Euroopa Liidu siseturuõiguse kaasuste kokkuvõtted II (0)

Kohtuasi C-145/88
Tegemist on pühapäevase kauplemise keelduga. Oli esitatud eelotsuseküsimused artiklite 30 ja 36 tõlgendamise kohta, et hinnata, kas siseriiklikud eeskirjad, mis keelavad pühapäeval kauplemise, on kõnealuste sätetega kooskõlas. Küsimused tõstas Torfaen - B & Q plc `le, kes tegeleb ehitus- ja aianduskaupade müügidega.
Linnanõukogu väidab, et avades oma ruumid pühapäeval klientidele muul eesmärgil, kui kõnealuse seaduse viiendas lisas nimetatud tehingud, rikkus B & Q Ühendkuningriigi 1950. aasta kaupluste seaduse paragrahve 47 ja 59 ja peab seetõttumaksma maksimumtrahvi 1 000 Inglise naela.
Esimene küsimus
Esimese küsimusega soovib siseriiklik kohus teada saada, kas asutamislepingu artikli 30 tähenduses koguseliste piirangutega samaväärse mõjuga meetmete mõiste hõlmab ka sätteid, millega jaemüüjatel keelatakse oma ruumide avamine pühapäeval, kui keeld vähendab absoluutarvudes kõnealustes ruumides kaupade, sealhulgas teistest liikmesriikidest imporditud kaupade, müüki.
Kohus vastas, et asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud keeldu ei kohaldata siseriiklike eeskirjade suhtes, mis keelavad jaemüüjatel oma ruumide avamise pühapäeval, kui sellest tulenev ühenduse kaubandust piirav mõju ei ole kõnealuste eeskirjadele omasest mõjust suurem.
Liidetud kohtuasjad 60 ja 61/84
Selle kaasuse teema on riiklukud keelud. 30, 34, 36 ja 59 tõlgendamine.
Pariisi Tribunal de grande esitas järgmised küsimused:
1) Kas kinematograafiliste teoste kahe erineva levitamisviisile ajalise vahe seadmisel,
keelates filmide samaaegse kasutamise kinodes ja videokassettidel ühe aasta vältel (v.a erandid), on Prantsusmaa 29. juuli 1982. aasta seaduse artikli 89 ja seda täiendava 4.jaanuari 1983. aasta dekreedi sätted, mis reguleerivad kinematograafiliste tööde
levitamist, kooskõlas EMÜ asutamislepingu artiklitega 30 ja 34, mis käsitlevad kaupade vaba liikumist?
2) Kas need riigi õigusakti sätted on kooskõlas EMÜ asutamislepingu artikliga 59, mis
käsitleb teenuste osutamise vabadust?
3) Kui ühele nendest küsimustest antud vastus on eitav, siis kas 29. juuli 1982. aasta
seaduse artikli 89 ja 4. jaanuari 1983. aasta dekreediga kehtestatud eeskirjad on kooskõlas EMÜ asutamislepingu artikliga 36, mis käsitleb asutamislepingu artiklite 30 ja 34 kohaldamise erandeid ?
Nimetatud küsimustele kohus vastas, et EMÜ asutamislepingu artiklit 30 ei kohaldata riiklikele õigusaktidele, misreguleerivad kinematograafiliste teoste levitamist, kehtestades nende teoste erinevate levitamisviiside vahelise ajapiirangu, millega keelatakse teatud ajaks nende üheaegne kasutamine kinodes ja videokassettidel, tingimusel, et keeld kehtib nii riigis toodetud kui ka sinna imporditud kassettidele ühte moodi ja kõik ühendusesisese kaubanduse takistused, mida selle kohaldamine võib tekitada, ei ole suuremad kui vaja tagamaks kinematograafiliste teoste kinos kasutamise
prioriteetsust võrreldes teiste levitamisviisidega.
Liidetud kohtuasjad C-34/95, C-35/95 ja C-36/95.
