Elektri avastamise ajalugu (5)

Sõle Gümnaasium

ELEKTRI AVASTAMISE AJALUGU

Referaat

Koostaja : Angeelika Tšaban
Klass: 9a

Tallinn 2006

Sisukord

Sissejuhatus 3
Elektri avastamine 4
Kehade elektriseerumine . Elektrilaeng . 4
Elektriseeritud keha vaststikumõju. Kahte liiki laengud . 5
Benjamin Franklin – füüsik 6
Esimene vooluallikas 7
Tähtsamad tegelased elektri ajaloos 9
Kokkuvõtteks – Kuidas teaduses saadakse uusi teadmisi 12

Sissejuhatus

Elektril on oluline osa meie igapäevaelus. Paljud meie toimingud ja tegevused on seotud elektriga ning selle kasutamine tundub niivõrd loomulik, et elektri olemasolu me sageli ei kipu märkama, sest tänapäevl on loomulik, et enamel maid ümbritsevatest seadmetest töötab elektri abil. Elekter valgustab tubasid, aitab toiduvalmistamisel ja majapidamistöödel nin pakub meeldivaid hetki raadiot kuulates või televiisorit vaadates. Elektrienergia kasutamine teeb meie elu mugavaks. Kuid kas me oleme kunagi mõelnud sellele, mis on elektrivool , kuidas elektrienergiat saadakse, kuidas saab elektriga tööle panna niivõrd erineva otstarbega seadmeid? Niisiis , et seletada elektrinähtusi, tuleb tungida väga sügavale aine sisemusse . Molekulid koosnevad aatomitest, need omakorda aatomituumast ja elektronidest.

Elektri avastamine

Esimesena kirjeldas elektri nähtusi 6.sajandil e.m.a. vanakreeka filosoof Thales, kes pani tähele, et villaga hõõrutud merevaik tõmbab enda külge udusulgi, juuksekarvu ja teisi kergeid esemeid.
Möödus üle kahetuhande aasta, kui Thalese kirjeldatud nähtust hakkas uurima inglise teadlane , kuninganna Elisabeth õukonnaarst William Gilbert . Ta avatars palju aimed , mis sarnaselt merevaiguga tõmbavad pärast hõõrumsit enda poole teisi kehasid. Gilbert pidas kehade hõõrumisel tekkinud tõmbejõudu eriliseks loodusjõuks, millele andis nimeks elektrijõud. Keha mis mõjutab teisi kehi elektrijõuga, hakkas ta nimetama elektriseeritud kehaks. Sõna elekter tuleneb sõnast electron – merevaik, sest oli ju merevaigust keha esimene, mille juures pandi tähele elektrinähtusi.
Gilberti katsetest sai alguse elektrinähtuste teaduslik uurimine . Kuigi elektrinähtusi hakkasid uurima paljud teadlased , möödus veel kaks sajandit kui avastati elektriliselt laetud kehade vastastikumõju seadus. Seda seadust kasutades saab arvutada ühe elektriseeritud keha poolt teisele elektriseeritud kehale mõjuva elektrijõu suuruse. Veel ei osatud aga vastata küsimusele, kuidas üks elektriseeritud keha mõjutab teist elektriseeritud keha. Sellele küsimusele saadi vastus 19. sjandi keskel, kui loodi teooria, mille kohaselt elektriseeritud kehade vastastikumõju vahendab neid kehi ümbritsev elektriväli. Umbes pool sajandit hiljem, 20.sajandi künnisel avastati electron, aineosake , mis ongi kõigi elektrinähtuste põhjustajaks.

Kehade elektriseerumine. Elektrilaeng.

