Essee: Albert Camus "Katk" (0)

Teos: „Katk“
Autor: Albert Camus
Inimpsühholoogia „Katkus“
Kirjanik ja filosoof Albert Camus sündis 1913. aastal Alžeerias Mondovi linnas põllutöölise perekonnas. Tema ema oli hispaanlanna, isa suri varakult. Suurest kitsikusest ja majandusraskustest hoolimata läks ta õppima Orani ülikooli filosoofiat . 1934. aastal liitus ta Prantsuse Kommunistliku Parteiga, millest ta aasta hiljem välja astus. Tema pahempoolne „angažeeritus“ jäi püsima ning olenemata kimbutavast tuberkoloosist oli ta ühiskondlikult aktiivne. Ta sai filosoofiaõpetaja tunnistuse ja hakkas tegelema ka teatriga. 1935. aastal asutas ta töölisteatri, kus tegutses nii näitlejana kui dramaturgina. 1938. aastal töötades ajakirjanikuna väljaande „Alger Republican“ juures, astus ta välja Alžeeria vähemusrahvaste kaitseks. Pärast selle sulgemist sõitis Camus Pariisis, tegi kaastööd „ France -Soir’ile“ ja võttis seejärel osa vastupanuliikumisest. Samaaegselt kirjutas ta esikromaani „Võõras“ ja essee „ Sisyphose müüt“. Samuti andis ta koos kirjaniku Jean-Paul Sartre’ga välja pahempoolset ajalehte „Combat“ („võitlus“), kuid hiljem loobus otsesemast poliitilisest „angažeeritusest“, jätkates pigem võitlust üldhumaansete sihtide eest.
Camus’ 1947. aastal ilmunud romaan „Katk“ sai tema meinukaimaks teoseks. „Sisyphose müüdi“ kõrval oli teine tuntuim esseraamat „Mässav inimene“. Tema olulisemate teoste seas on veel näidend „Caligula“ ja romaan „Langus“. 1957. aastal pälvis Camus Nobeli kirjandusauhinna.
„Sisyphose müüdis“ rõhutab Camus sisemise vastupanu vajadust kurjale ja vabadust ahistavale võimule. Camus’ kangelastel ei ole ülevaid sihte, ükski neist ei ihka kehtestada paradiisi ega oota abi Jumalast, ent ometi võitlevad nad kurja vastu, inimlikkuse nimel.
Camus’ esikromaan „Võõras“ räägib Alžiiri väikeametnikust Mersault’ist, kelle teadvus magab . Ta on intelligentne, kuid ükskõikne ja osavõtmatu. Ta ei arvesta teistega , vaid toimib nii nagu tal endal mugav on. Ta on võõras rutiinile allutatud ühiskonnas, kus keegi ei hooli kellestki peale iseenda. Alles teose lõpus, kui ta hukkamisele mõistetakse, ärkab ta teadvusele. Camus oli üks eksistentsialismi esindajatest, mille üks põhitõdetest oli see, et maailmale tuleb käsi külge panna ja mitte lasa sel niisama mööda minna. Camus’ looming keskendus inimeksistentsi põhiküsimustele, mis on tegelikult loomu poolest niisugused, millele ei saagi lõplikult õiget vastust olla.
Tema kuulsaim romaan „Katk“ räägib Orani linnakesest, mida ühel hetkel tabab katk. Siin romaanis sulandub kunst ja filosoofia, juureldakse inimeksistentsi kõige põhilisemate paradokside kallal. Teoses on eelkõige rõhk inimeste tunnetel ja sisemaailmal – kuidas nad kriisiolukorras käituvad, mida tunnevad ja kuidas nende mõttemaailm muuutub. Kriisiolukord ja surmahirm panevad inimese käituma hoopis teistsugusemalt, kui neil muidu kombeks. „Katkus“ on seda hästi märgata. Analüüsitakse, kuidas inimesed saavad hakkama iseendaga , kui nad on tõugatud üksindusse, eemal oma lähedastest. Millised on inimesed katku esimestel kuudel ja milliseks on transformeerunud inimmõtted katku viimases faasis.
Romaan justkui oleks otsene taust Teise maailmasõja katastroofile, ka teose algul nimetatud aeg „194...“ võiks justkui viidata sellele, kuid ometigi ei tee autor ühtki vihjet tollase maailma sõjaprotsessidele.
Lugu algab sellega, et linnas hakkab väga palju rotte surema. Alguses ei tehta sellest välja, kuid lõpuks tulevad rotid juba massidena tänavatele surema. Ühel hommikul ei tundnud kojamees end hästi, kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, ta oli näost roheline. Tema surmast alates kasvas üllatus üle hirmuks. Inimesed hakkasid jääma palavikku. Olukord muutus aina veidramaks ja hirmutavaks, inimesi hakkas surema. Esialgu ei tahetud öelda välja, et tegu on katkuga, räägiti, et levib mingisugune taud. Sellegipoolest inimesed ei näinud veel haiguse tõsidust: „Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks reisid ja vaidlused? Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi.”
