kohti, sest tegevus toimubki ainult südamedaami Toboso Dulcinea heaks. Kui poleks olnud südamedaami, kelle heaks võidelda ning riskida oma eluga, siis oleks arvatavasti retk olemata jäänud. Don Quijote oli võtnud endale eesmärgiks selle, et Toboso Dulcinea peab teada saama tema vägitükkidest. Iga kord, kui don Quijote päästis kellegi, nt galeriiorjasid, siis käskis don Quijote neil astuda Dulcinea ette ning rääkida, mida suursugune rüütel oli nende heaks teinud ning et see kõik on just Dulcinea armastuse nimel tehtud. See panigi mind mõtlema, et kas päästetud selle ülesande ka tegelikult täita üritasid, kuigi Toboso Dulcinea oli tegelikult teise nimega, milleks oli Aldonza Lorenzo. Ta oli üks väga ilus talutüdruk ning elas La Manca naaberkülas Tobosos (kust ka Don Quijote nimi pärit). Seiklustest võttis osa ka kannupoiss Sancho Panza, kes oli pärit La Manchast nagu don Quijotegi
Kas traagiline või koomiline- aga alati on ,,Don Quijote" pakkunud kõneainet ja on olnud kirjanduses tähtsal kohal. Ütles ka ju Miguel Cervantes ise, et kirjutas ,,Don Quijote" kõigi aegade jaoks. Teose peategelane oli Don Quijote, päris nimega Quijada või Quesada. Ta oli hidalgo (hijo de algo), keda oli Hispaanias sel ajal palju. Don Quijote hullus rüütliromaanidest ja hakkas kujutama ette, et ta on samuti rüütel püüdes kaitsta kõike ja kõiki kurjade jõudude vastu. Ja sel moel hakkasid peale rännakud, kus oli tema kaaslasteks hobune Rocinante ja kannupoiss Sancho Panza oma hobusega. Kõigi Quijote rännakute eesmärgiks oli teenida oma südamedaami Dulcinead. Väga oluliseks oligi teoses naispeategelane Toboso Dulcinea. Dulcinea oli ülim Don Quijote jaoks põhjus, miks ta kõiki oma tempe tegi (või siis miks ta neid seiklusi ette võttis) Aga
Pealegi ei ole ta hull romaani lõpuni. Sancho Panza on ümbruskonna inimestest õieti ainuke, kes esialgu don Quijote arupuudusest aru ei saa. Kuid ta muutub järjest targemaks. Seda, et habemeajaja vahukauss Mambrino kiiver on, nagu don Quijote kinnitab, Sancho enam ei usu. Oma mugavuse huvides õpib ta väiksemaid kavalusi, kuni 2. osa alguspoole, Tobososse jõudes, ta läheb välja seniolemata julgustükile - otsustab tüssata oma peremeest, väites nagu oleks Kurva Kuju Rüütli igatsetud südamedaam üks kolmest rohmakast talunaisest, kes neile vastu tulevad. Sancho mängib seega kaasa mängu, millesse on juba haaratud enamik tegelasi, kes don Quijote narrusi tunnevad. Nagu näitab saksa uurija Erich Auerbach, see on teose pöörangulisemaid stseene: kujutlus, mis don Quijotele peale sunnitakse, ei kattu tema omaga; kuna aga tegemist on don Quijote senise rändrüütlielu
kirjutas seda koguni kaks raamatut, tähendab rüütliromaan paistab teistest 17 sajandi teostest enam silma, sest see oli erinev, midagi muud. "Don Quijote" ei ole lihtsalt üks uusaja silmapaistvate romaanide pikas reas, vaid raamat, mille tähendus küünib kaugele välja kirjandusloo raamidest. "Don Quijote" on müüt, on kultuur, on terve olemisviis. Samal kombel, nagu Cervantes üleminekul "Don Quijote" esimesest osast teise laseb oma kangelastel astuda romaanist välja lugejate sekka, on Kurva Kuju Rüütel Don Quijote ja tema truu kannupoiss ja sõber Sancho astunud oma ajast ja ruumist suurde inimkonna aega, kandes sugupõlvest sugupõlve usku, hingeüllust, sõprust, usaldust, tarkusepüüdu ja vabadusiha, armastust elu vastu - neid õilsaimaid aateid, mille võimet kurjuse jõududele vastu seista ja kõigi ähvarduste kiuste püsida vajab maailm täna rohkem kui iialgi varem. Elab üks vaene Hidalgo, Alonsa Quijana. Kolka külas. On rüütliromaanidega veidi
