Euroopa Liidu siseturu õiguse kaasuste kokkuvõtted (0)

34/79 Henn & Darby
House of Lords EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel mitu eelotsuse küsimust EMÜ asutamislepingu artiklite 30, 36 ja 234 tõlgendamise kohta.
Küsimused kerkisid esile kriminaalmenetluse käigus, mis algatati apelleerijate vastu, kelle Ipswichi Crown Court 14. juulil 1977 teatavates õigusrikkumistes süüdi oli mõistnud (nad rikkusid teadlikult sündsusetute või pornograafiliste toodete impordikeeldu, rikkudes seega 1876. Aasta tollimaksude seadus.
Punktidest 4 ja 5 tuleneb, et apelleerijate väitel ei ole Ühendkuningriigis sündsusetute või pornograafiliste toodete osas kehtestatud mitte mingeid üldiseid kõlblusalaseid põhimõtteid. Seejuures tõid nad esile riigi territooriumi kolmes ajaloolis -geograafilises osas kohaldatavate õigusaktide erinevused. Edasisaatmisotsusele lisatud õiguslike asjaolude selgituse kohaselt vastab tõele, et Ühendkuningriigi eri ajaloolis-geograafiliste osade, s.t Inglismaa ja Walesi , Šotimaa ning Põhja- Iirimaa ja Mani saare seadused on selles valdkonnas erinevad ning neil on erinev alus, st et osa neist seadustest pärineb „common law” süsteemist, osa kirjutatud seadustest.
Nüüd pöörame küsimuste juurde. Esimeses küsimuses on küsitud, kas liikmesriigi seaduse puhul, millega keelatakse pornograafiliste toodete import kõnealusesse liikmesriiki, on tegemist meetmega, mis on koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega asutamislepingu artikli 30 tähenduses.
Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas sel juhul tuleb artikli 36 esimest lauset mõista sellises tähenduses, et liikmesriigil on seaduslik õigus keelata teisest?
NELJAS KÜSIMUS: Kui kaupade impordikeeld on põhjendatud kõlbluse või avaliku korra nõuetega ning seda keeldu nimetatud põhjustel ka tegelikult kohaldatakse, siis kas seda võib sellele vaatamata käsitleda artikliga 36 vastuolus oleva meelevaldse diskrimineerimise vahendina või kaubanduse varjatud piiramisena?
VASTUS: kui impordikeelu põhjuseks on kõlblusest tulenevad nõuded ning kui keeldu kohaldatakse neil põhjustel, ei saa selle keelu puhul eeldusel, et asjaomase liikmesriigi territooriumil puudub vastavate kaupade õiguspärane turustamisvõimalus, olla tegemist artikliga 36 vastuolus oleva meelevaldse diskrimineerimise vahendi ega kaubanduse varjatud piiramisega.
SEITSMES KÜSIMUS: kas eelmistele küsimustele antavatest vastustest sõltumata on liikmesriigil seaduslik õigus keelata teisest liikmesriigist pärit kaupade import, osutades 1923. aasta Genfi rahvusvahelisele pornograafiliste väljaannete liikumise ja nendega kauplemise vastu võitlemise konventsioonile ja üldisele postikonventsioonile (mida uuendati 1974. aastal Lausanne’is ja mis jõustus uuendatud kujul 1. jaanuaril 1976), võttes seejuures arvesse asutamislepingu artikli 234 sätteid?
VASTUS: kui liikmesriik kasutab kõlblusega seotud põhjustel asutamislepingu artikliga 36 sätestatud erandit , ei takista artikli 234 sätted liikmesriigil täita kohustusi, mis tulenevad 1923. aasta Genfi rahvusvahelisest pornograafiliste väljaannete liikumise ja nendega kauplemise vastu võitlemise konventsioonist ja üldisest postikonventsioonist (mida uuendati 1974. aastal Lausanne’is ja mis jõustus uuendatud kujul 1. jaanuaril 1976).
OTSUS.
1. Liikmesriigi seaduse puhul, millega keelatakse pornograafiliste toodete import kõnealusesse liikmesriiki, on tegemist koguselise impordipiiranguga EMÜ asutamislepingu artikli 30 tähenduses.