Kui siiga hõõrutud klaaspulk lähendada laual lebavale väikestele paberitükkidele, hakavad need “elama”. Paberitükikesed tõusevad servale püsti, osa neist lendab klaaspulgale ja liibub sellele, osa põrkub klaaspulgalt tagasi lauale. Siidiga hõõrutud klaaspulga võib lähendanda ka näiteks kuivadele puhastele juustele või kraanist voolavale veeojale. Ka need tõmbuvad klaaspulga poole. Eelnevalt hõõrutud klaaspulga poole tõmbub isegi teravikul tasakaalustatud raske raudlatt. Kui samadele kehadele lähendada aga klaaspulk, mida pole hõõrutud, ei tõmba see enda poole ei paberitükikesi, juukseid, veejuga ega ka raudlatti.
Kirlejdatud katsetest ilmneb, et hõõrutud klaaspulgal on omadus, mida hõõrumata klaaspulgal ei ole. Hõõrutud klaaspulk tõmbab ena poole teisi kehasid. Selline omadus võib hõõrumise tulemusel tekkida ka paljudel teistel kehadel . Näiteks kustukummi , riide või paberiga hõõrutud pastapliiatsi ja plastjoonlaud tõmbavad samuti enda poole teisi kehasid.
Keha omadusi kirjeldatakse füüsikaliste suuruste abil. Hõõrumisel tekkinud keha omadust, tõmmata enda poole teis kehasid kirjeldatakse elektrilaengu ehk laengu abil. Keha, millel on elektrilaeng, nimetatakse elektriliselt laetud ehk elektriseeritud kehaks. Elektrilaeng on füüsikaline suurus. Elektrilaengul on mõõtühik, mingi arvuline väärtus ning seda saab mõõta. Keha elektrilaeng võib erinevatel juhtudel olla erineva suurusega.
Tavaliselt kehad ei ole elektriliselt laetud. Kehad võivad laaduda hõõrumisel. Klaaspulga ja siidi hõõrumisel laadub ka siid , sest ka siid tõmbab pärast hõõrumist enda poole paberitükikesi. Seega hõõrumisel laaduvad mõlemad kokkupuutuvad kehad.
Kui elektriseeritud klaaspulgaga puudutada niidi otsas rippuvat metallkera ja lähendada see siis paberitükkidele, tõmbab ka metallkera pabertükikeis enda poole. Metallkeral tekkis samasugune omadus nagu laetud kehal. Järelikult omandas metallkera kokkupuutel laetud kehaga elektrilaengu. Seega, elektrilaeng võib kanduda laetult kehalt teistele kehadele, mille tulemusel need kehad laaduvad.

Elektriseeritud kehade vastastikmõju. Kahte liiki laengud.

Elektriliselt laetud kenahd tõmbavad enda poole laenguta kehi. Kuidas mõjutavad üksteist aga laetud kehad? Kas ka laetud kehade vahel esineb vastastikumõju ja kuidas see ilmneb?
Laetud kehade vastastikumõju võib uurida kahe teineteise lähedal niidi otsas rippuva õhukesest metallist torukese abil. Kui puudutada torukesi elektriseeritud klaaspulgaga, need laaduvad ja tõukavad teineteist eemale. Seega elektriliselt laetud kehad mõjutavad üksteist vastastikku. Kuna laenguta toruksesed teineteisest eemal ei tõuku, siis võib järeldada, et laetud kehade vastastikumõju on põhjustatud nende elektrilaengust.
Kui ühele torukesele anda elektrilaeng elektriseeritud klaasilt, teisele aga elektriseeritud merevaigult, siis laetud torukesed ei tõuku, vaid hoopis tõmbuvad. Seega laetud kehade vastastikumõju võib ilneda ka nende kehade tõmbumisena. Paljude katsete tulemusena ongi selgunud , et elektriline vastastikumõju ilmneb alati kas laetud kehade tõmbumise või tõukumisena. Mingeid muid elektrilise vastastikumõju viise pole seni täheldatud.
Kuna laetud kehade vastastikumõju ilmneb kahel viisil, siis peavad elektrilaengud , mis vastastikumõju põhjustavad, olema erinevate omadustega. Laetud kehade vastastikumõju saab esineda kahel viisil, siis kui elektrilaenguid on kahte liiki.
Laetud torukesed tõukuvad, kui nende elektrilaengud on pärit ühelt ja samalt laetud kehalt. Seejuures ei ole oluline, kas torukesed on oma laengu saanud elektriseeritud klaasilt, merevaigult või plastjoonlaualt. Samalt laetud kehalt saadud elektrilaengud on samaliigilised. Järelikult, samaliigilise elektrilaenguga kehad tõukuvad.
Laetud torukesed tõmbuvad teineteise poole siis, kui üks neist on laengu saanud elektriseeritud klaasilt, teine aga elektriseeritud merevaigult. Et samaliigiliste laenguga kehad tõukuvad, võib järeldada, et laetud klaasi ja merevaigu eriliigilised . Eriliigilise elektrilaenguga kehad tõmbuvad. Sageli kasutatakse väljendite samaliigilised ja eriliigilised elektrilaengud asemel ka väljendeid samanimelised ja erinimelised elektrilaengud.
Samadele järeldustele laetud kehade vastastikumõju kohta tuli 1733. aastal prantsuse füüsik Charles Francois Dufay ( 1698 -1739). Tema arvates saab elektrinähtusi seletada siis, kui oletada, et elektrit on kahte liiki: klaasi ja merevaigu elekter. Dufay avastas, et sama liiki elektrilaenguid omavad kehad tõukuvad, ja erinevat liiki elektrilaenguid oamavad kehad tõmbuvad.
Ameerika teadlase Benjamin Franklini (1706-1790) ettepanekul hakati eri liiki elektrilaenguid nimetama positiivseteks ja negatiivseteks. Näiteks positiivseks loetakse elektrilaengut, mis tehib klaasil selle hõõrumisel siidiga. Positiivset elektrilanegut tähistatakse märgiga “+”, negatiivset laengut märgiga “-“.
Et laetud kehad tõukuksid või tõmbuksid, peab kummalegi neist mõjuma jõud. Mida suuremad on niitide otsast rippuvatele samaliigiliste laenguga torukestele mõjuvad jõud, seda kaugemale torukesed teinetseisest tõukuvad. Elektrilise vastastikumõju suurust iseloomustatakse elektrijõu abil. Elektrijõuks nimetatakse jõudu, millega üks laetud keha mõjutab teist laetud keha.

