Ferenc (Franz) Liszt (0)

Ferenc (Franz) Liszt
1811 Raiding (Austria-Ungari) 1886 Bayreuth
Sünnipaik Ungari ja Austria piiri lähedal, Liszti kodune keel oli saksa keel. Sellegi poolest pidas Liszt end rahvuselt ja hingelt ungarlaseks. Isa mängis klaverit , tšellot ning oli lauluandega (töötas Eszterhazy'de juures). Franz oli pere ainus laps, umbes 6aastaselt hakkas isalt klaveritunde saama. Sõitis koos isaga Viini ning jätkas õpinguid kuulsa õpetaja Carl Czerny juures, kes õpetas poissi tema andekuse tõttu tasuta. Czerny juures saavutas Liszt oma hiilgava tehnika, improviseerimis- ja noodilugemisoskuse. Teooriat õpetas Lisztile Mozarti kuulsaim kaasaegne helilooja – Antonio Salieri . Rahvusvaheline karjäär klaverimängijana algas juba 1822. aastal ja kestis väikeste vaheaegadega 1840. aastate lõpuni. 1823. aastal mängis ette Beethovenile, kes tunnustas Liszti suurt annet. Samal aastal püüdis astuda Pariisi konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Liszt oli pettunud , kuid võttis tunde väga heade eraõpetajate juures. 1820. aastatel edukad kontsertreisid Inglismaale , kirjutas oma esimesed teosed, ilmnes huvi müstika ja religiooni vastu. Peale isa surma jäi elama Pariisi. Luges palju (eriti Hugo ja Balzaci teoseid) ning sulandus Pariisi kultuuritegelaste seltskonda (puutus kokku Hugo, Balzaci ja Georges Sandiga). Olulisemateks muusikalisteks mõjutajateks olid Berlioz ja Paganini , hiljem ka Chopin. 1830. ja 1840. aastad olid pianistikarjääri hiilgeaeg – andis üle mitme tuhande kontserdi üle kogu Euroopa, samuti esines Iirimaal , Rumeenias, Türgis, Venemaal ja isegi Eestis (Tartus), tema populaarsus oli tohutu, saalid olid kõikjal välja müüdud, Liszti kuulsus võttis kultuse mõõtmed (Heine nim seda lisztomaaniaks). Nende aastatega kogus Liszt endale ka korraliku varanduse , kindlustades end majanduslikult kogu eluks. Aastatel 1848-61 elas Weimaris . Pühendus rohkem heliloomingule ning võttis seetõttu vastu Weimari õukonna kapellmeistri koha. Õukonnas oli hea orkester ja ooperiteater – Liszt lõi sümfoonilisi teoseid ning dirigeeris neid ise. Tutvus Wagneriga, kes hiljem abiellus Liszti tütre Cosimaga. Neil aastail saavutaski Liszt tuntuse helilooja ja dirigendina . Sel ajal tekkis Saksamaal ka nn konservatiivide (keskus oli Leipzig , juhtfiguurid Mendelssohn ja Brahms, kriitik Eduard Hanslick) ja radikaalide (Liszt, Berlioz, Wagner ) konflikt. Esimesed pooldasid klassikalisi žanre, Viini klassikute eeskuju vormis ja harmoonias; absoluutse muusika ideed. Teised (kelle juhtfiguur oli Liszt) pooldasid programmilist muusikat, kromaatilist ja pingestatud harmooniat, Viini klassikute vormide (sümfoonia, sonaat) vaba laiendamist, arendamist . Liszti ja tema mõttekaaslaste ringi nimetati ka Uus Saksa või Weimari koolkonnaks.
Eraelu oli väga muutlik : keerulised ja skandaalsed armusuhted, kolm abieluvälist last. Hilisemas elus pöördus sügavamalt usu poole ja asus elama Rooma lähedale kloostrisse , kus ta pühitseti isegi lihtvaimulikuks. Roomas ja selle lähedal elas Liszt 1871. aastani. Elu lõpu poole süvendas sidemeid Ungariga – oli Ungari Muusikaakadeemia üks asutajaid ja selle esimene direktor, praegu kannabki see kool Liszti nime. Viimased 15 aastat veetis reisides, külastas ka Wagneri teatripidustusi Bayreuthis. Ta surigi Bayreuthis, kolm päeva pärast oma väimehe Richard Wagneri muusikadraama “Tristan ja Isolde” etendust.