2. Artikli 36 esimest lauset tuleb mõista sellises tähenduses, et liikmesriigil on põhimõtteliselt seaduslik õigus keelata teisest liikmesriigist oma õigusaktide kohaselt sündsusetuid või pornograafilisi tooteid importida ning et seda keeldu võib õiguspäraselt kohaldada kogu riigi territooriumil, isegi kui liikmesriigi eri ajaloolisgeograafilistes osades kohaldatavate õigusaktide vahel on antud valdkonnas erinevusi.
3. Kui impordikeelu põhjuseks on kõlblusest tulenevad nõuded ning kui keeldu kohaldatakse neil põhjustel, ei saa selle keelu puhul eeldusel, et asjaomase liikmesriigi territooriumil puudub vastavate kaupade õiguspärane turustamisvõimalus, olla tegemist artikliga 36 vastuolus oleva meelevaldse diskrimineerimise vahendi ega kaubanduse varjatud piiramisega.
4. Kui liikmesriik kasutab kõlblusega seotud põhjustel asutamislepingu artikliga 36 sätestatud erandit, ei takista artikli 234 sätted liikmesriigil täita kohustusi, mis tulenevad 1923. aasta Genfi rahvusvahelisest pornograafiliste väljaannete liikumise ja nendega kauplemise vastu võitlemise konventsioonist ja üldisest postikonventsioonist (mida uuendati 1974. aastal Lausanne’is ja mis jõustus uuendatud kujul 1. jaanuaril 1976).
121/85 Conegate
High Court of Justice’i Queen ’s Bench Division esitas Euroopa Kohtule 30. novembri 1984. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. aprillil 1985, EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel mitu eelotsuse küsimust seoses EMÜ asutamislepingu artiklite 36 ja 234 tõlgendamisega, et võimaldada tal hinnata siseriikliku tolliõiguse teatavate sätete vastavust ühenduse õigusele.
Need küsimused esitati menetluse raames, mis käsitleb asjaolu, et Ühendkuningriigi toll pidas kinni teatavad Saksamaa Liitvabariigist Conegate poolt imporditud kaubapartiid.
ESIMENE KÜSIMUS
Kui teatavate kaupade suhtes kehtib teisest liikmesriigist kõnealusesse liikmesriiki importimise täielik riiklik keeld põhjendusega, et kaubad on sündsusetud või kõlvatud, siis kas selleks, et impordiliikmesriigis puuduks nende kaupade niinimetatud seaduslik kaubandus, millele on viidatud Henn ja Darby kohtuasjas 34/79, EKL 1979, lk 3795, tehtud Euroopa Kohtu otsuse
põhjendustes 21 ja 22,
a) piisab, kui neid kaupu toodetakse ja turustatakse impordiliikmesriigis üksnes tingimusel, et:
i) nende posti teel edastamine on täielikult keelatud,
ii) nende avalik näitamine on keelatud ning
iii) kehtib müügikohtade litsentsimise süsteem nende müügiks 18-aastastele ja vanematele klientidele liikmesriigi teatavates kohtades ning et see litsentsimissüsteem ei mõjuta mingil määral sündsusetust või kõlvatust käsitlevat materiaalõigust selles liikmesriigis;
või
b) tuleb nende kaupade tootmine või turustamine impordiliikmesriigis täielikult keelata?
VASTUS: tuleb seepärast kinnitada, et liikmeriik ei või tugineda kõlblusega seotud põhjendusele asutamislepingu artikli 36 tähenduses, et keelata teatavate kaupade import põhjendusega, et need on sündsusetud või kõlvatud, kui samu kaupu võib tema territooriumil vabalt toota ja turustada ja kui ainsaks piiranguks on nende posti teel saatmise täielik keeld, nende avalikkusele näitamise piirang ning teatavates piirkondades kehtiv müügikohtade litsentsimise süsteem nende kaupade müügiks 18-aastastele ja vanematele klientidele.
Seega kohus otsustas:
1. Liikmeriik ei saa tugineda kõlblusega seotud põhjendusele asutamislepingu artikli 36 tähenduses selleks, et keelata teatavate kaupade import põhjendusel, et need on sündsusetud või kõlvatud, kui samu kaupu võib tema territooriumil vabalt toota ja turustada ning kui ainsaks piiranguks on nende posti teel saatmise täielik keeld, nende avalikkusele näitamise piirang ning teatavates piirkondades kehtiv müügikohtade litsentsimise süsteem nende kaupade müügiks 18-aastastele ja vanematele klientidele.
2. EMÜ asutamislepingu artiklit 234 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidevahelise kaubanduse piirangute õigustamiseks ei saa tugineda enne EMÜ asutamislepingu jõustumist sõlmitud lepingutele.