Kuid ometigi olukord läks aina hullemaks, inimestest kadus lootus. Arvatavasti kõige raskem oligi inimestele see, kuidas nad pidid taluma üksindust ja lähedastest eemalolemist. Linnapiirid suleti, keegi ei tohtinud sisse tulla ega lahkuda, keelati isegi kirjade kirjutamine. Nad ei saanud teada, kas nad üldse näevadki kunagi oma armsamaid. Kuid selline kriisiolukord, hirm ja teadmatus võib muuta inimesi tundmatuseni: „ Abikaasad ja armastajad, kes oma armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks. Inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid , leidsid kindluse. Pojad, kes olid elanud oma emade kõrval neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas. Tõtt-öelda me kannatasime kahekordselt: esiteks omaenda kannatuste pärast ja teiseks nende kannatuste pärast, mida me eemalviibijaile – pojale, abikaasale või armsamale – omistasime.”
Alates sellest hetkest, kui linnapiirid suleti, elasid inimesed täielikus eraldatuses, nad olid isoleeritud muust maailmast. Olukord muutus aina süngemaks – haiglad olid täiesti täis, tuli otsida uued ruumid haigetele, surnud heideti kraavi, tekkis eraldi ajaleht katku jaoks, loodi sanitaarsalgad, sagenesid tulekahjud . Huvitav on jälgida, kuidas muutuvad inimesed, nende ellusuhtumine ja üleüldine olustik. Nad olid leppinud olukorraga, nad olid kohanenud selle hirmsa tõvega. Inimesed muutusid hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Nad seadsid end sisse olevikus. Tegelikult nad ei saanudki enam tulevikku uskuda, sest iial ei võinud teada, millal surm tuleb. Katk oli röövinud armastuse ja sõpruse anni. „Ja jäänud sel viisil poolele teele sügaviku ja mäetippude vahel, nad pigem triivisid, kui elasid, hüljatuna oma sihituis päevades ja viljatuis mälestustes, nagu ekslevad varjud , kes oleksid võinud jõudu leida vaid siis, kui nad oleksid otsustavalt ajanud juured oma kannatuste mulda“. Katku alguspäevil inimesed märkasid pisiasju, mis neil olulised on, kuid nüüd huvitas neid ainult see mis teisigi, nende ideed olid kõige üldisemat laadi .
Katku tippstaadiumis oli olukorda kirjeldatud tõelislt süngelt ja muserdavalt. Staadionitele pandi telgid, kus saaks inimesi ravida. Inimesi maeti juba öösiti, nad lihtsalt visati kraavidesse. Toiduvarud hakkasid lõppema. Kohvikutes võis märgata silte, millel oli kirjas, et kohvi pole või paluti kaasa võtta oma suhkur. Kahtlemata oli üks emotsionaalsematest katkenditest see, kui Orthoni poja peal katsetatakse seerumit, kuid ta sureb . Kirjeldatakse väga detailselt, kuidas laps võitleb oma elu nimel, ta oigab ja nutab . Ta üritab kõigest väest ellu jääda, kuid see ei õnnestu . Sel hetkel võis märgata ka Rieux ’ murdumist, ta ei suuda sellist ebaõiglust kannatada. Samuti oli üheks meeldejäävaks stseeniks see, kui ooperilaulja suri laval keset esitust . See näitas elu karmi reaalsust – katk lihtsalt võtab oma ohvrid aega ja kohta valimata. Aeg muudkui möödus, kuumad päikesepaistelised ilmad muutusid jahedaks ja tuuliseks, kuid inimesi muudkui surid. Katku haripunktil näis inimestele mõttetu midagi üldse loota, tundus, et kõik on määratud hukule.
Kuid katk ei kestnud igavesti. Lõpuks hakkas surmajuhtumite arv vähenema. Oli küll veel ootamatuid surijaid, kuid ka neid oli vähem. Inimestes tekkis sajalaja tagasi lootus, kuigi keegi veel ei rõõmustanud. „Kuigi haigus nii ootamatult taganes, ei hakanud meie kaaskodanikud veel enneaegu rõõmustama. Möödunud kuud, mis olid nende vabanemisiha aina kasvatanud, olid neile ka õpetanud ettevaatust ja harjutanud neid ikka vähem ja vähem lootma epideemia peatsele lõpule. Siiski oli see uudis kõigil keelel ja südamepõhjas liigutas ennast salajane lootus. Kõik muu nihkus tagaplaanile. Uued katkuohvrid olid hoopis ebaolulised selle määratult tähtsa tõsiasja kõrval, et statistikakõver langes.“
Jutustaja objektiiv liigub ühelt tegelaselt ja seltskonnalt teisele. Tegu on eksistentsialistliku romaaniga, oma olemuselt on lugu traagiline. Autori kirjeldused on pikad ja põhjalikud, kirjeldatakse detailselt, mida üks või teine inimene tunneb. Teos on filosoofiline , tegevus jääb pigem tagaplaanile, esineb pikki monolooge ja kahekõnesid, näiteks kirikuõpetaja Paneloux’ jutt jumalast ja katkust. Palju on ka otsekõne .
