Filosoofia 5 kodutöö - Descartes „Arutlus meetodist“ (6)

Descartes „Arutlus meetodist“

2/4 N8
Maria Kohtla
103548IAPB
Descartes räägib antud teoses sellest, mida kujutab endast kaineinimaru ehk mõistus ning miks, kuigi ta väidab, et mõistus on meil kõigil ühesugune, erinrvad meie arusaamad siiski üksteisest. Autor toob ka palju näiteid ja kirjeldusi enda järelduste jõudmiseni. Samuti räägib ta arutluse tähtsusest ning selle teostamise reeglitest, mida tema arvates on neli. Samuti käsitleb inimese ja jumala hinge erinevust ja olemust.

Kaine inimaru on autori arvates on see, mis võimaldab meil eristada tõe valest ning on ainus, mis meist inimesed teeb ja eristab loomadest. Meie arvamuste erinevus pärineb aga meie erinevaid teid käivast mõistusest ning erinevate asjade vaatlemisest. Selles seisukohas ma nõustun autoriga . Kõik inimesed on suutelised kainelt mõtlema, ainuke vahe seisneb selles kui palju on neil ennist omandatud taustainfot ja kui treenitud ning vastuvõtlik on nende mõistus.

Mõtlemise meetod seisneb esiteks selles, et ei tohi teha teha otsuseid enne kui need on hoolikalt läbimõeldud. Teiseks tuleb jagada uutitav võimalikult paljudesse osadesse ning seejärel uurida neid lihtsaimast raskemateni. Viimaseks tuleb koostada selge ülevaade veendumaks, et mida ei jäänud vahele. Seega näeme, et tegu on deduktiivse meetodiga, kuna algul me tegeleme üldiselt asjaga – jaotades ta teatud osadeks , ja seejärel tegeleme üksikasjalikult nende osadega.

Descartes põhjendab seda, et ma olen esiteks sellega, et kui me julgeme millegis kahelda, tõestab meie endi olemasolu ja teiseks kui ma mõtlen, järelikult ma olen.

Inimese olemuseks on hing, mitte keha, kuna kogu meie substantsi olemus seisneb mõtlemises.

Kuna inimene ise ei ole täiuslik, siis ei saa Descartese arvates olla täiusliku idee allikaks inimene ise, vaid selleks peab olema mingi täiuslikuma loomuse poolt. Samuti kuna me ei ole kõiketeadjad ja lõputud ning ei saa teadmisi omandada vaid iseendalt, peab oleme mingi täiuslikum olevus .

Descartes I Meditatsioon

Antud peatükk räägib arvamustest ning sellest, kas neid saab või tuleb kahtluse alla seada ja miks. Autor väidab, et keerulisi teadmisi nagu seda on füüsika astronoomia , meditsiin ja paljud muud teadmised on igati kainele mõistusele kahtlased, kuna igaüks on võimeline leidma midagi, millele on võimalik vastu vaielda . Seevastu lihtsad ja loogilised teadused nagu aritmeetika ja geomeetria ning muud on igati usaldusväärsed, kuna mis olekus me ka ei oleks on kaks plus kaks ikka neli. Kuigi isegi neid, kui me juba jumala ja loomise tasandile jõuame võib kahtlustada pettuses.

Autor väidab antud artikklis , et ainukesed teadmised, mida ei saa kahelda on meie n.ö. algelised teadmiseda nagu seda on ruudu neli tahku , kaks plus kolm võrdub viis, meie endi olemas olu ja seisund ning olemus ja muu selline. Need teadmised või tunnetused on kõige muu aluseks ning nende eitamine ja kahtluse alla seadmine on raske, sest see tundub nii ehtne ja vältimatu, et me oleme sellised nagu me oleme – käte ja jalgadega jne. Kuigi ka seda võib kahtluse alla seada kuna me unes näeme ka vahel asju nii selgelt ja ehtsalt, kuigi tegelikuses on nad hoopis teised.