72/83 Campus Oil
Antud kaasuses tegemist oli küsimusega, kas asutamislepinguga on kooskõlas Iirimaa sätted, millega nõutakse, et naftasaaduste importijad ostaksid teatava osa oma vajaminevatest kogustest Iirimaal naftatöötlemistehast omavalt riigiettevõttelt pädeva ministri poolt kindlaksmääratud hinnaga.
Iiri valitsus põhjendas Irish Refining Company Ltd omandamist vajadusega tagada naftasaaduste tarned Iirimaale läbi Iirimaal rafineerimisvõimsuse säilitamise, pidades silmas asjaolu, et rafineerimistehase sulgemise korral oleksid kõik Iiri turule rafineeritud naftasaadusi tarnivad ettevõtjad olnud sunnitud oma kauba soetama välismaalt. Umbes 80% neist tarnetest on pärit ühest allikast, nimelt Ühendkuningriigist.
Hagevad ettevõtjad väidavad põhikohtuasjas oma hagi põhjendades, et 1982. aasta määrus on vastuolus ühenduse õigusega ning eelkõige liikmesriikidevaheliste koguseliste impordipiirangute ja samaväärse toimega meetmete keeluga , mis on sätestatud asutamislepingu artiklis 30. Iiri valitsus ja INPC väidavad vastu, et 1982. aasta määrus jääb kõnealuse keeluga lubatud piiresse ning leiavad, et see on asutamislepingu artikli 36 kohaselt igal juhul õigustatud avaliku korra ja julgeoleku seisukohalt, kuna selle eesmärk on tagada Iirimaa ainsa rafineerimistehase töö, mis on riigile vajalik naftasaaduste tarnete kindlustamiseks.
Pooled on põhikohtuasjas eri seisukohtadel selles osas, millised täpsed asjaolud ja põhjused kallutasid Iiri tööstus- ja energiaministrit vaidlusalust 1982. aasta määrust andma.
High Court esitas järgmised küsimused:
1. Kas EMÜ asutamislepingu artikleid 30 ja 31 tuleb tõlgendada selliselt , et neid kohaldatakse 1982. aasta Fuels ( Control of Supplies) Orderiga ette nähtuga sarnase süsteemi suhtes, kui kõnealuse süsteemiga nõutakse, et Euroopa Majandusühenduse liikmesriiki (antud juhul Iirimaale) naftasaaduste importijad ostaksid riigile kuuluvast rafineerimistehasest kuni 35% neile vajaminevatest naftaõlidest?
2. Kui eeltoodud küsimuse vastus on jaatav, siis kas nimetatud asutamislepingu artiklis 36 sätestatud „avaliku korra” ja „avaliku julgeoleku” mõisteid tuleb 1982. aasta määrusega kehtestatuga sarnase süsteemi puhul tõlgendada selliselt, et:
a) eespool kirjeldatud süsteem jääb artiklist 36 tulenevalt välja artiklite 30–34 kohaldamisalast, või
b) kõnealune skeem võib teatud juhul nende kohaldamisalast välja jääda, ja kui, siis millisel juhul?
Punktist 9 tuleneb, et Euroopa Kohtu väljakujunenud pretsedendiõiguse kohaselt hõlmab impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeid keelav artikkel 30 kõiki meetmeid, mis võivad otse või kaudselt , tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust.
Mis puutub Iiri valitsuse väitesse, et nafta on riigi elu seisukohalt oluline, siis piisab, kui märkida, et asutamislepinguga kehtestatakse kaupade vaba liikumise põhimõte kõikidele kaupadele, välja arvatud asutamislepingus selgelt sätestatud erandid.
Punktis 20 on vastus esimesele küsimusele: EMÜ asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada selliselt, et siseriiklikud eeskirjad, millega kohustatakse kõiki importijaid ostma teatav osa oma vajaminevatest naftasaadustest riigi territooriumil asuvast rafineerimistehasest, on koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meede .