Benjamin Franklin – füüsik

Ameerika füüsik ja riigimees Benjamin Franklin sündis 17.jaanuaril 1706. aastal Bostonis seebi-ja küünlameistri perekonna viietestkümnenda lapsena. Perekonna raske majandusliku olukorra tõttu sai ta koolis käia vaid kaks aastat. Oma laialdased teadmised hankis ta põhiliselt iseõppimise teel.
Franklin hakkas teadusega tegelema alles neljateistkümneaastaselt. Ta uuris soojusnähtusi, tegeles okeanograafiaga ja meteoroloogiaga. Tema meelistegevuseks kujunes aga elktrinähtuste – elektrisädemete ja välgu uurimine. Franklin oletas, et välk ja elektrisäde on oma olemuselt sarnased – “ ...nagu välk, nii ka võimas elektrisäde võib tappa loomi, sulatada metalle ja kutsuda esile fosfori lõhna”.
Välgu ja elektrisädeme sarnasuse tõestamiseks korraldas Franklin üliohtliku katse. Ta lasi piksel lüüa tuulelohe märga nööri, mille otsas oli suur võti. Kuna võtme ja selle läheduses olnud maapinnaga ühendatud raudeseme vahele tekkis säde, siis oligi välgu elektriline olemus tõestaud.
Kohe tekkis uus probleem, kas ka välk nagu elektrisädegi tõmbub tervaike poole. Franklini ettepanekul paigutati 1750.aastal Philadephia linnas ühe kõrge torni tippu välgu oüüdmiseks pikk teravikuga raudvarras. Viimane oli traadi abil ühendatud maaga. Välk lõigi raudvardasse, Franklin aga saavutas ülemaailmse kuulsuse piksevarda leiutajana. Muuseas , piksevarras päästis hiljem kaa hävingust tema oma maja.
Franklin arendas edasi Dufay elektriteooriat ning pani oma töödega aluse elektrostaatikale. Elektrostaatika on füüsika osa, mis uurib paigalolevate laetud kehade ajas muutumatut vastastikumõju. Franklini teooria järgi on mõlemat liiki elektrilaengud üheainsa elektriliigi ülejääk või puudujääk. “Kehad, mida hõõrutakse, tõmbavad hõõrumise hetkel enda poole elektrituld. Nad võtavad seda hõõruvalt kehalt. Samas on need kehad nõus saadud tuld ära andma igale teisele kehale, millel seda vähem on. Kehad millel on elektrituld normaalse olukorraga liiast, on positiivselt laetud. Kehad, millel on elektritule puudujääk, sest on seda kuhugi ära andnud, on negatiivselt laetud. Kehad millel normaalse olukorraga võrreldes ei ole elektritule puudujääki ega ülejääki, on elektriliselt neutraalsed. Elektriseeritud kehade ühendamisel liigub elektrituli alati kehalt, kus seda on rohkem, kehale, kus seda on vähem. Elektritulel on kolm tähtsat omadust: võime levida kõikjal; elektritule osakeste vastastikune tõukumine; elektrilise aine tugev tõmbumine tavalise aine poole. Kui keha on positiivselt laetud, koguneb kogu liigne elektrituli keha välispinnale ja moodustab keha ümber erilise elektriatmosfääri...”.
Kujutlus laetud keha ümbritsevast “elektriatmosfäärist” on sarnane ettekujutusega elektriväljast, mille abil laetud kehade vastastikumõju hakati seletama alles sada aastat hiljem. Franklini teooriast järeldub, et elektrituli võib liikuda ainult positiivse laenguga kehalt negatiivse laenguga kehale. See järeldus võeti aastaid hiljem aluseks elektrivoolu kokkuleppelise suuna määramisel.
Franklin avaldas oma tööde tulemused 1751.aastal raamatus “Experiments and Observations on Electricity” (“ Eksperimente ja vaatlusi elektrist”). Raamat tõi talle esimese ameerika teadlasena rahvusvahelise tunnustuse .

