haiglas 1947.aastal. Looming Talvik oli Arbujate rühma kõige esindavam luuletaja. Tema luule on väljenduselt kindlavormiline, lakooniline ja tabav Tema poeesia väljendab niihästi suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu. Luulekogud Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937) Esikkogus "Palavik" esitatakse rohkesti palavikulisi, haiglasi, joobnud- hõngulisi nägemusi.Teos peegeldab kaost ja selginemist üksikinimeses. "Kohtupäevas" valitseb ajakriitiline luule.Ta ennustab seal saabuvat ränka aega ning senise usu proovilepanekut. Ühesõnaga keskendus Talviku luule vaimuinimese tõeotsingutele ja heitlusele ahistava ümbrusega, luule oli napisõnaline ja klassikaliselt vormitäpne. Kasutatud materjalid http://et.wikipedia.org/wiki/Heiti_Talvik http://www.miksike
meri. Ridala küllastas kirega oma luule sõnavara, võttes abiks laene murretest ja soome keelest ning vahel ka uusi sõnu tuletades. Ridala luule on kirjeldav. See on sõnaline maaling, milles värss edeneb sageli aegamisi, otsekui komistades, kannatlikult muljeid tähistades ja samas täpsustades. Ridala kirjutas inimestest väga vähe ja kui kirjanik sõnaliselt vihjabki meeleliigutusele, siis tavaliselt on see kahjumeel, mure, tusk, valu, olemise piin vms. Ridala esikkogus leidub ka mitmesuguseid antistroofe, mis on algset malli järgdes välja peetud kvantiteerivas värsisüsteemis. Muude tegurite kõrvalisemaks jäädes loob neis rütmi peamiselt pikkade ja lühikeste silpide vaheldumine. 1930.a. avaldas ta ballaadide kogu ,,Sinine kari", mis põhineb samuti regivärsil ning järgib hoolsalt selle stiili. Tema algatuslikud katsed ei toonud luuletajale lugejamenu ega arvustuse tunnustust, kuid teadlased on neid hiljem lähemalt analüüsinud ja väärtustanud
aastast Eesti Ekspressi toimetuses 1993. aastast Liivimaa Kroonika toimetuses 20002010 ETV kultuurisaate ,,OP!" saatejuht Alates 2007. aasta aprillist on Sinijärv Eesti Kirjanike Liidu esimees Alates 2010. aastast ETV2 kultuurisaate ,,Jüri Üdi klubi" saatejuht Luule Kirjandusse tuli Sinijärv aastal 1989 luulekoguga "Kolmring", mis ilmus luulekassetis "Kassett '88" koos Tõnu Trubetsky, Ringo Ringvee ja Märt Väljatagaga. Juba Sinijärve esikkogus avaldus ta luulestiili omapära: transsavangardismile iseloomulik kujundileidlikkus, keeleline võõritus, tundelüürika ja mäng autoparoodia piirimail. Eriti on seda tunda tema 1989. aastal ilmunud raamatus ,,Kolmring". Kostabi seltsi abiga välja antud värsikogudes ,,Vari ja Viisnurk" ja ,,SurWay" on tugevnenud anarhistlik hoiak. Mõjutusi on saanud ta futurismist ja sürrealismist. Sinijärv ühendab kartmatult madalat ülevaga ning saavutab mõju oma jõulisuse ja espriiga. 1990
Kasutab tihti uuema rahvalaulu vormi. Luulel tihti poliitiline tähendus(varjatud)-nõukogudevastane.Juhan Viiding-sai tuntuks kui Jüri Üdi. Kahe nn autori vahe oli selge. Viidingu oma Üdist traditsioonilisem ja tõsisem,taotleb harmooniat. Üdil range vormi ja liikuva sisu vahel pinge. Viidingul lühem ja vabama vormiga. Kareva kasutas ranget vormi ja viimistletud keelt-kirj sageli armastusest. Loomingus kolm etappi- esimene kõige lühem-avaldub esikkogus ,,päevapildid". 80ndatel luulelaad sümbolistlik-teemaks armastus ja müstika.80ndate lõpus luule teisenes-lisandunud kõlamänge ja sõnade kuhjumist. Tema luule toetub sümbolistlikule traditsioonile.
· Aasta 1937 rajas ta ajakirja "Varamu" ja toimetas seda 1940. a. suveni. · Aastatel 19411944 töötas Visnapuu Draamateatris dramaturgina. · Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige. · Visnapuu kuulus ka rühmitusse "Siuru". · Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale, kust 1949. aastal siirdus New Yorki. Ameerika Ühendriikidesse jäi Visnapuu elu lõpuni. Pildil on Visnapuu paremalt esimene. Loomingu üldiseloomustus · Esikkogus "Amores" ning järgmistes kogudes "Jumalaga, Ene!", "Käoorvik", "Hõbedased kuljused" ja "Talihari" eitas Visnapuu uusromantilistele kunstikonteptsioonidele toetudes varasemaid eetilisi ja esteetilisi tõekspidamisi. Valdavad intiimsed meeleolud ning eleegiline või groteskselt väljakutsuv hoiak. · Kogud "Ränikivi", "Maarjamaa laulud", "Puuslikud" ja "Tuulesõel" kajastavad tegelikkuse ja ideaali vastuolu.
Ilmutab modernistlikku huvi keele vastu. Luules leidub üksiku ja üldise ühendamist, ootamatusi, maskide vahetumist, huumorit, keelemängu. Luules on õpetlikkus, olemishirm, püsimistarve, luule muutub hamletlikuks, selles hakkab esinema vabavärssi, segavorme, proosaluulet, aforisme. 12. Kareva loomingu iseloomustus Ta kasutas enamasti ranget vormi ja viimistletud keelt ning kirjutas sageli armastusest. Loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub esikkogus ,,Päevapildid". Seda võib pidada Üdi(Viidingu) teatraalse tehnika mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus aga ka artistlik keelekasutus annavadki talle isikupära. Teine periood: 80-ndatel oli luulelaad enam sümbolistlik ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. ,,Vari ja viiv". Kareva sidus oma luules armastuskogemust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega. Kolmas periood: luule teisenes 80-ndate lõpus
veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878 aastal Viinis tuli ilmale teine tütar Anna. 4 2.2 LOOMING Koidula loomingu kõige tähtsam ning mõjukam osa on tema luule. Luuletajana esinemist alustas Koidula ,,Eesti Postimehes" 1865, oma anonüümses esikkogus ,,Waino-Lilled" (Kuressaare 1866) järgis ta mõneti veel saksa biidermeierliku luule tundlev-idüllilist laadi (osa värsse tugineb võõrastele eeskujudele). Üksikuis luuletustes aga hakkas juba kõlama isamaa-teema, osutades Koidula tõelisele kutsumusele. Anonüümses kogus ,,Emmajõe Öpik" (Tartu 1867; kaanel 1866) esinebki ta eelkõige just rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse uuele, teadlikule elule ärkava rahva tunded ja mõtted
[3 lk.211] 11.08.1886 Lydia Koidula suri.Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale.Alles 60 aastat hiljem,1946.aastal,sängitati Koidula põrm kodumaa mulda,Tallinna Metsakalmistule. [2 lk.287-288] 3 LYDIA KOIDULA LOOMING Koidula loomingu kõige tähtsam ning mõjukam osa on tema luule, eeskätt patriootiline lüürika. Luuletajana esinemist alustas Koidula ,,Eesti Postimehes" 1865, oma anonüümses esikkogus ,,Waino-Lilled" (Kuressaare 1866) järgis ta mõneti veel saksa biidermeierliku luule tundlev-idüllilist laadi (osa värsse tugineb võõrastele eeskujudele). Üksikuis luuletustes aga hakkas juba kõlama isamaa-teema, osutades Koidula tõelisele kutsumusele. Anonüümses kogus ,,Emmajõe Öpik" (Tartu 1867; kaanel 1866) esinebki ta eelkõige just rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse uuele, teadlikule elule ärkava rahva tunded ja mõtted.
Underi, kui naissoost kirjaniku puhul võib õrnahingelisust ja peenetundelisust, mis kirjutamisstiilis avaldub, pidada loomulikuks, siis Visnapuu puhul võib seda kohati üllatuslikuks pidada. Samas on vähemalt mehe noorusajal kirjutatud armastusluulest võimalik välja lugeda probleemseid suhteid, mida Visnapuul pole õnnestunud positiivselt abielusadamasse tüürida. Juba 27-aastaselt mahtus Henrik Visnapuu loomesse lihtsuse ja eluõnne kõrvale ka tüdimust ning pettumust, mida ta ka oma esikkogus ,,Amores" avaldada ei peljanud. Hästi iseloomustabki mehe allaandmissoovi armuasjades tema luuletus ,,Loobumus", kus kirjeldatakse armuvalu ning purunenud südamega kaasnevat nukrust. Olen väsinud ootmast, olen pettund lootmast. Kätest ramm kadus siruten neid sulle vastu. Vaarub samm.
positsioonidele. 1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis, tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega. Koidula suri ja maeti Kroonlinnas; 60. surmaaastapäeva puhul toodi lauliku põrm Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule augustis 1946. Looming Koidula loomingu kõige tähtsam ning mõjukam osa on tema luule, eeskätt patriootiline lüürika. Luuletajana esinemist alustas Koidula ,,Eesti Postimehes" 1865, oma anonüümses esikkogus ,,Waino-Lilled" (Kuressaare 1866) järgis ta mõneti veel saksa biidermeierliku luule tundlev-idüllilist laadi (osa värsse tugineb võõrastele eeskujudele). Üksikuis luuletustes aga hakkas juba kõlama isamaa-teema, osutades Koidula tõelisele kutsumusele. Anonüümses kogus ,,Emmajõe Öpik" (Tartu 1867; kaanel 1866) esinebki ta eelkõige just rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse uuele, teadlikule elule ärkava rahva tunded ja mõtted
ootab sind veel ees..."(,,Ärkamine"). Heiti Talviku esimesed luuletused on väga ilusad ning rahulikud. Lugedes tekivad kergelt silme ette ilusad kujutluspildid luuletuses toimuvast. Talvik alles avastab luuletamise ilu ning läheb enamasti kaasa tolle ajastu teemade ja olemistega, kuid üritab säilitada omapärasust. Tol ajal kui teised taotlevad ülimoodsust, püsis Talvik vana juures. Palavik Talviku esikkogus ,,Palavik", ,,Kammisseppade" kirjastuse väljaandel, on rohkesti palavikulisi, haiglasi, joobnud-hõngulisi sageli dekadentlikke nägemusi. ,,Palaviku" luuletused jäävad aastatesse 1925-1930 ning ,,Palavik" ise ilmus aastal 1934. Dekadents viitab kultuuri langusele ja allakäigule. Väga iseloomulik on paheline, mandunud ja haiglane luuletajatüüp. Siia on kaasatud ekspressionistlikku kujundlikkust. Luuletused on läinud heas mõttes süngemaks. Juurde on toodud tumedamaid
1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis, tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega. Koidula suri ja maeti Kroonlinnas; 60. surmaaastapäeva puhul toodi lauliku põrm Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule augustis 1946. Looming Koidula loomingu kõige tähtsam ning mõjukam osa on tema luule, eeskätt patriootiline lüürika. Luuletajana esinemist alustas Koidula ,,Eesti Postimehes" 1865, oma anonüümses esikkogus ,,Waino-Lilled" (Kuressaare 1866) järgis ta mõneti veel saksa biidermeierliku luule tundlev-idüllilist laadi (osa värsse tugineb võõrastele eeskujudele). Üksikuis luuletustes aga hakkas juba kõlama isamaa-teema, osutades Koidula tõelisele kutsumusele. Anonüümses kogus ,,Emmajõe Öpik" (Tartu 1867; kaanel 1866) esinebki ta eelkõige just rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse uuele, teadlikule elule ärkava rahva tunded ja mõtted
,,Postimehes" ja ,,Lindas" umbes 70 luuletust. Samal ajal avaldatud Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luuletuste kõrval paistsid silma Enno nõrkused: sisuline ebamäärasus ja hämarus, pealiskaudsus, abstraktne ja ähmane üldlaad, ideeline kitsus ning asotsiaalsus. ,,Uued luuletused" (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb ,,Uute luuletuste" mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud ,,Kuusk", ,,Haab" sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni
aprillil 2003). 3 3. Looming Juba varakult tulid Kareva luules esile mõned põhijooned, mille järgi tundis lugejaskond teda ära ka edaspidi: ta kasutas enamasti ranget vormi ja viimistletud keelt ning kirjutas sageli armastusest. Kareva loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub peamiselt esikkogus „Päevapildid“ (1978). Seda raamatut võib pidada Jüri Üdi teatraalse tehnika, mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus, aga ka artistlik keelekasutus annavadki Kareva luulele selle isikupära. Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine „Noorte kirjandussündmuses '76“ ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu „Päevapildid“ (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat
Veel täielikult paranemata, saadeti ta taas koole "katsuma", teel ta aga külmetas ja see läks maksma elu. Haiglasse minemast ta keeldus, ehkki see oleks võinud ta elu päästa. 7. märtsil 1934 Ernst Enno suri. Uued luuletused (1909) ,,Uued luuletused" (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb ,,Uute luuletuste" mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud ,,Kuusk", ,,Haab" sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni
Heine, R.M. Rilke ja tema vaieldamatu lemmik F. Dostojevski. Tema luule on klassikaline ja kindlajooneline. Seda iseloomustavad range ja puhas vorm, silbilis-rõhuline värsisüsteem, neljarealine stroof, jambiline meetrum ning poeetiliste piltide täpsed ja selged kontuurid. Talvik vältis ebaloomulikku sõnastust ja kulunud riimsõnu. Tema luules olid puhtad riimid.Või kui riimid olidki ,,kulunud", siis Talvik oskas neisse uue elu sisse puhuda. Ta kasutas ka julgeid võrdluseid. Talviku esikkogus on kaks meeleolulist põhikihistust. Väiksem osa luuletusi esindab kujutuspiltidelt ja vaimult vanamoelist romantikat ja noorukinukrust. Sellised luuletused on näiteks ,,Legendaarne", ,,Simmanil" ja ,,Haud" [1]. Suuremat osa luulest iseloomustab rahulolematu mässumeelsus, kaootilisus ja hukkumis ekstaas, mida autor on kord väljendatud naturalistlike kujundite abil ning kord sümbiolistlikule luulele omaselt. Olemuselt on luule sünge ja meeleheitlik. Puuduvad lootus ja illusioonid
aastal. Eesti teatrilaval on etendatud tema ,,Mandragorat" (Tallinna Linnateatris, lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 30.aprillil 2003). Looming. Juba varakult tulid Kareva luules esile mõned põhijooned, mille järgi tundis lugejaskond teda ära ka edaspidi: ta kasutas enamasti ranget vormi ja viimistletud keelt ning kirjutas sageli armastusest. Kareva loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub peamiselt esikkogus ,,Päevapildid" (1978). Seda raamatut võib pidada Jüri Üdi teatraalse tehnika, mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus, aga ka artistlik keelekasutus annavadki Kareva luulele selle isikupära. Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine ,,Noorte kirjandussündmuses '76" ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu ,,Päevapildid" (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi
enesehaletsuse hulka. Valuliste eneseanalüüside tõukejõuks on elu bioloogilise kulu, hääbuvuse ja kaduvuse paratamatu äkktunnetamine, tingituna ka asjaolust, et Mats Traadil oli tulnud kaua võidelda raske haigusega. Siit ka luulekogusse kantud korduv pöördumine lapsepõlve poole ja minek mälestustesse. 1976.a. ilmunud “Harala elulood” on Mats Traadi luuleloomingus väga erilisel kohal. Samanimeline tsükkel ilmus juba tema esikkogus, ent “Perioodika” vahendusel lisandus uusi luuletusi, nii et kogumiku piirdaatumiks sai aasta 1973. See koosneb 55-st epitaafist, igaüks neist esitab kokkuvõtte ühest inimelust. Neid saatuselt erinevaid inimesi ühendab aegruum – XX sajandi keskpaik ja Harala küla. Proosa ja luule piirimail seisvate n.ö. lõpetatud isikulugude sõnastusviis matkib kõnekeelt, luues vestmise illusiooni, kusjuures autor kasutab vaheldumisi nii mina- kui ka temavormi. Esitatud on jällegi Traadile nii
Veel luulekogusid:"Avalikud laulud" ,,Kiikajon ja Kaalepuu" Kodu-käija" ,,Üle alpide" jne Doris Kareva- Range vorm ja viimistletud keel, põhiteemaks on armastus, loodus, religioon ja surm. Doris Kareva ütleb, et tema luuletused on nagu ekstrakt- valad vett juurde ja saad jälle ämbritäie keelekastet. Kareva loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub peamiselt esikkogus ,,Päevapildid", 1980. aastatel sidus Kareva oma luules armastust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega (,,Vari ja viiv") Kareva luule teisenes taas natuke 1980. aastate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastuseteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Aina julgemini kirjutab Kareva ka vabavärssi. XII PILET 1. ,,Isa Goriot" teose sisu, põhiprobleemid, idee 2
ametliku nõukogude mütoloogia nihestatud kujul tarvituselevõtt. See kalduvus jõuab haripunkti ta Matti Moguci värssides, mis on huviväärsemaid nähtusi 1970.1980. aastate underground-luules ja kogu eesti kirjandusloo uhkemaid müstifikatsioone. Tema luules on selgeid sugemeid sots-art'ilikust kunstikäsitusest. Indrek Hirv Beieri ja punkluule kõrval paistsid tema tekstid arvatavasti liiga ilusad ja ,,sisutud". Esikkogus ,,Uneraev" keskendub klassikalistele stroofivormidele ja viiejalgsele jambile (romantiline). Ta kujundites ka hoiakutes põimuvad 20. sajandi alguse uusromantilise ja sümbolistliku luule mänguline dramatism, hilisem sürrealismikogemus ja sajandilõpu maneristlik meelelaad + huvi sootuks modernismi-eelsete luulevõimaluste vastu tõlked prantsuse barokkluulest ja Francois Villonilt. Samas tema luuletuste subjekt on üleni eneseküllane, immoraalne ja oma lausutavasse lahustunud
