Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ja liitusid metsavendadega. Punaarmees võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi rahvusvaheline õigus keelas seda. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli eestlastel kolm armeed, milles tuli sõdida: Punaarmee (NSV Liit), Saksamaa ja Soome armee. Peale Eesti annekteerimist 1940. a NSV Liidu poolt, toimus sunniviisiline eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse (50 000 meest), kuigi rahvusvahelise õigusega oli see keelatud. Vähe oli neid inimesi, kes olid valmis võitlema kommunistliku ideoloogia eest. Üheks erandiks oli 1941.a moodustatud hävituspataljon, kes võitles metsavendade vastu. Punaarmee poolel osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased.
Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed. Eesti omavalitsus moodustas 31. jaanuar 1944 välja üldmobilisatsiooni, kuhu pidid minema 1904- 1932 sündinud mehed ja hiljem ka 1926-1928 sündinud poisid. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnas ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmees ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati
moodustunud üksused , mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal . Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi , siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega . Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile , kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni .Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse , osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks . Soome armee oli eestlaste jaoks kolmas võimalus , kes ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaaga ega natsliku SuurSaksamaa eest , kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel . Soome armeega liituti vabatahtlikult . Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi , kes tollal siiski rindele ei jõudnud , sest neil puudus vajalik väljaõppe . Küll aga moodustati 1941. aastal nende osalusel Erna luuregrupp , mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal
Punaarmee kui Saksa vägede vastu. Osa eestlasi põgenes läände, otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Ma arvan, et eestlastel oli võimalik valida, kelle poolel sõdida. Vabatahtlikult pääses kõikidesse armeedesse. Minu arvates oli olukord kõige leebem Soome armee ridades ja kõige raskem Punaarmees, sest sealt võis sattuda sunnitöölaagritesse.
Eesti üritas teises Maailmasõjas jääda võimalikult neutraalseks. Taheti sõlmida mõlema suure poolega (Venemaa ja Saksamaaga) mittekallaletungi lepingud , mis pidid kaitsma väikest Eestit suurte ja võimsate riikide eest. Kahjuks eriti need lepingud eestlasi ei aidanud, sest mõlemad riigid siiski soovisid allutada Balti riigid oma tahte alla. Teise maailmasõja aegsel perioodil oli kolm armeed, kus eestlastel oli võimalik sõdida: Venemaa e. Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse mobiliseeriti eestlased peamiselt sunniviisiliselt, sest selliseid inimesi oli vähe, kes oleksid olnud nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest.
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas 1939. aastal alanud Teine Maailmasõda oli tunduvalt ohvrite-ja purustusterohkem kui ükski varasem sõda. Sõda kestis 6 aastat ning lõppes 1945.aastal Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja nende liitlaste lüüasaamisega. Võidu saavutasid Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud riigid: Prantsusmaa, Suurbritannia, NSV Liit, USA jt. Eesti kaotas Teise maailmasõja tagajärjel iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks. Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. 1941.aastal moodustatud hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, said kurikuulsaks oma metsikustega (mõrvati tsiviilisikuid, p�
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas 1939. aastal alanud Teine Maailmasõda oli tunduvalt ohvrite-ja purustusterohkem kui ükski varasem sõda. Sõda kestis 6 aastat ning lõppes 1945.aastal Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja nende liitlaste lüüasaamisega. Võidu saavutasid Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud riigid: Prantsusmaa, Suurbritannia, NSV Liit, USA jt. Eesti kaotas Teise maailmasõja tagajärjel iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks. Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. 1941.aastal moodustatud hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, said kurikuulsaks oma metsikustega (mõrvati tsiviilisikuid, p�
Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli vabatahtlikke vähe. Siis alustati osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui punaarmee lähenes Eestile, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamalt, sest ei tahetud, et taastataks Punaarmee okupatsioon. Suur osa Eesti väeosadest hävitati 1944 aastal suurpealetungi käigus.
