Elu-olu Rooma keisririigis (0)

Kool
Elu-olu Rooma keisririigis
ajalugu
Koostaja :
Klass:
Õpetaja:
Maakond 2012
Rooma linn.
Rooma asub lõuna-euroopas, suurel Apeniini poolasaarel, mis asub Vahemere põhjakaldal. Seda maad kutsuti Itaaliaks ja kutsutakse praegu ka. Kaardi peal näeb see välja nagu pika säärega saabas. Põhjast piiravad Itaaliat kõrged Alpi mäed. Sealt voolab läbi Po jõgi, mida vanal ajal ei arvestatud Itaalia juurde. Poolasaare lõuna tipu juures on Sitsiilia saar. Itaalia keskel voolab Tiberi jõgi, selle kaldal seitsmel künkal asub Rooma linn. Legendi järgi rajasid Rooma linna 753. aastal eKr emahundi poolt üles kasvtatud vennad Romulus ja Remus. Rooma tekkis paljudest väikestest küladest. Sealses piirkonnas elavaid inimesi kutsuti latiinideks, kes rääkisid ladina keelt millest sai hiljem rooma keel. Roomlased olid osavad ja vaprad sõdurid, andekad ja targad riigimehed ning suurepärased ehitajad .
Eluolu
Kogu perekond, nii noored kui vanad, elasid ühe katuse all. Iidsetest aegadest peale oli naise osaks kuuletuda oma mehele, kellel perekonnapeana oli seaduslik õigus langetada kõik perekonda puudutavad otsused. Keisririigi ajal võisid naised juba omada maad, ajada äri, vabastada orje, teha testamenti, olla pärijad ja töötada mõnel erialal. Mõned töötava rahva ehk plebeide perekonnad rakendasid kõige raskematel või keerulisematel töödel orje. Naine võis lisaks oma majapidamise korrashoidmisele pidada näiteks poodi, töötada lapsehoidjana, kudujana, liht- või käsitöölisena. Rikkad ja aristokraatseid Rooma naisi, oma kodude auväärseid emandaid, nimetati mea dominateks. Nad ei tegelenud peaaegu millegagi peale kudumise , mida peeti ideaalse ja voorusliku naise peamiseks oskuseks. Need naised käsutasid oma majapidamist ja vaatasid orjade järele. Paljud jälgisid ka laste haridusteed. Saanud vanaks , mängisid nad oma lapselastega, kes kõik olid sündinud nende katuse all. Rikkad lasid ennast riietada orjadel. Teenijanna aitas emandal selga tõmmata lühikese tuunika ja selle peale vabalt langeva rüü. Teenijannad aitasid ka näo meikimise juures, palmitsesid juuksed viimase moe järgi ja kinnitasid kaelakee. Nii mehed kui naised kandsid hõbe- ja kuldehteid millele sageli lisandusid pärlid, merevaik või smaragdid. Alates abiellumisest kandsid naised pikka villast või linasest riidest rüüd, stoolat, mis oli kinnitatud vööga ja ulatus kuni sandaalides jalalabadeni. Soojuse või uhkuse pärast võis lisada salli. Teenijatüdruk kandis praktilist tuunika lõikelist rüüd.