Esimene vooluallikas

1780. aastal tegi Itaalia arst, Bologna Ülikooli anatoomiaprofessor Luigi Galvani ( 1737 -1798), ebatavalise avastuse. Konnade lahkamisel pani ta tähele, et äsja konnalt eemaldatud koiva lihased tõmbusid järsult kokku, kui terasnuga puudutas selle närve. Galvani oletas, et nähtus on seotud elektririistade lähedusega prepareerimislaual. Tolle aja teadlased tegelesid ju uurimustööga teaduse erinevates valdkondades. Nii olid kaa Galvani laboratooriumilaual kõrvuti arstiriistad ja füüsikaseadmed. Järgnevate katsete tulemused kinnitasid ta oletust. Ilmnes , et koiva lihased tõmbuvad kokku just siis, kui üks eksperimentaatoritest puudutab metallesemega selle närve, teine aga tekitab samal hetkel laua teises otsas elektrisädeme.
Elektrisädemega üheaegselt tuksatav konnakoib viis Galvani mõttele, et nähtus võib olla seotud õhus oleva elektriga. Oma hüpoteesi kontrollimiseks korraldas ta kummalise katse. Ta riputas oma maja katuse kohale tõmmatud traadi külge mitu konna. Iga konna ühe koiva ühendas ta juhtmega, mille teine ots oli maandamise eesmärgil lastud kaevu . Ülesriputatud konnade lihased hakkasidki äikese ajal tõmblema. Kuid lihased tõmblesid ka siis, kui välku ei löönud, taevast aga katsid tumedad äikesepilved.
Galvani otsustas katseid korrata selge ilmaga. Ta riputas värskelt prepareeritud konnakoivad vaskkonksude abil aias olnud raudvõrele. Vahete-vahel mõni ülesriputatud koib küll tuksatas, kui mingit seaduspära selles ei ilmnenud. Pikaajaliste vaatlustega jõudis Galvani järeldusele, et mitte ükski kord ei saanud koiva tuksatust seostada atmosfäärelektriga. Seega ei leidnud tema oletus katsetes kinnitust.
Ebaõnnestumisest hoolimata jätkas Galvani uuringuid . Ta riputas koiva metallkonksu otsa ja puudutas metallvardaga üheaegselt nii konksu kui ka koiba. Koib tuksatas igal puudutusel. Ilmnes, et katse tulemus sõltub sellest millisest metallist konksu ja varrast parajasti kasutatakse. Kui konks ja varras olid rauast, koib ei tuksatanud. Koib ei reageerinud ka siis, kui kas konks või varras oli elektrit mittejuhtivast ainest. Kui aga üks neist oli vasest või hõbedast ja teine rauast, reageeris koib väga energiliselt.
Galvani arvates võis nähtus seletada kahel viisil.

Konna lihastes või närvides tekib elektrilaeng, mis kandub mööda metallvarrast sobivasse kohta ning põhjustab lihaste kokkutõmbe.