Siis tuleb vastus teisele küsimusele (p 50): liikmesriik, kelle naftasaadustega varustamine sõltub täielikult või peaaegu täielikult teistest riikidest pärit tarnetest, võib tugineda avaliku julgeolekuga seotud põhjustele asutamislepingu artikli 36 tähenduses, kui ta nõuab, et importijad kataksid teatava osa oma vajadustest ostudega tema territooriumil asuvast rafineerimistehasest hindadega, mille pädev minister kehtestab selle rafineerimistehase tegevuskulude alusel, juhul kui rafineerimistehase toodangut ei ole võimalik asjaomasel turul konkurentsivõimeliste hindadega vabalt realiseerida. Kõnealuse süsteemiga hõlmatud naftasaaduste kogus ei tohi ületada minimaalseid tarnevajadusi, ilma milleta oleks ohus kõnealuse riigi avalik julgeolek, või tootmismahte, mis on vajalikud, et tagada rafineerimistehase tootmisvõimsuse kasutatavus kriisi korral ning võimaldada pidevalt rafineerida toornaftat, mille tarnimiseks kõnealune riik on sõlminud pikaajalised lepingud.
231/83 Centre Leclerc
Antud kaasuses on teema seotud eelkõige kaupade vaba liikumisega. Tribunal de commerce de Toulouse 'i president esitas eelotuse küsimuse, et hinnata ühe siseriikliku õigusakti (millega kehtestatakse kütuse miinimumhind tarbijalemüügi korral) kokkusobivust ühenduse õigusega.
Prantsusmaal on olemas naftasaaduste turustamise kord, mis põhineb 30. märtsi 1928. aasta seadusel nafta impordikorra kohta, ning hulgi- ja tarbijahindade kindlaksmääramise süsteem. Vastavalt turustamise korrale, mida on komisjoni nõusolekul EMÜ asutamislepingu artikli 37 raames kohandatud, on tarbijalemüügi eesmärgil naftatoodete importimiseks ja Prantsuse naftatöötlemistehastelt ostmiseks vaja riigilt saadud eriluba, mida nimetatakse A 3 loaks. Kõik A 3 loa omanikud on kohustatud hankima 80% oma varudest Prantsuse või ühenduse turult Prantsuse või ühenduse naftatöötlusettevõtjatega sõlmitud keskmise tähtajaga lepingute alusel; ülejäänud 20% võib hankida vabal valikul , eriti hetketurul (spot market ).
Tribunal de commerce de Toulouse'i president pidas selle vaidluse lahendamiseks vajalikuks esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: Kas 25. märtsil 1957 sõlmitud EMÜ asutamislepingu artikli 3 punkti f ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et need keelavad kehtestada liikmesriikides seaduse või määrusega kütuse (tavalise, kõrge oktaaniarvuga bensiini ja diisliõli) miinimumhinda tarbijalemüügi jaoks tanklates, kuna see süsteem kohustab kõiki suvalisest ühenduse liikmesriigist pärit jaemüüjaid alluma kindlaksmääratud miinimumhinnale?
Seega tuleb Tribunal de commerce de Toulouse'i esitatud küsimusele vastata
- et siseriiklikkud eeskirjad, milles on ette nähtud kütuste jaemüügi miinimumhinna kindlaksmääramine siseriiklike ametiasutuste poolt, ei ole vastuolus artikli 3 punktiga f ning artiklitega 5, 85 ja 86;
- ning et sellised eeskirjad on vastuolus artikliga 30, kui see hind määratakse üksnes kodumaiste naftatöötlemisteheaste hulgimüügihinna alusel ning kui need hulgimüügihinnad on seotud üksnes kodumaiste naftatöötlemistehaste omahinna alusel arvutatud hinnalaega, kui Euroopa kütusehindade kursid erinevad sellest omahinnast rohkem kui 8% võrra.
302/86 Komisjon v Taani
Teema - Kaupade vaba liikumine – Õlle ja karastusjookide tootepakendid
Ese-nõue kinnituse saamiseks selle kohta, et kehtestades ja kohaldades 2.
juuli 1981. aasta määrusega nr 397 süsteemi, mille kohaselt peavad õlle ja karastusjookide tootepakendid olema tagastatavad, ei ole Taani Kuningriik täitnud EMÜ asutamislepingu artiklist 30 tulenevaid kohustusi.
Komisjoni väitel ühenduse õigusele mittevastava süsteemi põhijoon on see, et tootjad peavad turustama õlut ja karastusjooke üksnes korduskasutuspakendites. Tootepakendid npeavad olema heakskiidetud riikliku keskkonnakaitseameti poolt, mis võib keelduda uut liiki tootepakendite heakskiitmisest, eriti kui ta leiab, et tootepakend ei ole tagastuspakendite süsteemi jaoks tehniliselt sobiv või et kavandatav tagastussüsteem ei taga, et piisav osa pakenditest tegelikult taaskasutatakse, või kui sama mahuga tootepakend, mis on samaks kasutuseks saadaval ja sobiv, on juba heaks kiidetud .
