Nimetu dokument (0)

Albert Camus "Katk" Camus' üks tuntuim teos, mis räägib ühe Alžeeria linna, Orani, elust ja käitumisest, kui seda tabab katk. Jah, katk kui kergesti leviv nakkushaigus, mida kannavad edasi närilised, eriti rotid   ja   ümisejad.   Esmalt   hakkavad   linnas   pesitsevad   rotid   surema,   tulles   seda   tegema tänavale, edasi haigestuvad inimesed üha rohkem ravimatusse haigusesse, mille tõttu tabab neid surm ja viimaks suletakse linn karantiini. Camus analüüsib tohutult just seda, kuidas saavad inimesed hakkama eelkõige iseendaga tõugatuna üksildusse, äralõigatuna lähedastest. Millised tunded valdavad inimesi katku esimestel kuudel ja millisteks on transformeerunud kaaskodanike   inimmõtted   katku   viimases   etapis.   Camus'   tõeliselt   hämmastav   sõnastus analüüsimaks   erinevate,   väga   erinevate,   isiksuste   loomust   ja   viimase   muutumist.   Paljud kaaskodanikest jätsid katku süvenemise ajal kõrvale oma egoistlikkuse ja hakkasid tööle koos teistega, et katku vastu võidelda, kuid oli ka neid, kellele katk oli absoluutselt kontimööda ja kes   olukorda   nautisid.   Samas   leidub   alati   ka   neid,   keda   igasugused   elulised   muutused muudavad tülpinuks ja ükskõikseks. Raamat on kirjutatud päevikuvormis täiesti adekvaatselt, kedagi ega midagi ülistamata ega kõrvale jätmata. Räägin natuke ka tegelastest: Dr. Bernard Rieux - teose jutustaja, mis selgub alles raamatu lõpul. Kohalik doktor, kelle naine raamatu algul välismaale  sanatooriumisse toimetatakse, julgeb esimesena nimetada haigust sõnaga "katk", võtab enda vastutuseks organiseerida kogu katku vastu võitlemise programmi ja on selles, väsimusest hoolimata, edukas. Raymond Rambert - linna külastav ajakirjanik, kelle jaoks on eriti valulik eemalolek oma kodumaale jäänud naisest, mistõttu ta proovib kõiksugu illegaalseid võimalusi, et maalt, hoolimata karantiinist, siiski lahkuda. Kui talle lõpuks see võimalus avaneb - ütleb ta sellest ära. Ta tunneb, et on saanud ses rahva ühises õnnetuses linna   osaks   ja   liitub   samuti   programmiga,   mida   Rieux   läbi   viib.   Cottard   -   ekstsentriline isiksus, kes võtab katku kui puhast naudingut, epideemia languse alguses muutuvad tema tujud  heitlikumaks  - mõni päev  on mees sotsiaalselt  aktiivne,  mõni  päev  ei anna  endast märkugi,   lõpus   aga   kaotab   mees   mentaalse   balansi   ja   kukub   tulistama   suvalisi   inimesi tänaval,   politsei   arreteerib   ta.   Joseph   Grand   -   50-aastane   linnaametnik,   kes   on   madalalt tasustatud,  ebaõiglaselt  muide,  kuid  kes  on  võimeline  väga   sügavaks  kiindumuseks.  Töö kõrvalt kirjutab mees raamatut, kuid kuna ta on äärmiselt perfektsionistlik, ei saa ta enesega pika   aja   peale   esimese   lausegagi   leppele.Tema   probleem   elus   ongi   just eneseväljendamisraskus, ta otsib ka kõige lihtlabasemate lausete jaoks kaua aega sõnu. Ta elus   figureerib   kaunis   unistus   -   lahkunud   naine   Jeanne,   kaunis   amatsoon,   kellele   on pühendatud ka raamat, millele mees iseendast kõik pühendab. Jean Tarrou - saabunud Orani mõni nädal enne katku puhkemist, teadmata põhjustel. Tema on see, kellel esimesena kerkib


idee korraldada meeskondlik vabatahtlike programm võitlemaks katku vastu. Ta tunneb, et katk on igaühe vastutus ja igaüks peaks maksma oma tollimaksu. Neist saavad lõpus Rieux'ga suured sõbrad ning ta  paljastab  Rieux'le  oma  elu missiooni  - saada pühakuks, uskumata Jumalasse. Tema mõtted on äärmiselt kaunid, ta taunib täielikult surmamõistmist. Kui katk on praktiliselt  lõppenud,  saab Tarrou'st selle üks viimaseid  ohvreid, kuid ta ei anna end surmale   ilma   kangelasliku   võitluseta.   Tulises   sõjas   katkuga   jääb   linn   küll   võitjaks,   kuid autorgi   jätab   raamatu   lõpulauseks   kõlama,   et   võib-olla   tuleb   päev,   mil   katk   inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna. Mina   muidugi   ei   jõua   ära   kiita   Camus'   sõnaosavust   ja   sõnalist   väljendusrikkust.   Kuigi "Katku"   ei   loeta   Camus'   absurditriloogiasse,   oli   sinna   siiski   tuttavlikku   absurdi   sisse põimitud, oli rõõm seda iga kord ära tunda. Ei soovita raamatut kuigi kärsitule lugejale, süžee areng pole kuigi kiire ning palju on jutustavat-kirjeldavat teksti vahepeal, millest tean, minnakse mõnikord süvenemata üle.