Vaidlus tekkis Konsumentombudsmannen (KO) ja De Agostini ( Svenska ) Förlag AB (C-34/95),ning Konsumentombudsmannen (KO) ja TV- Shop i Sverige AB (C-35/95 et C-36/95) vahel.
Tegemist on järgmiste teemadega:
Piirideta televisiooni direktiiv – Liikmesriigist edastatav telereklaam – Eksitava reklaami keeld – Lastele suunatud reklaami keeld.
Kas asutamislepingu artiklit 30 või artiklit 59 või 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi
89/552/EMÜ tuleb tõlgendada nii, et nad
a) keelavad liikmesriigil võtta meetmeid telereklaami vastu, mida reklaamija edastab
teisest liikmesriigist (kohtuasjad C-34/95, C-35/95 ja C-36/95);
b) keelavad kohaldada ringhäälinguseaduse § 11 lõikes 1 esitatud eeskirja, mis keelab
lastele suunatud reklaami (kohtuasi C-34/95).
Vastus esimesele küsimusele
Asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et see ei keela
liikmesriigil oma õigusnormide alusel reklaamija vastu telereklaami tõttu meetmeid võtta. Selle kontrollimine, kas need õigusnormid on ülekaaluka üldhuviga või mõne asutamislepingu artiklis 56 nimetatud eesmärgi täitmisega seotud nõuete täitmiseks vajalik, kas nad on selle eesmärgiga proportsionaalsed ning kas neid ülekaalukaid eesmärke või nõudeid ei saaks täita meetmetega, mis piiraksid ühendusesisest kaubandust
vähem, kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse.
Vastus teisele küsimusele
Direktiivi tõlgendada nii, et ta keelab kohaldada teistest liikmesriikidest
pärinevate telesaadete suhtes liikmesriigi ringhäälinguseaduse sätet, kus on ette nähtud, et telereklaami jaoks ette nähtud kellaaegadel edastatav reklaam ei tohi olla mõeldud alla 12aastaste laste tähelepanu püüdmiseks.
Seega, kohus otsustas:
1) Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ (teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta ei keela liikmesriikidel võtta üldiste õigusnormide kohaselt, mis käsitlevad tarbijate kaitset eksitava reklaami eest, meetmeid reklaamija suhtes teisest liikmesriigist edastatava telereklaami tõttu, kui need meetmed ei takista iseenesest sellest teisest liikmesriikidest pärinevate telesaadete taasedastamist tema territooriumil.
2) EÜ asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et see ei keela liikmesriikidel reklaamija vastu teisest liikmesriigist edastatava telereklaami tõttu oma õigusnormide alusel meetmeid võtta, välja arvatud juhul, kui need õigusnormid ei mõjuta õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi nii kodumaiste toodete kui ka teistest liikmesriikidest pärinevate toodete turustamist, ei ole ülekaaluka üldhuviga või mõne EÜ asutamislepingu artiklis 36 loetletud eesmärgi täitmisega seotud nõuete täitmiseks vajalikud, ei ole selle eesmärgiga proportsionaalsed või kui neid ülekaalukaid eesmärke või nõudeid saaks täita meetmetega, mis piiraksid
ühendusesisest kaubandust vähem.
3) EÜ asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et see ei keela liikmesriigil
oma õigusnormide alusel reklaamija vastu telereklaami tõttu meetmeid võtta. Selle
kontrollimine, kas need õigusnormid on ülekaaluka üldhuviga või mõne EÜ
asutamislepingu artiklis 56 nimetatud eesmärgi täitmisega seotud nõuete täitmiseks
vajalik, kas nad on selle eesmärgiga proportsionaalsed ning kas neid ülekaalukaid
eesmärke või nõudeid ei saaks täita meetmetega, mis piiraksid ühendusesisest
kaubandust vähem, kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse.