Looming
Lisaks klaveriloomingule (vt virtuooside konspekti!) on Lisztil veel 13 sümfoonilist poeemi, 2 programmilist sümfooniat: ”Fausti sümfoonia” ja ” Dante sümfoonia”, lisaks veel orkestratsioone oma klaveriteostest.
Vaimulik muusika : 2 oratooriumit, 4 missat, 1 reekviem .
Liszti loomingule on omane: programmilisus, monotematism , transformatsioonitehnika (neid mõisteid peate kindlasti teadma).
• Varasem looming on virtuoosne ja särav, hiljem muutub selgemaks/lihtsamaks.
• Harmoonia on oluline väljendusvahend (eriti hilisema loomingu puhul).
• Laadidest kasutas palju vanu kirikulaade, ungari- ja mustlaslaade.
• Vormikäsitluses on Lisztil vaba (arendab ja muudab vorme).
Liszti Weimari-periood (1848-1861) ja tema sümfooniline muusika
Ferenc Liszt (1811-1886) elas Weimaris aastatel 1848-1861. Liszti Weimarisse minekul oli mitu põhjust:
1) Liszt soovis pühenduda komponeerimisele; 2) Liszt sai Weimaris tööd õukonna kapellmeistrina.
Liszti sümfooniline looming
Enne Weimarisse suundumist kirjutas Liszt peamiselt klaveriteoseid. Weimari-periood oli Lisztile
kui heliloojale kõige produktiivsem. Kuigi ta kirjutas mitmeid klaveriteoseid (näiteks Sonaadi h- moll ), oli põhirõhk loomingus sümfoonilisel muusikal . Heliloojatest mõjutasid Liszti kõige enam Berlioz ja Wagner.
Iseloomulik Liszti muusikale:
Programmiline muusika: Liszti programmiline muusika pole illustratiivne, st ei kirjeldata täpselt programmi, vaid väljendab mingit filosoofilist ideed. Liszti programmilisi sümfoonilisi teoseid: ”Fausti sümfoonia” ja ”Dante sümfoonia”, 13 sümfoonilist poeemi. Nende hulgas on “Prelüüdid”, “Tasso”, “Prometheus”, “Mazeppa”, “Orpheus” ja “ Hamlet ”.
Sümfooniline poeem on programmiline üheosaline orkestriteos. Kasutab väga sageli transformatsiooni võtet. Sümfoonilisele poeemile on veel iseloomulik monotematism – põhineb ühel teemal, mis tähendab, et kõik teemad on tuletatud ühest teemast, teos on temaatiliselt ühtne. Liszt oli esimene, kes kirjutas sümfoonilisi poeeme – tung ühendada muusikat ja poeesiat.
Sümfooniline poeem “Prelüüdid” (1848 Weimar)
Pealkirja “Prelüüdid” lisas Liszt teosele hiljem. Pealkirja idee andis Lisztile vürstinna Wittgenstein,
kes oli lugenud samanimelist Lamartine’i luuletust. Luuletuse sisu seisneb selles, et inimese elu on rida prelüüde tundmatule laulule , mille esimese noodi annab surm. Orkestri koosseis on kahene (va flööt, tromboon ja tuuba, mida on vastavalt romantilisele orkestrikäsitlusele kolm). Lisatud on harf.
Sümfoonilise poeemi “Prelüüdid” vormil on kaks tõlgendust:
1) sonaadivorm
2) vaba vorm (vahelduvad kontrastsed lõigud)
Ekspositsioon Töötlus
C C E
Sissejuh. peateema sideosa kõrvalteema (eksp. teemade töötlus)

Andante Andante maestoso Cantando Espr. ma tranquillo Alegretto pastorale

1-34 35-46 47-69 70-199 200-295
Peegelrepriis
C
kõrvalteema sideosa peateema

Poco a poco Allegro marziale Allergro marziale animato Andante maestoso

296-343 344-404 405-419
Kuidas Liszt kasutas transformatsioonitehnikat “Prelüüdides”
1) Algteema, mida hakatakse muutma (sissejuhatus) C- duur
Andante maestoso (peateema ekspositsioon) C-duur
cantando (sideosa) C-duur →E-duur
Allegro maestoso (Repriis)
2) Kõrvalteema (lüüriline metsasarvede teema) E-duur
Allegro marziale animato (repriisi sideosa) C-duur
Hilise loomingu kohta vaata vihikust!