Teoses on üks tegevusliin, kirjeldatakse linnakese elu üsna pika aja jooksul. Lugu jutustatakse kolmandas isikus , kuid lõpuks selgub, et jutustajaks on romaani peategelane doktor Bernard Rieux ise. Sellest hoolimata teose lõpus mainib ta, et katsus kõigest hingest objektiivne tunnistaja olla. Ta püüdis jääda võimalikult tagasihoidlikuks , oma isiklikest ootustest ja katsumustest pidi ta vaikima. Märgata võib ka kroonikalikku laadi – sündmuseid edastatakse väga täpselt, faktid on konkreetsed, näidatakse numbrites palju inimesi regulaarselt sureb.
Tegelasi kujutatakse väga tõetruult, siin puhul on ka hästi näha, kuidas inimesed katku ajal muutuvad. Inimesed tunnevad koos sarnaseid tundeid ja elavad läbi sama valu. Näiteks hingevalu lähedase eemalolemise tõttu: „Individuaalne tunne nagu lahusolek armastatud olevusest muutus juba esimestel nädalatel terve rahva ühistundeks. Ja koos hirmuga sai sellest pika vangipõlve kõige valusam piin.”
Kahtlemata on teose kõige sümpaatsem ja heroilisem tegelane doktor Rieux. Ta on vastutav , südametunnistusega inimene, kes ei kõhkle hetkegi katkule vastu astumaks. Ta on kaalutlev ja ratsionalistlik, ta eitab oma töö kangelaslikkust. Ta ei usu ka kõrgema abi võimusesse, teades, et tema vabadus on tema enda kätes. Ta võtab enda peale kogu vastutuse ning töötab puhkamata. Hoolimata kõigest, jäi Rieux truuks sellele, mida uskus. Kui Othani poeg oli piinarikkalt surnud, ütles Rieux, et ta ei suuda seda enam taluda ja lahkus. Talle järgnes isa Paneloux, kes ütles talle, et on asju, mida me ei suuda mõistusega hoomata, kuid me peaksime õppima armastama seda, mida me ei suuda mõista. Rieux vastas: „Minul on armastusest teistsugune ettekujutus . Ja kuni surmani keeldun ma armastamast maailma, kus lapsed hukkuvad sellistes piinades.“ Ta ei olnud õnnelik, tegelikult kannatas ta samamoodi nagu teisedki, kuid ta jäi endale kindlaks.
Teise märkimisväärse tegelasena võib välja tuua ka ajakirjanik Raymond Ramberti. Võiks öelda, et tema on tegelane, kes areneb teoses kõige rohkem. Ta ei olnud Orani linna elanik, kuid jäi sinna lõksu. Alguses püüab ta igal võimalusel minema pääseda, ta leiab, et tal pole selle linna õnnetusega midagi pistmist, ta tahab minna tagasi oma armastatu juurde. Kuid nähes inimeste kannatusi ja oma kaaslaste võitlust katku vastu, leiab ta et ka tema koht on sealsamas ja ta peab teisi aitama . Ta teab, et ta ei saaks end oma armastatuga õnnelikult tunda, kui ta lahkuks õnnetuspaigalt.
Doktor Rieux saab katku ajal lähedaseks filosofeeriva eluvaatleja Tarrou ’ga. Tema võtab samuti endale täieliku vastutuse, ta asub organiseerima vabatahtlike rühmi, kes arste abistavad. Ometigi võitluses katkuga Tarrou sureb. Tarrou jagab sama arvamust Rieux’ga, kes leiab, et Jumala kavatsuste üle juurdlemise asemel tuleb võidelda inimese eest just nüüd ja praegu. Igasugune ükskõiksus on kuritegu.
Võib öelda, et teos lõppeb nii õnnelikult kui õnnetult. Katk taandus lõpuks, linnaväravad avati. Inimesed said jälle näha oma lähedasi, kõik olid pidutsemismeeleolus. Kõik näis justkui nii nagu varem, kuid ometi oli miski jäädavalt teisiti. Kui doktor Rieux kaotas Tarrou, tundis ta, et ta jäi kaotajaks, rahu tema enesele pole enam kunagi võimalik. Orani linn võitles end katkust vabaks, kuid tegelikult jääb õhku teadmine, et katkupisik ei sure ega kao iialgi.