A. Camus ''Katk'' (0)

,,Katk’’
A. Camus
1)Kirjelda katku laastamistööd Orani linnas.
Teos algab sellega, et kogu linnas hakkab massiliselt rotte surema. Alguses ei tehta sellest eriti suurt numbrit, loodetakse, et küllap läheb see aja jooksul mööda. Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa tänavaile surema. Öösiti oli koridorides ja väikestel põiktänavatel selgesti kuulda nende nõrku surmapiiksatusi. Äärelinnades vedeles neid hommikuti lausa rentslis, verepiisake teraval koonul – ühed tursunud ja mädanemas, teised kangestunud, vurrukarvad veel püsti. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Ühel hommikul aga ei tundnud kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas , liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed. Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes ning lõpuks kuulutati välja katk. Inimesed unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks reisid ja vaidlused? Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi. Loodeti, et taud läheb üle, et ohvrite arv ei kasva suureks ja haigus hääbub, nagu ta seda alati on teinud. Paraku ei läinud nii, nagu loodetakse. Surmajuhtumeid tuli üha juurde ning linn otsustati sulgeda ning kuulutati välja katkuseisukord.
Kogu teose vältel on kirjeldatud inimeste erinevaid reaktsioone, tegutsemisviise ning mingil määral ka elukulgu, kui valitsejaks on katk. Kõik pidid tunnistama endale, et olukord, milles nad viibisid, ei seadnud mingeid eeliseid teiste suhtes – nad olid ühte ja samasse lõksu püütud ja sellega tuli kohaneda. Individuaalne tunne nagu lahusolek armastatud olevusest muutus juba esimestel nädalatel terve rahva ühistundeks. Ja koos hirmuga sai sellest pika vangipõlve kõige valusam piin. Keelati isegi kirjade kirjutamine, rääkimata lahkumisest või linna sissetulemisest. Katk muutis inimesi tundmatuseni: Abikaasad ja armastajad, kes oma armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks, inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid , leidsid kindluse, pojad, kes olid elanud oma emade kõrval, neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas.
2)Kuidas katk mõjutab/muudab linna inimesi ja nende väärtushinnanguid?
Suureks ühiskonna heategijaks kujunes välja doktor Rieux , kes hakkas ravima epideemia patsiente juba katku algusest peale ning püüdis aidata mingisuguselgi korral linnas säilima jääda. Muidugi mõsta oli peale Rieuxi veel paljusid inimesi, kes tegelesid katku ning selle loodud kaosega. Inimesed olid kohati kurvad ja sealt samast ka rõõmsad, aga ma arvan, et see rõõmsus tuli liigsest alkoholist, mida terve ühiskond tarbis alalõpmata. Alkohol kaotas mured neil isikutel, kellel kadus töökoht, kes oli turistina linnas, kes oli kaotanud oma lähedase. Nad kõik olid vangid linnas, mida ei pruukinud tundagi ning kus igaüks oli potensiaalne haiguse edasikandja, sellepärast uputati oma mured alkoholipudelitesse. Doktor Rieux püüdis end iga patsiendi juures täiesti külmaks jääda ning mitte välja näidata oma tundeid ning hirmu. Enamus patsiendi lähedasi ning patsiente arvasid, et arstid on külmad jõhkardid. Kui nad pidid kellegi perekonnaliikme karantiini kaasa viima, kus ta arvatavasti suri, ei olnud keegi ükskõikne, arstid tundsid neile tegelikult kaasa. Isegi Rieux murdus korra, kui pidi nägema kuidas väike süütu poiss piinles mitu tundi. Poisile süstiti Casteli seerumit, kuid see ei mõjunud, vaid pikendas tema piinasid. Arst lihtsalt ei suutnud kogu seda õudust pealt vaadata ning läks ruumist välja.
Keskendutakse ka Ramberti põgenemisplaanile, ta tahab meeleheitlikult pääseda oma naise juurde, kes oli Pariisi jäänud. Selleks pidi aga tohutult vaeva nägema, pisut kahtlaseid liine pidi tutvust looma ja samal ajal kõike salajas hoidma. Kui ta ka lõpuks suutis asja nii kaugele ette planeerida ning ära organiseerida, otsustas ta siiski ümber ning jäi Rieuxile ja oma sõpradele toeks ning abiks haigete ravimisel. Vägivald on inimloomuse üks paratamatu osa, mis näitab end välja siis, kui inimene tunneb, et midagi toimub vastu tema tahtmist. Teoses pidid vägivalda kasutama linna piirivalvurid. Nad lasid maha kõik kes püüdsid teisele poole piiri saada ilma loata, kas siis maismaal või mere kaudu. Inimestel oli pidev mässumeeleolu, kuna paljudel oli armsam teiselpool linnaväravaid. Vägivallale võis samuti kaasa õhutada alkohol , kuna kõik jõid seda ning kui see otsa sai, taheti kohe ka lisa saada.
3) Tarrou väidab, et ‘’igaüks meist kannab endas katku/ma kannatasin katku all juba ammu enne seda, kui ma selle linnaga kokku puutusin.’’