Tähtsamad ehitised
Rooma on kunsti- ja arhitektuurimälestiste poolest maailma rikkamaid linnu, mida külastab igal aastal üle kolme miljoni turisti. Kirikuid on kokku umbes viissada . Tiberi jõel on kakskümmend üks silda, vasakul kaldal asub ehitus- ja kultuurimälestiste poolest rikas vana kesklinn . Selle lõunaosas asuvad antiikmälestised nagu antiikaja suurim väljak Forum Romanum , Panteon ehk “kõigi jumalate tempel”, Colosseum , mis kunagi mahutas üle 80 000 pealtvaataja, Caracalla termid , Tituse võidukaar, Aemiliuse sild , Pisa torn, Pompei ja palju muud. Jõe paremal kaldal Monte Vaticano künkal asub linnriik , Vatikan , 2,6 km pikkusest riigipiirist, moodustab suurema osa müür. Vähem, kui poole ruutkilomeetri suurune Vatikan hõlmab Paavsti eluruumid , kuulsa Peetri katedraali, muuseume , raamatukogu, observatooriumi ning umbes kakskümmend õue ja aeda. Seal asub ka Euroopa üks kuulsamaid muuseume ehk Vatikani Muuseum , kus on 15. sajandil Raffaeli maalitud Freskodega, Pinakoteek (kunstigalerii). Michelangelo laemaalidega Sixtuse kabel . Rooma kirikutest on kuulsad : erinevate arhitektuuristiilide poolest kuulus Santa Maria Maggiore basiilika see on Rooma peakirik, mis ülistab Püha Neitsi Maarjat , San Giovanni in Laterano – esimene Rooma katedraal ja, nagu ütleb pealkiri fassaadil: "linna ja maailma kõikide kirikute ema" – keiser Constantinuse poolt apostel Pauluse auks püstitatud Püha Pauluse kirik . Rooma kuulsaimad väljakud on Trevi väljak, Rooma kõige kõrgema purskkaevuga, kuulus Hispaania väljak ja trepp , linna ilusaim barokkstiilis Navona väljak Bernini loodud Fontana dei Quattro Fiumi purskkaevuga ja Santa Agnese in Agone kirik .
Pompei
See Rooma riigi linn asus mitte kaugel Napolist, Vesuuni vulkaani lähedal. Asukoht sai linnale saatuslikkuks 79. aastal pKr toimunud tugev vulkaanipurse kattis Pompei ja naaberlinna Herculaneumi meetritekõrguselt tuha ning poriga. Tuhanded elanikud hukkusid, vähestel õnnestus põgeneda. Kunagi õitsenud linn vajus unustusse. Alles 400aastat tagasi leiti linnad juhuslikult üles ja 1860. aastast alustati nende süstemaatilist väljakaevamist. Päevavalgele tulid elumajade , saunade, templite, veskite, teatrite ja kaupluste jäänused, samuti arvukalt tarbeesemeid, mööblit, mosaiike, seinamaalinguid ja kunstiesemeid. Tänapäeval saavad turistid kõndida mööda sillutatud tänavaid vanade majaseinte vahel.
Colosseum
Flaviuse amfiteater , mida meie nimetame Colosseumiks, oli suurim Rooma impeeriumi 57-st amfiteatrist. Colosseumi ehutustöid alustati 69. aastal, ehitise kõrgus on 48 meetrit ja ovaalsel põhiplaanil umbes 188 meetrit. See ehitati betoonist, tellistest, tufftist ja lubjakivist. Välisseinad kateti marmoriga. Areeni kattis liiv, mis etteastete vahel üle rehitseti. Mõnikord tõid tõstepaneelid ja -luugid loomad, gladiaatorid ning dekoratsioonid välja otse lava alt. Colosseumi ülaserva küljest sirutus laiali päikesepuri, mis pakkus vaatajatele varju päikese eest. Colosseum avati 80. aasta suvel 100 päevaste pidustustega.
Pisa torn
Pisa torn oli algul mõeldud toomkiriku kampaniiliks. Torni ehitamist alustati juba 1173 . Torn hakkas tänu aluspinna ebakindlusele viltu vajuma juba ehitamise ajal. Ehitus valmis alles 1350.
Tituse võidukaar
Kui 1806. aastal töid alustati, pidi see triumfikaar ülistama Napoleoni vägede sissemarssi Milanosse. 1813 tööd katkesid kuna Napoleon sai Leipzigi lahingus lüüa ja varsti pidi ka troonist loobuma. Ehitamine jätkus alles 13 aasta pärast. Tituse võidukaareks hakati ehitist nimetama sõjategevuse lõppemise puhul pärast Napoleoni vägede purustamist 1815. aastal Waterloo lahingus.