Elektrilaeng tekib kahe eri metalle kokkupuutel ning konna lihas reageerib sellele kokkutõmbega.
Kuna sel ajal tegeldi palju nn. „elujõu” otsimisega, siis võib-olla just seetõttu valis Galvani nähtuste seletamiseks esimese variandi . Galvani arvas , et lihaste kokkutõmbe põhjustas „loomne elekter”. Galvani avastus kutsus esile üldise vaimustuse. Arvati, et kauaotsitud „elujõud” on leitud, et just elekter võibki olla elu saladuseks.
Galvani katsete tulemused olid nii huvipakkuvad, et õhutasid teist itaalia teadlast, Alessandro Voltat (1745-1827), uuringuid jätkama. Volta suhtus „loomse elektri” olemasolusse skeptiliselt. Seetõttu seadis ta endale eesmärgiks uurida, kas elektrilaeng võib tekkida kahe eri metalli kokkupuutel. Volta tegi mitmeid lihtsaid ja teravmeelseid katseid. Näiteks kui keel suruda puhaste tsink- ja vaskplaatide vahele, mille teised otsad on tugevasti kokku pigitatud, võib keeles tunda omapärast kihelust. Silmas võivad tekkida valgus-sähvatused, kui ühest otsast kokkusurutud hõbe- ja tsinkvarraste teiste otstega puudutada üheaegselt keelt ja silmaalust nahka. Nende ja ka mitmete teiste katsete tulemuste põhjal väitis Volta, et Galvani katsetes põhjustas konna lihaste kokkutõmbe kahe eri metalli kokkupuutel tekkinud elektrilaeng. Prepareeritud konnakoib kujutas endast lihtsalt tundlikku mõõteriista, mis reageeris elektrilaengule.
Volta jätkas ekperimente ja märkas, et elektrilaengu tekkimiseks kahe metalli kokkupuutel on vajalik ka niiskuse (elektrolüüdi vesilahuse) olemasolu. Elektrilaeng võib tekkida kahe eri liigi metalli ja elektrolüüdi vesilahuse kontaktis . Volta järeldus ühtis ka Galvani katsete tulemustega. Galvani katsetes oli elektrolüüdi vesilahuseks koevedelik ja niiskus, mis kattis metallide pinda.
Volta edaised uuringud olid suunatud sellele, et teha kindlaks, milliste metallide kontakt kutsub esile kõige suurema efekti. Ta avastas, et ühel metalli võib edukalt ka asendada söega. Ja 1799. aasta lõpul demonstreeriski Volta esimest enda konstrueeritud keemilist vooluallikat.
L. Galvani ja A.Volta avastus – elektrilaengu tekkimine eri metallide ja elektrolüüdi vesilahuse kokkupuutel, on olnud aluseks mitemete vooluallikate konstrueerimisel. Galvani ja Volta katsed olid eelkäijaks paljude teadlaste tööle, katsetele ja avastustele, mis muutsid elu kogu meie planeedil, viisid inimkonna ajajärku, mida kokkuvõtvalt iseloomustab sõna „elekter”.
Ka Galvani tõlgendus oma katsetulemustele ei olnud täiesti vale. Umbes sada aastat hiljem avastati, et tuksuv süda tekitab nõrku elektriimpulsse. Galvani katsed liikuvate elektrilaengute mõjust lihaste kokkutõmbel on aga aluseks neurofüsioloogiale.

