Francois Villon (0)

Keskaegne linnakirjandus
François Villon
2. Villon pani toime mitmeid kuritegusid, mistõttu võime temast kohtuprotokollidest palju lugeda. Ta oli pidevalt segatud mürglitesse, kaklustesse ja vargustesse ning 1455. aastal haavas surmavalt üht preestrit. 1456. aastal varastas Villon 500 kuldeküüd ning põgenes Pariisist provintsi. Seejärel kirjutas ta „Väikese testamendi“, milles ta jättis mulje, et on lahkunud armuvalu tõttu. Villon osales d’Orleansi Charlesi poolt korraldatud luulevõistlusel ja võitis esikoha. Pärast järjekordset vangistust pani mees kirja „Suure testamendi“. Ta mõisteti poomissurma, kuid talle antakse armu ning saadetakse pagendusse. Villon ei kirjuta omast kogemusest, vaid võtab eeskuju enda eelkäijatest. Mees on eelkõige paroodiline luuletaja, kuid tema paroodia ei ole keskajale omane lõbus bufonaad, vaid normide halastamatu purustamine.
3.a) „Väike testament“ räägib sellest, kuidas armuvalus Villon peab talvel Pariisist lahkuma teadmata, kuhu minna. Ta igatseb naise armastust, kuid tähelepanu saamata otsustab mees alla anda. Selle asemel, et vaikselt eemalduda ja teemat vältida, hakkab Villon süüdlast otsima . Ta mõtleb ainult sellest, et peab Pariisist ruttu lahkuma, kuigi samal ajal poeb keegi teine tema armastatud naise sängi. Villon haletseb end palju, tema luule on justkui pihtimus, milles oma tundeid ja mõtteid paljastab. Ilmselt on ta segaduses ja enesega pahuksis, et toob linnast lahkumise põhjuseks ja kujundiks armastatu põlguse, sest ajalooliste allikate tõttu on teada, et mees varjas end kohtu eest.
b) „Suur testament“ keskendub üldiselt inimestele ja nende puudustele ning voorustele. Käsitletakse ka sel ajal inimeste elus tähtsat rolli mänginud kirikule ja usule ning kuidas see inimesi muudab. Teoses keskendutakse erinevatele inimtüüpidele. Villon elas 15. sajandi keskpaigas, mil keskaegne mõttelaad hääbus ja humanism pead tõstis, mistõttu suutis uuenduslike vaadetega oma ajast ees olnud kirjamees näha iganenud ajastu vigu.
c) Villon kujutab oma luules pordumaja elanikke ja külastajaid, joodikuid, kelme ja röövleid, ehk kõiki neid, keda ta ka enda kuritegeliku tausta tõttu kohtab. Nemad pälvivad üldjoontes autori empaatia , näiteks „Tänuballaadis“ tänabki autor konkreetselt neid inimesi. Hukka mõistetakse korralikke ristiinimesi ja reetureid. See väljendub Villoni sõnakasutuses ja üldmuljes, mis neist inimestest jääb.
d) Villoni keeles on teatud seaduspärasused, näiteks iga salmi lõpus kordub sama lause, ballaadi põhiidee ja viimane salm on reeglina lühem, seal on ridade vahele peidetud ka moraal. Autori kirjastiil on väga värvikas, ta kasutab palju epiteete ja laskub kohati väga detailidesse, näiteks teoses „ Ballaad kadedaist keeltest“ loob ta väga üksikasjaliku pildi. Villoni sõnavara on väga julge ja lausa äärmuslik, ta tekitab palju varjundeid ja on keelega väga osav, kuid oma ajast natuke ees.
e) Villon ajastu suurima parodeerijana võis küll kõikide inimeste, sealhulgas iseenda kulul nalja teha, kuid usk jumalasse oli üks ja võib-olla ainus, mille üle nalja ei tehtud. Sellele viitab „Ballaad jumalaemale palveks“, kus ei tehta kordagi nalja. Ilmselt oli justnimelt usk see, mis tema raskes elus talle lootust andis.
f) Villon mainib päris mitmel korral oma teoses surma, mis on ka üsna loogiline, sest ta elas suurte epideemiate ajatul. Surmaga lõppevad haigused polnud ilmselt üllatavad. Luuletustes XXXIX, XL ja XLI räägib ta ainult surmast ning annab mõista, et see on paratamatus ja kõik on surma ees võrdsed. Ta kirjeldab surma nagu kõik, ebameeldivana, kuid annab mõista, et see on vältimatu ja tagasipöördumatu.
g) Villloni luule oli väga elav ja mitmetahuline , tema oskuslik sõnamäng ja epiteetide rohkus tegi lugemise väga huvitavaks. Mulle meeldib, kuidas ta ei karda kirjeldada pahelist või teistsugust elu, mis ei ole nii lihtne ja lilleline. See näitab, et ta oli väga julge, et midagi sellist avaldada ja ka läbi kogeda. Kõige rohkem meeldis mulle XXXIX luuletus , sest seal on kasutatud surmamotiivi. See annab väga sügavalt mõista, et kellelgi pole võimalik surma eest põgeneda. Ilmselt võlus mind luuletuse lihtsus ja selgus, kuid samas selle mõtte sügavus.
4. a) Blasfeemiline tähendab pühadust teotav . See pealkiri sobib teosele , sest annab mõista, et kõik inimesed on surma ees võrdsed ning keegi ei saa selle eest põgeneda, ei aita ka vagadus või jumala poole palvetamine . Usk nõuab ju inimestelt vagadust ja sobilikku ja lihtsalt eluviisi, ning kui sa oled jumala sõna järgi toiminud , peaksid paradiisi pääsema. Heiti Talvik ja surmatantsu motiiv lükkab kõigi usklike lootused ümber ja selgitab, et keegi ei ela igavesti . Iseasi on, kui paljud seda kuulda võtavad, sest tihtipeale on lihtsam elada teadmatuses või õnnelikus ja endale sobilikus teadlikkuses.
b) Pastšš on teadlikult teise ajastu või autori stiili jäljendav kunsti-, kirjandus- või muusikateos. Talviku teos on Villoni laadis pastišš, sest puudutab samasid teemasid . Lisaks kasutab Talvik vanemat, mitte kaasaegset sõnavara, mis sarnaneb Villonile. „Blasfeemilise ballaadi“ tegelasteks on samamoodi eluga pahuksis olevad või lihtsalt veidi tumedama taustaga inimesed. Talviku stiil on vulgaarne ja mitmetahuline nagu ka prantsuse kirjanikul.
5. Villoni ja Talviku teostes on kasutatud surmatantsu motiive . Prantsuse kirjanik Villon puudutas korduvalt surma, kuid kõige paremini tuleb võrdsus surma ees välja „Väikeses testamendis “. Villon pidas surma ka iseenesestmõistetavaks, mis mingi hetk ikka saabub. See tulenes ilmselt ajastus, mil katk levis ja ka teised epideemiad niitsid valimatult inimesi. Ma usun, et just sel hetkel hakkasid inimesed mõistma, et surm ei küsi, kui vagalt sa elanud oled või mitu palvet esitanud . Talviku luules ripuvad samamoodi valimatult kõik võllas, mis annab tunnistust, et siiamaani mõistavad inimesed, ei surm ei vali oma ohvreid ning on sellega leppinud. Eesti luuletaja võis saada ainest 20. sajandi sõdadest, kus tapeti samamoodi valimatult inimesi või surid igasugused inimesed lihtsalt halbade kokkusattumuste tõttu.