Forum Romanum
Teede pikkust arvestati Rooma riigis Forum Romanumist, mida peeti impeeriumi keskpunktiks. Foorumil asusid riigi tähtsamad ehitised, nagu senatihoone, mida nimetati kuuriaks, templid ja basiilikad, mis kõik olid kaetud marmoriga. Forum Romanum nägi hiilgav välja, jättes petliku mulje võimust. Tegelik võim oli keisri ja selle isiku käes, kes parasjagu juhtis Rooma sõjaväge.
Vaatemängud
Et roomlased igavust ei tunneks, korraldati linnas sageli mitmesuguseid vaatemänge. Vaesed inimesed nagu vanalajal öeldi, nõudsid Rooma proletaarid peamiselt kahte asja – leiba ja vaatemänge. Nagu kreeklased vaatasid ka roomlased teatrietendusi. Etendused olid linna teatrites tavaliselt tasuta päeval ajal ja mõnikord ka õhtuti.Kuid neid ei huvitanud sünged ja ülevad tragöödiad, vaid lihtsad rahvalikud komöödiad. Rooma teatris puudus koor ja enamasti ei kandnud näitlejad maski. Näitemängude sündmustik võeti igapäevaelust. Eriti meeldisid Rooma publikule natuke ebaviisakad naljad , üksteisele jalaga taguotsa löömine ja muu selline. Kui rikas roomlane ei olnud parajasti teatris, siis armastas ta hästi süüa. Päeva tähtsaim söömaaeg oli õhtusöök. Jõukad sõid väga mitmesuguseid toite, jõid palju veini ja veetsid söögilauas tunde. Mehed ja hilisel keisririigi perioodil ka naised lebasid laua ümber paigutatud kušettidel. Toitu serveeriti tükeldatult ja seda tõsteti kas näppude või lusikaga. Vaesed sõid juurviljaputru ja kui võimalik, siis ka kala, leiba, oliive ja veini. Liha pakuti erilistel puhkudel. Magama mindi siis, kui pimedaks läks. Roomlastele ei meeldinud teha sporti. Kuigi ometi kaarikute võiduajamine oli Roomas kõige populaarsem spordiala , mis köitis kõiki sotsiaalseid kihte orjadest kuni keisriteni välja. Üksvahe peeti Roomas võiduajamiste tarbeks 14 000 hobust ja neistki jäi väheks. Tegemist oli väga kuluka vaatemänguga, millest kujunes suur äri, kuhu otsiti pidevalt talente – kõige kiiremaid hobuseid ja kõige vapramaid mehi. Võidusõidukaarikud olid puust ja nii väiksed ning kerged kui võimalik. Kaarikujuht seisis assile asetatud plankudel. Ta mähkis ohjad kõvasti ümber piha ja juhtis hobuseid ennast taha või küljelekallutades. Keiser Nero tahtis ise kaarikut juhtida. Kõigepealt harjutas ta orjadega. Seejärel ilmus ta Circus Maximuses Rooma rahva ette, kutsudes esile põlguse ülikute hulgas, ent juubeldav lihtrahvas kuulutas ta päevakangelaseks. Kõige menukamad olid inimeste vahelised võitlused, kus heitlesid spetsiaalselt välja õpetatud võitlejad ehk gladiaatorid. Gladiaatorid olid enamasti sõjavangid või orjad , keda õpetati võitlema erilistes koolides . Võitlejaid oli mitmesuguseid ja nad erinesid üksteisest relvastuse poolest. Mõned olid relvastatud võrgu ja kolmpiiga, teised mõõga, kilbi ja kiivri või pistodaga. Võitlus käis elu ja surma peale. Võidetud tavaliselt tapeti . Ainult harvadel juhtudel, kui kaotaja oli eriti vapralt võidelnud, anti talle armu. Ka võitjad said tavaliselt raskelt haavata . Mõni neist lasti surmakartmatu võitluse eest isegi uuesti vabaks.
