Mees La Manchast retsensioon (0)

8. novembril käisime koos eesti keele õpetajaga ning osade klassikaaslastega Estonia teatris vaatamas ja kuulamas kontserti pealkrijaga „Mees La Manchast“. Etendus algas kell 19:00 ja oli ühe, umbes 15-minutilise, vaheajaga ning kestis kokku 2 tundi ja 30 minutit. Saal oli rahvast täis ja kõik olid pidulikult riides.
Kogu etendus oli üles ehitatud Miguel de Cervantese teose „Don Quijote “ põhjal ning esmakordselt esitati seda Estonias 1971. aastal, kui kaasa tegid sellised kuulsad eestlased nagu Georg Ots, Endel Pärn ja Helgi Sallo (Rahvusooper Estonia, 2013). Varem ma Estonia teatris ühtegi etendust vaatamas pole käinud, kuid esmamulje oli sümpaatne. Ainukene asi, mis mulle üldse ei meeldinud ja istumise ebamugavaks tegi, oli liiga kitsas vahekäik. Minu ja arvatavasti ka teiste pikkade inimeste jalad lihtsalt ei mahtunud sinna ära.
Etendus jutustas vahvast ja õilsast rüütlist, kes elas maailmas ammu pärast rüütliaega. Ise kutsus mees end Don Quijoteks, kuigi tema päris nimi oli Alonso Quijana – rüütliks, kes on pärit La Manchast. Don Quijotel oli isegi olemas oma kannupoiss, truu ja hea sõber, Sancho Panza. Koos reisisid nad ringi oma hobustel ja otsisid daame, keda hädast päästa, koletisi , kellega võidelda ja losse, kus ööbida ja kehakinnitust saada. Tegelikkuses olid asjad hoopis teisiti. Minu arvates oli antud etenduse mõte Don Quijote naljaaluseks tegemine. Rüütel ööbis kõrtsides, mis tema arvates olid kindlused ning võitles tuuleveskitega , mis tema arvates olid koletised. Lisaks oli Don Quijotel antud etenduse järgi oma südamedaam Aldonza ehk Dulcinea , kes tegelikkuses oli tavaline lõbunaine.
Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest Sancho Panza, keda mängis Ago Anderson . Ta nägi väga huvitav välja, oli tõsiselt südamlik ja tore ning tahtis oma rüütlile, Don Quijotele, ainult parimat . Etenduse kõige meeldejäävam hetk minu jaoks oligi Sancho soololaul. Mees laulis hädisel ja kõrgel häälel, hoidis käsi oma suure kõhu peal ristis ja tudises muhedalt. Minu arvates igati südamlik soolo.
Ütlen ausalt, et see etendus ei pääsenud minu lemmikute hulka ja ma usun, et peamine põhjus oli see, et antud stiil pole minule meelepärane. Mulle meeldib huumor ja kaasaegsed lavatükid, millesse alati sisse elan. Kahjuks seekord ma pigem ootasin, et etendus läbi saaks. Siiski võin öelda, et oli ka kohti, kus sai naerda ja laule või stseene, mis mulle väga meeldisid, aga üldkokkuvõttes oli „Mees La Manchast“ siiski liiga pikk ja minu jaoks mitte kõige kaasahaaravam.