4) Direktiivi 89/552 tuleb tõlgendada nii, et ta keelab kohaldada teistest
liikmesriikidest pärinevate telesaadete suhtes liikmesriigi ringhäälinguseaduse sätet, kus on ette nähtud, et telereklaami jaoks ette nähtud kellaaegadel edastatav reklaam ei tohi olla mõeldud alla 12aastaste laste tähelepanu püüdmiseks.
C-267 ja 268/91 Keck
Tegemist on kaupade vaba liikumisega (ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld).
Tribunal de grande instance de Strasbourg esitas kaks küsimust Euroopa Kohtusse. Need küsimused kerkisid kriminaalasjas B. Kecki ja D. Mithouard’i süüdistuses selles, et müües edasi tooteid muutmata kujul nende tegelikust ostuhinnast madalama hinnaga, rikkusid nad Prantsuse 2. juuli 1963. aasta seaduse nr 63-628 (muudetud 1. detsembri 1986. aasta määruse nr 86-1243 artikliga 32) artiklit 1.
Tribunal de grande instance de Strasbourg, tundes vajadust ühenduse õiguse teatud sätete tõlgendamise järele, otsustas mõlemad menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas Prantsusmaal 1. detsembri 1986. aasta määruse nr 86-1243 artikliga 32 kehtestatud ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld on kooskõlas ühisturu piires kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise ja vaba konkurentsi ning kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtetega, mis on sätestatud 25. märtsi 1957. aasta EMÜ asutamislepingu ning eelkõige selle artiklitega 3 ja 7, kuna Prantsuse õigusaktid võivad konkurentsi moonutada:
a)      esiteks sellega, et nende alusel on karistatav vaid ostuhinnast madalama hinnaga edasimüük ja need jätavad keelu kohaldamisalast välja tootja, kes võib turul müüa omaenda toodetud, töödeldud või isegi väga vähe täiustatud toodet alla tootmishinna;
b)      teiseks sellega, et need moonutavad eelkõige piirialadel eri ettevõtjate vahelist konkurentsi ettevõtjate kodakondsuse ja asukoha alusel?”
Punkt 6 ütleb, et asutamislepingu sätted, mis käsitlevad isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist ühenduse piires, ei ole kaupade turustamist puudutava üldise ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keelu osas asjakohased ega ole seega põhikohtuasja vaidlusesemega seotud.
Punkt 11 ütleb et liikmesriikide vahel keelatud koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on iga meede , mis võib otse või kaudselt , tegelikult või võimalikult takistada ühendusesisest kaubandust, koguselise piiranguga samaväärse toimega meede.
Vastavalt p. 12 ostuhinnast madalama hinnaga edasimüüki keelavate siseriiklike õigusaktide eesmärk ei ole reguleerida liikmesriikide kaubavahetust.
Seega (p. 13) võivad niisugused õigusaktid müüdavaid koguseid ja järelikult ka teistest liikmesriikidest pärit toodete müügikoguseid vähendada sel määral, kui need jätavad ettevõtja ilma ühest müügiedendamise meetodist. Sellegipoolest jääb alles küsimus, kas niisugune võimalus on piisav selleks, et kvalifitseerida asjassepuutuvad õigusaktid meetmeteks, millel on koguselise impordipiiranguga samaväärne toime (sama süsteem mis oli pühapäevase kauplemise kohta).
Kohus tunnistab et läks valesti Casiisi kaasusega (p 14). Nüüd muudatakse seda mida varem oli öelnud.
15. ja 16. müügitingimuste puhul ei ole piirangud kaupade vabaliikumise puhul. Reeglid peavad olema samasugused. Kohus tegi müügitingimuse erandid. See reguleeris teistmoodi müügitingimusi.
Teistsuguse lähenemiseks on Euroopa Kohtu vastus, et EMÜ asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav liikmesriigi õigusaktide suhtes, mis üldisel viisil keelavad edasimüügi ostuhinnast madalama hinnaga.
5