJA JOHANNES.
Karmela Videvik
11MS