Eva ja Adele kunstinäituse retsensioon (0)

Tallinna Saksa Gümnaasium
Eva & Adele
Kunstiretsensioon
Tallinn 2009
Mina käisin 21.05.2009 Tallinna Kunstihoones näitusel, mille loomingu autoriks olid Eva ja Adele. Eva ja Adele on kunstnikepaar Berliinist, üks neist on austria juurtega skulptor ja teine saksa soost maalikunstnik . Nad on kuulsaimad Saksamaa niinimetatud elavad skulptuurid . Üks mees, teine naine, riietatud ja meigitud alati identselt ning ultranaiselikult teineteise peegelpildiks, ilmusid Eva ja Adele Berliini kunstiellu ootamatult 1989. aastal, tekitades kerge võõristusega segatud furoori.
Kahe identse meigi, aksessuaaride, jalanõude ja ekstravagantsete roosade kostüümidega kiilaspea esimene etendus leidis aset 1991. aastal – just siis ilmuti esimest korda kunstinäituse avamisel publiku sekka, tõmmates elavate skulptuuridena enesele kohe tähelepanu, ja nii on see jäänud siiani.
Eva & Adele eesmärk on just meheliku ja naiseliku alge sünteesimine täiuslikuks tervikuks. Ja seda mitte perversse meelelahutuse , vaid pigem inimsuse kõrgema arengutasandi mõttes. Glamuurne välimus on lihtsalt pilgupüüdmiseks ning rahva kõnetamiseks neile arusaadavate märkide abil.
Eva ja Adele on loonud endi paarisportreest südamekujulise logo , mis kordub erinevatel piltidel koos vabade tõlgendustega oma kehadest.Maali sisse on sulandatud erinevad kujundid või mõtteid. Kõik maalid, mida nägin olid samamoodi ülesehitatud, nende keskpunktiks olles siis Eva & Adele näod, mis ning pildi keskel mingi teine kujund. Pilte oli suhteliselt raske tõlgendada, sest sealt leidus nii palju erinevaid kujundeid.
Esimene pilt, mida tõlgendan on sarjast „Transformer-Performer” ning nimeks oli tal „Fleurs du Mal”, mis prantsuskeelest tõlgituna tähendab Kurjuse lilled. Selle Pildi keskel on nagu alati kujutatud Eva & Adele väga intriigsat naeratavat nägu rohelise värviga. Nende nägu on aga ainult piirjoontega maalitud. Ülejäänud teose põhivärvid on mustas ja punases ning seetõttu paistavad Eva & Adele näod maalis suhteliselt häti välja. Teose keskel Eva ja Adele nägude juures on kujutatud erootilises poosis naist, kes kannab korsetti, mistõttu ta piht väga peenike proprtsioonis tema rindade ning puusadega tundub. Ta on väga hägune ning ka piirjoontega kujutatud. Ta on poosis nagu ta sirutaks end laua peal tahapoole, toetudes kätega laua peale. Ühes käes on tal kübar. Ta tuletab mulle n vähe riietatud kankaanitantsijat või siis 18.-19. sajandi prostituuti meelde. Mingit teist esemet või spetsiifilist kujundidt ei osanud ma sellest maalist välja lugeda. Seal oli küll kujutatud erinava kujuga kujundeid, kuid mindagi ebaabstraktset ei paistnud silma. Minu meelest on see pilt väga seatud inimkeha seksuaalsusega ning teatud emotsioonidega. Eva ja Adele seostuvat seda naist iseendaga kuna kujutavad teda enda nägude keskele haarates sellega enim tähelepanu. Naine maali keskel sümboliseerib pehmust ja naiselikkust saamas on kujundid ta ümber natuke teravamad ning jõulisemad, sümboliseerides siis inimese maskuliinset poolt. Ma arvan, et selleni tahavadki Eva ja Adele välja jõuda- mehelikkuse ning naiselikkuse ühendamisega.
Järgmisena lummas mind teos, mis oli eraldi ruumi paigutatud „Watermusic“ tõlkes veemuusika . See oli midagi teistsugust kui ühte saali paigutatud teosed, millel ilutsesid Eva ja Adele näokujutised. „Watermusic“võimaldas ka Eva ja Adele’i päris nägusid näha. Ruumis valitses rahustav veemuusika,. Seinal oli kolm ekraani, millel oli kujutatud kolme erinevat stseeni. Ühes seis rõõmus roosasseriietatud paar purkkaevu kõrval ning lehvitas vaatajate poole. Teises istusid nad basseiniäärel ning sulistasid jalgadega vees endal vihmavarjud käes. Kolmandal ekraanil loopisid nad seal samas basseiniäärel vett õhku. Eva ja Adele tegid kõiki stseene 42 minutid järjest ning neid filmiti seda tehes. Minu jaoks oli hämmastav vaadata, kuidas nad jaksasid ühte ja sama asja peaaegu tunda aega teha. Seistes täpselt keskel, näoga videopiltide pole, sulgedes silmad, võis tunda tõelist stereo efekti, mida tekitas kõlaritest tulev heli. Ruumist lahkudes valdas mind mingisugune positiivne tunne ning veevulin kohises kõrvus veel pikka aega. Tundus nagu teos oleks justkui tervituseks näitusekülastajale, kes Evat ja Adelet oma silmaga näha pole saanud. Sellest on näha, et kunstnikud soovivad jätta külastajale midagi enamat kui kogus pilte, mille elamus on vaid hetkeline. Võin öelda, et kõige elavamalt jäigi meelde just see teos, sest see erines teistest.
Viimasena iseloomustan teost nimega „Casarsa“, mis oli samuti sarjast „Transformer-Perdormer“. See maal köitis mind väga, kuna esmapilgul seda vaadates võib tunduda, et pilt on väga puhas ning süütu, meenutades väljanägemise poolest suvist laudlina . Seekord paistavad Eva ja Adele näod paremini silma kuna nende näo kontuurjooned on erkpunased. Nende keskel asetseb üks loom, kes on samuti maalitud kontuurjoontega ning, kes mulle äsja õhku lendavat luike meenutab. Eva ja Adele ilmed on sellel korral minu jaoks veidi teistsugused , kui eelneva pildi peal. Nende silmis ja naeratuses on teatud pehmus, mida ma eelmises maalis nii väga ei näinud. Samuti on nende välimus naiselikum ning õrnem. Taustal on ruuduline muster, mis on valget ja rohelist värvi. Iga ruudu sees on erinev kujund. Mulle tundus, et enamus kujunditest oli seksuaalse alatooniga, omades siis suguorganitega teatud sarnasusi . Jällegi tekitavad Eva ja Adele teatud kontrastsust oma maaliga kujutades seda niiviisi, et esmapilgul tundub maal nii süütu ja puhas kuid seda ligemalt vaadates on näha et maalis on peidus hulga alatoone, mis teevad maali vähem ohutuks. Jällegi üritavad minu meelest Eva ja Adele sulanduda enda maali sisse seksuaalsust ning nii naise kui ka mehe seksuaalsust sulanduda ühte maali, mis minu meelest seostub nendega, kuna neil mõlemal on teatud maskuliinsed kui ka feminiinsed omadused.
Üldiselt oli näitus suhteliselt huvitav ning põnev. Maalid olid esmapilgul väga sarnased, kuid ligemalt vaadates või neis kõigist mindagi erinevat ning huvitavat välja lugeda.