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas 20.sajandil mõjutas Eesti ajalugu kõige rohkem Teine Maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse ja selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Teine Maailmasõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi ja see oli ka üks maailma ajaloo suurimatest sõdadest. Teise Maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdida said. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Suurem osa eestlastest oli Punaarmees, kuhu satuti tänu Vene okupatsioonile. Armees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sellel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogi eest sõdima, oli vähe. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud
Teine maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. Oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Eestlaste jaoks oli see raske aeg. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse, enamus eestlastest mehi pidi teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke. Eesti oma armee likvideeriti pärast 1940. aastat ning need väeosad mis alles jäid saadeti punaarmeesse. Sinna sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu
tööpataljonidesse. Seal olid nende elamis- ja töötingimusted allpool igasugust arvestust ning selle tõttu suri palju palju eestlasi ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Saksa sõjaväkke läksid eestlased suures osas vabatahtlikult, et maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavendade üksused. Rindeolukorra halvenedes suhtumine muutus - natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vähesed soovisid minna võitlema Suur- Saksamaa eest. Vabathtlike värbamine asendati osalise sundmobilisatsiooniga. Enamik Saksa poolel sõdinu Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarme suurpealetungi käigus. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud sõdureid Punaarmee kätte vangi. Need mehed, kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel said selleks kolmanda võimaluse ühinedes Soomlasetega. Ulatuslikum põhenemine algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist
moodustunud üksused. Nad sõdisid lahigutes Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel. Kui rinde olukord halvenes hakati varbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega, kuhu pidid minema 1919-1925. aastal sündinud poisid. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnad ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmeed ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks.
Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Saksamaa poliitika tekitas eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vaid vähesed soovisid minna võitlema Suur- Saksamaa eest. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mis hõlmas kõiki 1904-1923 sündinud mehi. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis
eluvaldkondade üle, käivitati repressioonid. Esialgu arreteeriti ainult kommuniste, kuid peagi hakkas mitmete keeldudest üleastujate ja rahvuslikult meelestatud inimeste vangitsamine. Tapeti ka juute ja mustlaseid. Saksa okupatsiooni aastail tapeti Eestis ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti majandus oli rängalt kannatanud ja Saksa okupatsioon ei toonud sellele leevendust. Enamik tööstus-ja põllumajandustoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Peaaegu täielikult katkes rahva varustamine tööstuskaupadega. Saksa võimud astusid ka samme, et sõjakahjustusi likvideerida ja majandust edendada. Jaanuaris 1944 jõudis Punaarmee taanduvate Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Kuni juunini kestsid ägedad võitlused Narva all. Pärast Narva loovutamist jätkus sõda Sinimägedes. Augusti teisel poolel vallutas Punaarmee Kagu-Eesti.
Millised olid Eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased kolmes armees. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus
Juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi vaid PõhjaEestist. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42. Aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Saksa armeesse läksid eestlased sõja algperioodil vabatahtlikult, kuna taheti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Kuid järkjärgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele ja eestlastele polnud see meelt mööda. Esimesteks vabatahtliteks olid metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvuses oli nn idapataljonid, poliseivõimudel politseipataljonid. 1942. Aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SSleegionisse, kuid kuna SS oli omandanud halva maine, siis vabatahtlikke oli vähe