16. märtsi 1984. aasta määrusega nr 95 muudeti eespool nimetatud eeskirju nii, et tingimusel, et kehtestatakse tagatisraha - ja tagastamissüsteem, võib kasutada heakskiitmata tootepakendeid, v.a metallpakendeid, koguste jaoks, mis ei ületa 3000 hektoliitrit aastas tootja kohta, ning jookide jaoks, mida müüvad välisriigi tootjad turu katsetamiseks.
Punktist 9 tuleneb, et keskkonnakaitse on kohustuslik nõue, mis võib piirata asutamislepingu artikli 30 kohaldamist.
Komisjon väidab, et Taani eeskirjad on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna keskkonnakaitse eesmärki võib saavutada vähem piirava ühendusesisese kaubandusega.
Otsus: Piirates 16. märtsi 1984. aasta määrusega nr 95 ühe tootja poolt heaks kiitmata tootepakendites turustatava õlle ja karastusjookide koguse 3000 hektoliitrini aastas, ei ole Taani Kuningriik seoses nende toodete impordiga teistest liikmesriikidest täitnud oma kohustusi, mis tulenevad EMÜ asutamislepingu artiklist 30.
C-2/90 Komisjon v Belgia
Teema - Kohustuste rikkumine –Teisest liikmesriigist pärit jäätmete ladestamise keeld
Ese - teistest liikmesriikidest või muust Belgia piirkonnast kui Valloonia pärit jäätmete hoidmise, ladestamise või kaadamise, või hoidmiseks, ladestamiseks või kaadamiseks andmise keelustamisega Valloonias, on Belgia Kuningriik rikkunud nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivist 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, 25.07.1975, lk 39), nõukogu 6. detsembri 1984. aasta direktiivist 84/631/EMÜ ohtlike jäätmete piiriüleste saadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses (EÜT L 326, 13.12.1984, lk 31) ja EMÜ asutamislepingu artiklitest 30 ja 36 tulenevaid kohustusi.
Kohtutoimikust nähtub, et põhiline meede, mis reguleerib jäätmehooldust Valloonias, on Valloonia regionaalnõukogu 5. juuli 1985. aasta dekreet jäätmete kohta (Moniteur belge, 14. detsember 1985), mille eesmärk on takistada jäätmete tekkimist, soodustada jäätmeringlust ning energia ja materjalide ringlussevõttu ning korraldada jäätmete kõrvaldamine (artikkel 1). Vastavalt kõnealuse dekreedi artikli 19 lõikele 6, mis andis Valloonia maakonnanõukogule volituse kehtestada erinorme, et reguleerida luba omavate prügilate, hoiukohtade ja töötlemisrajatiste kasutamist välisriikidest ja teistest Belgia piirkondadest pärit prügi jaoks, võttis nõukogu 19. märtsil 1987. aastal vastu dekreedi teatud jäätmete kaadamise kohta Valloonias (Moniteur belge, 28. märts 1987, lk 4671).
Komisjon leidis, et Belgia õigus oli vastuolus ühenduse õigusega, kuivõrd see keelas teistest liikmesriikidest pärit jäätmete kaadamise Valloonias, ja et 19. märtsi 1987. aasta dekreedi artikli 3 ja 5 koosmõjul keelati Valloonias teistest liikmesriikidest pärit jäätmete kaadamine, mida oli majanduslikel põhjustel oluliselt töödeldud mõnes muus Belgia piirkonnas. Seetõttu algatas komisjon asutamislepingu artikli 169 alusel Belgia Kuningriigi vastu menetluse.
Punktist 10 tuleneb, et Komisjon väidab, et Belgia normid on vastuolus direktiiviga 75/442/EMÜ ja direktiiviga 84/631/EMÜ ning asutamislepingu artiklitega 30 ja 36.
Kohus otsustas, et kuna Belgia Kuningriik on kehtestanud täieliku keelu teistest liikmesriikidest pärit ohtlike jäätmete hoidmisele, ladestamisele või kaadamisele Valloonias ja seega välistanud nõukogu 6. detsembri 1984. aasta direktiivis 84/631/EMÜ ohtlike jäätmete piiriüleste saadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses sätestatud menetluse rakendamise , on Belgia Kuningriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.
7