Tarrou lugu ja teooria: mälestus isast ja kohtuistungist, kus Tarrou sai vapustuse: „sellest hetkest peale hakkasin ma õudusest värisedes kohtukorralduse, surmaotsuse langetamise ja täideviimise vastu huvi tundma, ja mu süda läks pahaks mõtte juures, et minu isa oli mitmelgi korral sellisest mõrvast osa võtnud, ja nimelt neil päevadel, kui ta väga vara üles tõusis.
Üle kõige huvitas mind surmanuhtluse probleem. Mul oli punapäisele öökullile võlg tasuda. Ma lihtsalt ei tahtnud olla katkukandja mulle tundus, et ühiskond, kus ma elan , on üles ehitatud surmanuhtlusele ja et tema vastu võideldes võitlen mõrva vastu. Siis mõistsin ma, et olin kõik need aastad endist viisi katkukandja olnud, kuigi ma kogu südamest uskusin, et võitlen katku vastu. Punase rüü kandjad – suurimad katkukandjad. Tunnen häbi, et ma kas või kaudseltki, kas või headel eesmärkidel ise kunagi mõrtsukas olen olnud. Ma tean vaid, et peab tegema mis võimalik, et mitte enam katkukandja olla. Ja ainult see püüd võib meile anda rahulootust, või kui mitte, siis vähemalt õiglase surma. Üksnes see võib inimestele kergendust tuua, ja kui see ei suudagi neid päästa, saame me neile sel viisil nii vähe kui võimalik halba teha ja mõnikord koguni pisut head. Seepärast otsustasin keelduda kõigest, mis otseselt või kaudselt, headel või halbadel ajenditel toob kaasa surma või õigustab neid, kes tapavad. Taud õpetab vaid seda, et pean teie kõrval tema vastu võitlema. Ma tean, et igaüks kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas ei ole immuunne. Ja me peame ennast lakkamata jälgima, et me ühel hajameelsel hetkel ei hingaks oma ligimesele näkku ega saadaks talle nakkust kaela. Mikroob ise on loomulik asi, kõik muu – tervis, ausus, puhtus , kõik see on tahtepingutuse vili, mitte hetkekski raugeva tahtepingutuse vili. Aus inimene, kes peaaegu kedagi ei nakata , on see inimene, kelles on hajameelsust nii vähe kui võimalik. Ja kui palju tahet ja pingutust kulub, et mitte kunagi hajameelne olla! Vaevarikas on katkutõbine olla, aga veel väsitavam on tahe seda mitte olla. Ma lepin nüüd sellega, kes ma olen, ma olen õppinud tagasihoidlikkust. Ma katsun olla süütu mõrtsukas.”
4) Romaanis on Camus palju öelnud katku kohta. Kui oskad, võid tsiteerida mõtteid katkust: katku hüved, katk ja surm, katk kui väärtuste hävitaja, katk kui elu ise.
Rieux: „ Kuna maailmakorda valitseb surm, siis on jumalale võib-olla meelepärasem, kui inimesed tema sisse ei usu ja võitlevad kõigest jõust surma vastu, ilma et tõstaksid silmi taeva poole, kus ta vaikib. Kui ma usuks kõikvõimsasse jumalasse, jätaksin ma inimeste ravimise ja usaldaksin selle ülesande temale. Aga kuna mitte keegi maailmas, kes usub uskuvat, ei usu tegelikult niisugusesse jumalasse, sest keegi ei suuda iseendast täielikult lahti öelda, siis olen ma vähemalt selles asjas õigel teel, kui ma võitlen maailmaga , nagu see on.”
„See, et võidud on ajutised , ei anna põhjust võitlusest loobuda ”
Paneloux: „Aga võib-olla peaksime armastama seda, mida me ei suuda mõista.”
„Jumala armastus on ränk armastus. See nõuab täielikku andumist ja iseenda ärasalgamist. Aga ainult tema võib ära kaotada kannatused ja laste surma, ainult tema saab need kasulikuks teha, sest võimatu on uskuda , et ta tahab seda, kui see tarvilik ei ole.”
Othoni poja piinad ja Casteli seerumi kasutamine – „Kahekümne tunni jooksul hindas Rieux selle juhtumi lootusetuks. Haige oli juba ette võidetud.” „Nad polnud veel kundagi jälginud haigete kannatusi minut-minutilt. Selles lapses nägid nad kisendavat ülekohut. Ent senini oli see ülekohus nende silmis osalt abstraktseks jäänud, sest nad ei olnud lapse agooniaga kunagi nii kaua silm silma vastu seisnud.”
Tarrou: „Ah, oleks see ometi maavärisemine olnud! Üks kõva raputamine ja asi tahe…loetakse üle surnud, ellujäänud ja kõik on möödas. Aga see neetud haigus! Isegi inimesed, kes haiged ei ole, kannavad seda südames.”
„Peale joodikute ei naera keegi, need aga naeravad liiga palju.”
5)Mis on tegelikult katku taga? Milline oluline sõnum peaks lugejaid hoiatama ? Kuidas siis ikkagi oleks õige katkust vabaneda?
Tarrou haigestumine ja surm, tema visa võitlus. Kõik, mida katku ja elu mängus võideti, oli tundmaõppimine ja mälestus.
Kuulates rõõmukära, möönis Rieux, et rahva kohal ripub alati ähvardus. Ta teadis, et katkupisik ei sure kunagi, et ta võib kümneid aastaid magada , ja et tuleb võib-olla päev, kus katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna.