Esiaeg ehk muinasaeg inimühiskonna kõige kaugem minevik. See on ajaloo kõige pikem periood, mis hõlmab ajajärku alates esimeste inimeste jõudmisest pärast jääaja lõppu. Esiaeg on aeg, mida ei uurita kirjalike ülestähenduste põhjal, vaid eranditult aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal. Muistised on säilinud maapõues või maapinnal. Neid uurib esiajaloo arheoloogia. Mõnevõrra lisavad esiajaloo kohta andmeid ka füüsiline antropoloogia, keeleteadus ja mõned teised teadusharud. Muinasaeg algas esimeste inimeste tekkimisega vähemalt 2 miljonit aastat tagasi. Muinasaeg jaguneb kolmeks osaks: Kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg, mis jagunevad veelgi omakorda mitmeteks osadeks. Kiviaeg on muinasaja periood enne metallide töötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu parema tehnika puudumisel enamasti kivist. Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi, obsidiaan, mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi. ...
Selleks ajaks olid ka jahi- ja tööriistade valmistamisoskused paranenud. Ka matmiskombed on paremini teada. Tähtsamad surnud maeti kas elamu alla või asula alale. Kadunukesele pandi kaasa ka meeneid. Sellised leiud viitavad kõrgele kunstitasemele. Umbes 3000. Aasta paiku eKr hakkas levima nöörkeraamika kultuur, mille eripäraks oli ilustada savinõusid nöörijäljenditega. Tegeleti loomakasvatusega ja maaviljelusel oli suurem tähtsus. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Vanem proksiaeg umbes 1800-1100 eKr ja Noorem pronksiaeg umbes 1100-500 eKr´. Tol ajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis. Kuid suurem osa elanikest elas siiski avaasulates. Ka matmiskommetes oli suur muutus, hakati rajama maapealseid kivikirstkalmeid. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks ehk rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Elatuti pealmiselt karjakasvatusest ja maaviljelusest. Sise-Eesti oli pronksiajal hõredamini asutatud
annaabi.ee 