Tähtsamad tegelased elektri ajaloos

William Gilbert – inglise füüsik, algatas elektri- ja magnetnähtuste teadusliku uurimise, ehitas ajaloos esimese elektroskoobi. Käsitas soojust kui keha aineosakeste liikumist.
Benjamin Franklin – amreerika füüsik, leiutas piksevarda ja oma töödega pani aluse elektrostaatikale. Oma tööde tulemused avaldas raamatus „Eksperimente ja vaatlusi elektrist” (1751.a).
Michael Faraday - oli inglise füüsik, kes rajas õpetuse elektri- ja magnetväljast, avastas elektromagnetilise induktsiooni nähtuse ja voolu keemilise toime seadused. Leiutas voltmeetri, uuris ainete magnetomadusi ja tõestas katsete abil valguse ja magnetnähtuste seose..
Moritz Hermann Jacobi – vene füüsik ja elektrotehnik . Leiutas 1834. aastal alalisvoolu elektrimootori, mida katsetas 1838. aastal paadimootorina Neeva jõel. Leiutas galvanoplastika. On konstrueerinud mitmesuguseid elektriseadmeid: voltmeetri, erinevat tüüpi galvanomeetreid, takistuse etaloni jne.
Andre Marie Ampere – prantsuse füüsik ja matemaatik . Lõi teooria elektriliste ja magnetiliste nähtuste vastastikusest. Esitas hüpoteesi magnetismi olemusest. Tõi füüsikasse mõiste „elektrivool”. Esitas idee kasutada elektromagnet nähtusi signaalide edastamiseks. On konstrueerinud mitmeid elektriseadmeid.
Luigi Galvani – oli itaalia arst, kes tegi ebatavalise avastuse et konnalt eemaldatud koiva lihased tõmbusid järsult kokku kui neid puudutas terasnuga. See avastus viis aga tulevikus, teised teadlase avastuseni et elektrilaeng tekib eri metallide ja elektrolüüdi vesilahuse kokkupuutel. Tema avastus sai ka alguseks neurofüsioloogiale.
Alessandro Volta – Avastas, et elektrilaeng võib tekkida kahe metalli ja elektrolüüdi vesilahuse kontaktis. 1799. aastal demonstreeris enda konstrueeritud keemilist vooluallikat.
Georg Simon Ohm – saksa füüsik. Avastas elektrivoolu põhiseaduse, mis määrab seose voolutugevuse, juhi otstele rakendatud pinge ja juhi takistuse vahel. Tegi kindlaks, millest sõltub juhi takistus.
James Prescott Joule – inglise füüsik, kes oli üks energia jäävuse seaduse avastajatest. Avastas voolu soojusliku toime seaduse. Tema uurismistöö võib jagada kahte etappi. Esimestes katsetes uuris ta voolu toimel juhis eraldunud soojushulga sõltuvust juhi takistusest, hiljem aga juhis eraldunud soojushulga sõltuvust voolutugevusest. Joule avaldas oma uurimistöö kokkuvõtte 1843. aastal.
Friedrich Emil Lenz – vene akadeemik , kes oma töödega kuulub elektriõpetuse rajajate hulka. Ta avastas 1833. aastal reegli induktsioonivoolu suuna määramiseks. 1835. aastal avastas Lenz seaduspärasuse, kuidas juhi takistus sõltub temperatuurist, ning 1844 . aastal voolu soojusliku seaduse. Tema ja Joule’i teineteisest sõltumatut avastust nimetatakse voolu soojusliku toime ehk Joule’i – Lenzi seaduseks.
Hans Christian Oersted – taani füüsik, kes avastas 1820. aastal elektri- ja magnetnähtuste seose. On teada, et avastus tehti juhuslikult. Oma füüsika loengus näitas ta katset juhi soojenemisest voolu toimel. Laual oli ka magnetnõel, ning keegi õpilastest pani tähele kuidas magnetnõel pöördus ja püsis uues asendis seni, kuni juhtmes oli vool.

Kuidas teaduses saadakse uusi teadmisi

Avastamine on raske ja keeruline töö, millega võivad kaasenda juhuslikud õnnestumised ja ka ebaõnn. Loodusteadused , nagu füüsika, keemia, bioloogia jt., ammutavad uusi fakte vaatlustest ja katsetest. Katsetest saab kinnitust ka sellele kas teadlase töö on vilja kandnud, kas töö tulemused vastavad tegelikkusele.
Sajandite vältel on teaduses kujunenud kindlad võtted looduse tundmaõppimiseks. See võtete süsteem kannab teaduse meetodi nime.
Uurimistöö saab alguse probleemist, mille lahendamine on hetkel oluline. Probleem võib tekkida mingi nähtuse vaatlusest või vajadusest leida lahendus seni lahendamata ülesandele. Probleemi lahendamiseks püstitatakse hüpotees ehk teaduslik oletus, mis tugineb olemasolevatele teadmistele . Hüpoteesi kinnitamiseks või selle ümberlükkamiseks planeeritakse eksperiment , terve seeria katseid. Katsetulemused registreeritakse, töödeldakse ning tehakse esmased järeldused. Pärast seda püütakse eksperimendi järeldusi seletada juba mingi olemasoleva teadusliku teooria abil. Kui see õnnestub, on hüpotees leidnud kinnituse ning muutunud teaduslikuks tõeks. Kui hüpotees kinnitust ei leia, püstitatakse kas uus hüpotees või planeeritakse uus eksperiment.
Teaduse ajaloos on palju ka selliseid juhtumeid, kus katsetulemuste sobimatus teooriaga on näidanud olemasoleva teooria piiratust või selle paikapidamatust. Mingi katse tulemused võivad anda tõuke isegi uue teooria loomiseks, mis on eelnevatest üldisem ning suudab paremini seletada looduses toimuvat.

Kasutatud kirjandus

“Elektriõpetus”, Koit Timpmann
13