kurtuaasseks kirjanduseks (cour – õu, pr k). Rüütlikirjanduse kõrgaeg on 12-13. sajandil. Rüütlikirjandus kujunes välja seoses relvade ja kommete arenemisega. Eelduseks oli feodaalühiskonna ja läänikorra teke. Eeldas rüütlitelt rüütellike voorusi ja laitmatut käitumist. Rüütlikirjandus arenes välja ühiskondlikust süsteemist. Rüütellikkus tähendab naiste kultust, oma südamedaamide ülistamist. Enam ei peegeldata kellegi kangelastegusid, vaid nüüd teenib rüütel esmajärjekorras faami, kellele ta jäägitult truuks jääb. Euroopas kadus sel ajal kirjanduses anonüümsus. Nüüd teati rüütliromaanide autoreid ja trubaduure. Kerkisid esile esimesed silmapaistvamad autorid. Autorite looming pidi alluma rangetele vormilistele normidele. Ajaliselt hiljem hakkas rüütlikirjandus levima ka mujal Lääne-Euroopas. Põhimõjutused tulid Prantsusmaalt. Trubaduuride luule Rüütlikirjandusega tekkisid uut tüüpi aadlisoost laulikud. Põhja-Prantsusmaal olid
tehtud, aga ei ole trükitud. Kupeldamise ja abieluvälise elu teema. Ivor Ivask. Prantslane Michel de Montaigne (montenn)(1533-1592). Elas sel ajal, kui protestantide ja katoliiklaste vahel oli kodusõda Prantsusmaal. Pärit Burgundiast, mille pealinn oli Bordeaux. Jõukast kaupmehe perekonnast, mis sai aadlitiitli. Sai hea hariduse, reisis palju. Oli ka Bordeaux'i linnapea vahepeal. Oma teosed kirjutas aga omaette oma kodus. Kuulsaim teos "Esseed" (1572-1588). Annab essee zanrile klassikalise kuju, mida järgnevad põlvkonnad on järginud. Kolmes järgus avaldatud teos. Ta kirjutab kõikvõimalikel teemadel: - laste kasvatamisest; - sõprusest; - üksindusest (e.k Aspel); - raamatutest; - julmusest; - edevusest; - ebavõrdsusest, mis on meie vahel (e.k. Aspel); - sellest, et filosofeerimine on surema õppimine (e.k. "Loomingu Raamatukogu" 1988). Aleksander Aspel on tõlkinud neid eesti keelde "Valik prantsuse esseid". Montaigne
Teoses kritiseerib tollase inglise ühiskonna paljude kihtide esindajaid. 9 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini · Palverändurid on teel Canterburysse katoliku pühaku Becketi hauale ja peatuvad enne seda Londoni eeslinna kõrtsis. Palverändurite seas on erinevaid ameteid pidavad inimesed mesinik, tudeng, rüütel, kaupmees, 2 munka jne kokku 30 tegelast kaasaarvatud autor ise. · Igaüks pidi jutustama 2 lugu. (Enam vähem) valmis sai Chaucer ainult 24. · Teos jäi niisiis lõpetamata ja polnud tal ,,Dekameroni" terviklikkust aga elukäsitluselt on autor sarnane Boccaccioga: ülistab looduse suurust, loomulikkust, arukust, samastab inimlikkuse loomulikkusega, kujutab armastust selle maisuses. · Kasutab nagu B. Rohkelt rüütlikirjanduse süzeesid
Võitlus polovetsidega on õilis seda võimendavad loodus, loomad ja taimed. Eepos unustatakse, kuni 19.saj trükitakse uues vene keeles ümber. 4) Keskaja rüütlikirjandus 12.saj keskel sai Lä-Euroopas mõjukaks juhtiva ühiskonnaklassi ehk rüütelkonna kultuur. Selleks ajaks olid kujunenud võimsad feodaalvaldused ja ehitatud lääniisandate uhked lossid, kus rahuaegadel muutus tähtsaks õukonnaelu oma kombestiku ja normidega. Rüütel pidi olema lisaks sõjaliselt ja vasallitruuduse poolest silmapaistvusele ka laitmatu käitumisega, tähelepanelik, viisakas, kõrgete kõlbeliste põhimõtetega seltskonnas ja eraelus. Rüütel pidi daamidega ilusti ümber käima daamikultus peenetundeline ja hell armastaja. Rüütlikirjandust nimetatakse daamikultuse tõttu ka kurtuaasseks kirjanduseks. Rüütel teenis eelkõige südamedaami. See tõstab esile armastuse ning nihutab elutunnetust vaimulikult ilmalikule
Kõik kommentaarid