Ta nägi ja kujutas kodanliku ühiskonna mentaliteeti ja selle kandjaid erekoomilises valguses, mis kindlustas talle populaarsuse. Eesti kirjandus- ja kultuurielu XX saj alguskümnendil. "Noor-Eesti" 1905.a puhkes Venemaal revolutsioon, mis avaldas mõju riigi kõigi rahvaste kultuuri- ja kirjanduselule. Revolutsioonivõitlus omakorda andis kirjanikele ainet teoste loomiseks. A.H.Tammsaare, E.Vilde, Fr.Tuglas ja G.Suits olid esimesed, kes kajastasid 1905.-1907. a sündmusi. G.Suitsu esikkogus "Elu tuli" (1905) tunnetab luuletaja väga täpselt ajajärgu meeleolusid. Eest revolutsioonilise romantismi tuntuim teos on Fr.Tuglase "Meri" (1908). Vahetult revolutsiooniga on seotud ka tööliskirjanduse esiletõus. Kultuuri edasise arengu seisukohalt oli tähtis eesti õppekeelega keskkoolide asutamine. 1907. a asutati Eesti Kirjanduse Selts, mis jätkas rahvusliku ärkamisaegse Eesti Kirjameeste Seltsi tegevust. 1909. a rajati Eesti Rahva Muuseum, mis hakkas koguma vanavara
näidend, kus erinevad ajad saavad kokku. Proosa: Selgem proosatõus 1990ndate alguses. 1988 Endspiel. Laskumine orgu (koos Vaino Vahinguga) 19942010 ,,Studia memoriae IVI" proosaloomingu peamine osa. 1996 Aken 2004 Päev romaan. Puudub peaaegu läbiv sündmustik, seetõttu on see lugeja jaoks teatav proovikivi. 25. Doris Kareva ja Mari Vallisoo luule. Kareva alustas noorelt, mis on märgatav ka esikkogus ,,Päevapildid" (1978). Tunnuslikud luules on range vorm, naiselikust vaatepunktist armastus, mille tähendus avardub, omandades sakraalse tähenduse (religioossuse poole püüdlemine). Loomingu tuumas kujuneb välja karevalikkus: kogud ,,Ööpildid" (1980), ,,Puudutus" (1981), ,,Salateadvus" (1983), ,,Vari ja viiv" (1986). Ilmneb ka salapära ja tõe kuulutamist. On truu vormirangusele, kuid kirjutab ka rütmiskeeme peitvat vabavärssi. Ühendab uut ja vana luuletraditsiooni.
kirjutamiskeelt teadlikult lihvinud. Laaban on esimesest hetkest peale radikaalsem ja selle pärast on teda ka raskem vasti võtta. Laabanile heideti paguluses ette koguaeg seda, et ta kirjutas Nõukogude võimu saabudes Stalinile pühendatud luuletust. Ta kinnitab ise, et talle tollel hetkel pakkus rõõmu seda Stalini paneküürikat ära kasutada omal eesmärkidel luuletus, milles keerab kõik asjad üle vindi ja luuletus muutub äraspidiseks. Poliitilisi seoseid on ka ta esikkogus sürrealistliku esteetika raames. Laaban saavutab esikkoguga selle, et kuigi tema kirjutamislaadiga ei osata paguluses midagi peale hakata, siis ta sunnib end siiski aktsepteerima. Paljusid tema luules kasutatud kujundeid võibki küsima jääda (Ütle väike kipsist veli, / kuhu lendas hund). Kõlahäälingute grupp hakkab tegelema Rootsi rahvusringhäälingu juures ja Laaban liitub sellega. 60ndatel hakkavad toimuma sound poetry festivalid Rootsis.
Luule muutmine või uued joone nõukogude eesti luules, hakkavad ilmuma juba 80ndatel. Aga ka nt Jüri Üdi on see, kes juba70ndatel rollimängu mängib ja trikke autori positsiooniga teeb. Siiski mõeldes nende autorite peale, kes alustavad 80ndatel ja toovad uut hingamist eesti luulesse, siis võiks nimetada Doris Karevat, Ene Mihkelsoni, kuid 90ndate seisukohalt on olulised Priidu Beer ja Indrek Hirv. Need on autorid, kelle esikkogus ilmuvad 1986 aastal ja nendes kogudes on märgata juba teistsugune maneer, mõttelaad, sõnavara. Nõukogude luule kirjutamist mõjutavad kirjanduslikud ja ka poliitilised ja riiklikud instantsid nagu tsensuur. Aga ikkagi kirjutatakse ka nõukogude situatsioonis hoopis teistsugust luulet, mida võime nimetada põrandaaluseks luueks, mida ei avaldata ajakirjades ega mujal. See luule liigub paljuski käsikirjadena mitte ametlikult ühelt lugejalt teisele. Selle underground
annaabi.ee 
