A. Camus „Katk“ raamatuanalüüs (2)

A. Camus
„Katk“
Jah, katk kui kergesti leviv nakkushaigus , mida kannavad edasi närilised, eriti rotid ja ümisejad. Esmalt hakkavad linnas pesitsevad rotid surema, tulles seda tegema tänavale, edasi haigestuvad inimesed üha rohkem ravimatusse haigusesse, mille tõttu tabab neid surm ja viimaks suletakse linn karantiini. Camus analüüsib tohutult just seda, kuidas saavad inimesed hakkama eelkõige iseendaga tõugatuna üksildusse, äralõigatuna lähedastest. Millised tunded valdavad inimesi katku esimestel kuudel ja millisteks on transformeerunud kaaskodanike inimmõtted katku viimases etapis . Camus' tõeliselt hämmastav sõnastus analüüsimaks erinevate, väga erinevate, isiksuste loomust ja viimase muutumist. Paljud kaaskodanikest jätsid katku süvenemise ajal kõrvale oma egoistlikkuse ja hakkasid tööle koos teistega, et katku vastu võidelda, kuid oli ka neid, kellele katk oli absoluutselt kontimööda ja kes olukorda nautisid. Samas leidub alati ka neid, keda igasugused elulised muutused muudavad tülpinuks ja ükskõikseks. Raamat on kirjutatud päevikuvormis täiesti adekvaatselt, kedagi ega midagi ülistamata ega kõrvale jätmata. Räägin natuke ka tegelastest: Dr. Bernard Rieux - teose jutustaja, mis selgub alles raamatu lõpul. Kohalik doktor, kelle naine raamatu algul välismaale sanatooriumisse toimetatakse, julgeb esimesena nimetada haigust sõnaga "katk", võtab enda vastutuseks organiseerida kogu katku vastu võitlemise programmi ja on selles, väsimusest hoolimata, edukas. Raymond Rambert - linna külastav ajakirjanik, kelle jaoks on eriti valulik eemalolek oma kodumaale jäänud naisest, mistõttu ta proovib kõiksugu illegaalseid võimalusi, et maalt, hoolimata karantiinist, siiski lahkuda. Kui talle lõpuks see võimalus avaneb - ütleb ta sellest ära. Ta tunneb, et on saanud ses rahva ühises õnnetuses linna osaks ja liitub samuti programmiga, mida Rieux läbi viib. Cottard - ekstsentriline isiksus, kes võtab katku kui puhast naudingut, epideemia languse alguses muutuvad tema tujud heitlikumaks - mõni päev on mees sotsiaalselt aktiivne, mõni päev ei anna endast märkugi, lõpus aga kaotab mees mentaalse balansi ja kukub tulistama suvalisi inimesi tänaval, politsei arreteerib ta. Joseph Grand -50-aastane linnaametnik , kes on madalalt tasustatud, ebaõiglaselt muide, kuid kes on võimeline väga sügavaks kiindumuseks. Töö kõrvalt kirjutab mees raamatut, kuid kuna ta on äärmiselt perfektsionistlik, ei saa ta enesega pika aja peale esimese lausegaga leppele.Tema probleem elus ongi just eneseväljendamisraskus, ta otsib ka kõige lihtlabasemate lausete jaoks kaua aega sõnu. Ta elus figureerib kaunis unistus - lahkunud naine Jeanne, kaunis amatsoon, kellele on pühendatud ka raamat, millele mees iseendast kõik pühendab. Jean Tarrou - saabunud Orani mõni nädal enne katku puhkemist, teadmata põhjustel. Tema on see, kellel esimesena kerkib idee korraldada meeskondlik vabatahtlike programm võitlemaks katku vastu. Ta tunneb, et katk on igaühe vastutus ja igaüks peaks maksma oma tollimaksu . Neist saavad lõpus Rieux'ga suured sõbrad ning ta paljastab Rieux'le oma elu missiooni - saada pühakuks, uskumata Jumalasse. Tema mõtted on äärmiselt kaunid , ta taunib täielikult surmamõistmist. Kui katk on praktiliselt lõppenud, saab Tarrou'st selle üks viimaseid ohvreid, kuid ta ei anna end surmale ilma kangelasliku võitluseta. Tulises sõjas katkuga jääb linn küll võitjaks, kuid autorgi jätab raamatu lõpulauseks kõlama, et võib-olla tuleb päev, mil katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna. Mina muidugi ei jõua ära kiita Camus' sõnaosavust ja sõnalist väljendusrikkust. Kuigi "Katku" ei loeta Camus' absurditriloogiasse, oli sinna siiski tuttavlikku absurdi sisse põimitud, oli rõõm seda iga kord ära tunda. Ei soovita raamatut kuigi kärsitule lugejale, süžee areng pole kuigi kiire ning palju on jutustavat-kirjeldavat teksti vahepeal, millest tean, minnakse mõnikord süvenemata üle.
Tsitaadid:
1) Igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas pole immuunne. Lk. 35
2.)Ikka ja jälle tuleb ajaloos hetk, kus neid, kes julgevad ütelda, et kaks korda kaks on neli, karistatakse surmaga. Lk. 68
3) Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati rumalusest ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta. Lk. 74
4) Inimene on idee, puhas idee, kui ta on armastusest lahutatud. Lk.124
5.)Kui on olemas midagi, mida alati ihaldada tasub ja mõnikord ka kätte võib saada, siis on see inimlik armastus. Lk. 157
Minu arvates on see väga hea raamat, soovitan kindlalt ka teistele, tõesti oli hea seda lugeda, väga põnev oli ka. Super lihtsalt.