Mobiliseeritavate enda tahtet ei arvestatud, kuid leidus ka neid, kes julgesid vastu hakata ja liitusid metsavendadega. Mobiliseeritud viidi tööpataljonidesse. Tööpataljon sarnanes suuresti koonduslaagritega, kus pidi tegema ränka tööd, kuid eluolu oli alla igasugust arvestust. Surmast tööpataljonides päästis otsus luua uued Eesti rahvusväeosad. 1942. Aasta sügiseks moodustati 8. Eesti laskurkorpus. Viimased lahingud pidasid eestlased punaarmee ridades 1945. Aastal Kuramaal. Saksa armee ridades oli esialgu ka suur hulk vabatahtlikke eestlaseid, kuna eelkõige sooviti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid oli ka muid põhjuseid. 1942. aastal hakati vabatahtlikke värbama SS-leegionitesse, kuid see ei toiminud enam. Eestlastes tekitas natsliku Saksamaa poliitika sedavõrd sügavat pahameelt, et nüüd soovisid vaid vähesed minna võitlema Suur-Saksamaa eest. Kuna vabatahtlikke värbamine ei õnnestunud, siis asendati see osalise sundmobilisatsiooniga
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik- rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke- kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust.Punaarmee poolel osalesid ka laskurkorpusesse kuuluvad eestlased. 20. Juulil kuulutati välja üldmobilisatsioon. Seega olenes Punaarmeesse sattumine või eemalejäämine põhiliselt meeste sünniaastast. Enda tahtest olenes seal väga vähe. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, k
Referaat Eesti mehed II maailmasõjas Vaiko Vaher Lähte Ühisgümnaasium 11H Sisukord LK 1 Metsavendlus LK 2 Saksa sõjavägi LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele
Eesti rahva valikud Teises maailmasõjas Teine maailmasõda algas Euroopas 1939. aastal. Eestisse jõudis see 1939. a oktoobris, mil siia toodi Nõukogude sõjaväebaasid. Kas eestlased said ise oma valikuid langetada? Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. 1939. aasta septebmris sundis NSV Liit Eestit sõlmima baasidelepingu, mille alusel loodi Eestisse Punaarmee baasid. Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees, mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas 20. sajandil mõjutas Eesti ajalugu kõige rohkem Teine maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse, selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Maailma ajaloo suurim sõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida,Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. maa alase laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed inimesed
Kartes, et Punaarmee tuleb Eestisse tagasi, mindi teenistusse meelsamini. Mobiliseeritud koondati piirikaitse- rügementidesse ja neid kasutati nii piiril kui lahingutes Punaarmee vastu. SOOME vägede koosseisus võitlesid need eestlased, kes ei tahtnud sõdida ei Punaarmee koosseisus ega natsliku Saksamaa eest. Eestlaste osalusel moodustati 1941. a Erna luuregrupp, mis tegutses kodumaa pinnal. Hulk inimesi põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Nendest moodustati Soome armee koosseisu rahvuslik väeosa – 200. jalaväe- rügement. Rügemendi ülem oli Soome kolonel, allüksuste juhid olid ka eestlased. Pärast Soome kapituleerumist tulid enamus soome läinud eestlastest kodumaale ja võitlesid siin nii Punaarmee kui Saksa üksuste vastu. 4. Eestlaste katse taastada iseseisvus 1944 septembris. 1944. a kevadel alustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ettevalmistusi iseseisvumise taastamiseks. Ametisse nimetati uus valitsus, mille juht oli Otto Tief
kommunismi pooldajad Eestis aitasid metsavendi hävitada, aga otseselt armees olid eestlased 22. Territoriaalses laskurkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses, mille moodustasid eestlased kes oli tööpataljonides ellu jäänud. Saksa armeesse läksid paljud soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni eest, algul vabatahtlikult, kuid hiljem võttis ka Saksamaa kasutusele sundmobilisatsiooni. Kõigepealt astusid Saksa poolele vabatahtlikult metsavennad, kes aitasid Saksa armeed Punaarmee väljatõrjumisega, mille õnnestumisel nad laiali ajati. Mõne aja pärast aeti kokku nn idapataljonid, alguses julgestuseesmärkidel Saksa rinde tagalas, hiljem ka otseselt sõjas Punaarmee vastu. Politseivõimud korraldasid vahtideks politseipataljone, kes võitlesid partisanidega või rindel. Kui Saksa olukord oli halvenenud, hakati vabatahtlikke värbama Eesti SS-leegionisse, millest ametlikult sai 20. Eesti SS-diviis, kuid ka Saksa poliitika vastu
välja üldmobilisatsiooni. Kuna enamus osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi ainult Põhja-Eestist. Venemaa tööpataljonidesse viidi ligi 32 000 Eestist mobiliseeritud meest. Sõja algperioodil eelistas Saksa väejuhatus kasutada Eesti Vabatahtlikke, minnes sundmobilisatsioonile üle järk-järgult. Soov maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogenu eest, oli peamine põhjus miks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke mindi. Esimesed vabatahtlikud olid Suvesõjas osalenud metsavennad, kes tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahingud Eesti pinnal. Oma saatuse määramisel rääkisid kõige enam kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Soomlastega ühinemine pakkus seda võimalust. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa Mobilisatsioonist.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee need olid peamised eestlaste valikud,kus nad sõdida said. Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks raske,keeruline ja väga laostav. Paljud eestlased kaotasid oma lähedased, sõbrad, kaaskodanikud ja rahu. Väga raske oli elada diktatuurse võimu all ja sõja keskmes. Eestlaseid sundmobiliseeriti, väga vähe oli neid inimesi, kes olid valmis elama kommunistliku võimu all ja seda ideoloogiat teenima.Nõukogude liidu okupatsiooni ajal 1940-1941 vangistati ligi 7000 inimest, kes viidi Venemaale vangilaagritesse või hukati
lubanud küll okupeeritud riikide kodanikke okupatsiooniarmeesse võtta, kuid Vene väejuhatus tegi seda sellest hoolimata. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni ning umbes 32 000 Eesti meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Kaks aastat hiljem moodustati 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Saksa armees sõdivad eestlased olid seal eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Algul kasutas Saksa väejuhatus vabatahtlikke kuid järk järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee naasmist toetasid mobilisatsiooni ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning kodumaa kaitseks mindi sõjaväeteenistusse meelsamini. Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosad hävisid Punaarmee suurpealetungis, kuid 1944/45. aasta talvel moodustati
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Eestlaste valikud Teises maailmasõjas ei olnud head. Läbi aegade olid erinevad okupeerijad Eestit endale tahtnud ja ka see aeg ei olnud erinev. Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Eestlaste valikud Teises maailmasõjas ei olnud head. Läbi aegade olid erinevad okupeerijad Eestit endale tahtnud ja ka see aeg ei olnud erinev. Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli
Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mehed, kes tegid okupatsioonivõimudega koostööd, saadeti hävituspataljoni. Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest moodustati 22. territoriaalne laskurkorpus, mis viidi Venemaale. Uue üldmobilisatsiooniga koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mehed tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Ülejäänud mobiliseeritutega moodustati aga 8. eesti laskurkorpus. Saksa armee lootis sõja algperioodil vabatahtlikele. Vabatahtlikeks olid metsavendade salgad. Pärast Eesti vabanemist formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgeteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Sakslased küll lubasid mitte luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid rindeolukorra halvenedes hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuna see ei toonud soovitud tulemusi, alustati osaliste üldmobilisatsioonidega
Saue Gümnaasium Eestlaste valikud II maailmasõjas Nimi:Rene Ott 2008 Eesti vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellegipoolest peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti poisid võitlesid võõras armees. Eestlastel oli Teises maailmasõjas võimalik võidelda kolme armee eest. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sundmobiliseerit sellel ajal põhiliselt inimesi, sest väga vähesed tahtsid vabatahtlikult liituda Punaarmeega. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste või kutsealustega. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosenes Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest. 1941
.........................................................................lk 46 2.1 Omariikluse kaotus 2.2 Nõukogude Okupatsioonireziim 2.3 Sõjategevus 1941.aastal 2.4 Saksa okupatsioonireziim 2.5 Sõjategevus 1944.aastal 2.6 Katse taastada iseseisvust 3) Eesti mehed Teise maailmasõja rinnetel ................................................lk 78 3.1 Punaarmee 3.2 Saksa armee 3.3 Soome armee 4) Kokkuvõte...................................................................................................lk.9 5) Kasutatud kirjandus ..................................................................................lk.10 2 Sissejuhatus 1.septembril 1939. aastal Saksamaa katsega rünnata Poolat algas II maailmasõda
Kuna Eesti oli liidetud NSV-Liiduga, olid eestlased sunnitud sõdima Punaarmees. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941. aastal moodustati hävituspataljon, mille ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. 1942. aasta sügiseks moodustati 8. eesti laskurkorpus, sinna kuulus umbes 27 000 meest, peaaegu kõik olid nendest eestlased . Teiseks sõdisid eestlased vabatahtlikult Saksa armees, järk-järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, nemad soovisid kõigi kannatuste eest venelastele kätte maksta. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis kuulutati 1944. aastal 31. jaanuaril välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Eestlased kuulusid idapataljoni ja Eesti SS Leegioni. Enamik Saksa poolel sõdinud eesti väeosadest hävis 1944. aasta septembris Punaarmee suurpealetungi käigus.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