Inimeste tegevusalad
Roomlaste tsivilisatsioon oli kõrgelt arenenud ja ületas selgelt naaberrahvaste oma. Linnadesse olid ehitatud kanalisatsioon ja suured avalikud saunad , linna keskmes asus avar koosolekute väljak. Olid olemas raamatukogud ja õpetlased, teatrid, koolid, arstid, kauplused, kõrtsid, seadused, kunstiteosed , luksuslikud templid, avalikud hooned, mitmekordsed elumajad ja turud , kus valitses uskumatult suur kaubavalik. Mõne üürimaja esimesel korrusel asus pood . Enamasti oli pood lihtne ruum, kuhu oli kivi- või puupingile välja pandud kaubad . Poeomanik ise elas poe taga või peal. Pood oli tavaliselt jagatud kaheks – eespool poeruum, tagapool töötuba, kust viis trepp magamistubadesse ja laoruumi. Ööseks suleti poeuks puust luugiga. Rooma kauplustest võis leida kõike, alates arstirohtudest ja kirjatarvetest kuni tuleviku ennustamise vahenditeni. Palju kaupa tuli sisse vedada impeeriumi provintsidest. Ostia sadama kaudu saabusid mere tagant kohale viljakotid, veini- ja õliamforad, eksootiline siid , vääriskivid, värvained ja mitmesugused toorained. Ostiast veeti kaup pargastel mööda Tiberi jõge üles Rooma. Põllumajanduses kasutati efektiivseid maaharimisviise ja saadi rikkalikke saake. Lavastati revüüsid ja näidendeid ning korraldati kaarikute võidukihutamisi ja metsloomade võistlusi. Akrobaadid näitasid trikke, mida tänapäeval võib näha tsirkuses. Rooma tantsijad, muusikud ja akrobaadid töötasid peamiselt tänaval, nagu nüüdisaegsed tänavamuusikudki, ent lõbustasid vahel ka jõukate roomlaste peokülalisi. Keegi ei pannud pahaks, kui etendus oli algeline või lärmakas. Sellised olid linnaelanike tollased meelelahutused.
Elu maal lääne- ja idaprovintsides
Paljude ühiste joonte kõrval oli eri provintsides ka mõndagi erinevat. Läänepoolsed provintsid polnud enne roomlastele alistumist kuigi kõrgelt arenenud. Kõrgkultuuriga puutusid nende elanikud kokku enamasti alles roomlaste vahendusel. Sealsed linnad olid enamikus roomlaste rajatud ja meenutasid seetõttu nii mõnigi kord väga Itaalia linnu. Kohalikud elanikud võitsid kiiresti omaks ladina keele ja rooma kultuuri. Samal ajal ei tekkinud läänepoolsetes provintsides linnu kunagi nii palju kui Vahemere idaosas. Enamik inimesi elas maal. Ka rikkad eelistasid linnaelule viibimist oma uhketes maamõisates. Rikastele kuulusid väga suured maavaldused ehk latifundiumid . Latifundiumi südames paiknes mõis kauni härrastemaja ja paljude abihoonetega. Latifundiumi põlde harisid tavalised orjad. Seal kasvatatud viljast veeti suur osa laevadega Rooma linna ja müüdi maha. Vahemere idaosa maad olid kõrgelt arenenud juba ammu enne roomlaste vallutusi. Neil oli roomlastelt vähe õppida. Ladina keel ja rooma kultuur levisid seal palju vähem kui lääne pool. Ladina keel oli küll riigikeel , kuid igapäevases elus kasutas enamik linnaelanikke kreeka keelt. Ka haritud inimesed kõnelesid omavahel kreeka keeles. Linnu oli ida pool palju rohkem, need olid märksa vanemad ja enamasti ka suuremad kui lääneosas. Ka käsitöö oli Vahemere idaosas kõrgemal tasemel. Sealsete käsitööliste tooteid osteti kogu Rooma riigis. Maal oli latifundiume vähem kui läänes. Selle asemel harisid vabad talupojad hoolsalt oma väikseid maalappe. Kogu majanduselu oli elavam kui riigi lääneosas. Aja jooksul piirkondadevahelised erinevused suurenesid. Keisririigi idaosast sai tunduvalt rikkam ja arenenum piirkond kui lääneosast.