Sõna elekter tuleneb kreekakeelsest sõnast elektron, mis tähendab merevaik. Esimesena kirjeldas elektrinähtusi 6. sajandil e.m.a. vanakreeka filosoof Thales. Ta märkas, et villaga hõõrutud merevaik tõmbab enda külge udusulgi, juuksekarvu ja teisi kergeid esemeid. Umbes 2000 aastat hiljem hakkas inglise teadlane, kuninganna Elizabethi õukonnaarst William Gilbert (1544-1603) uurima Thalese kirjeldatud nähtust. Ta avastas palju aineid, mis sarnaselt merevaiguga tõmbavad pärast hõõrumist enda poole teisi kehasid. Gilbert pidas kehade hõõrumisel tekkinud tõmbejõudu eriliseks loodusjõuks, millele andis nimeks elektrijõud. Gilberti katsetest sai alguse elektrinähtuste teaduslik uurimine. Kuigi elektrinähtusi hakkasid uurima paljud teadlased, möödus veel kaks sajandit, kui avastati elektriliselt laetud kehade vastastikmõju seadus. Veel ei osatud aga vastata küsimusele, kuidas üks elektriseeritud keha mõjutab teist elektriseeritud keha. Sellele küsimusele
Sissejuhatus Elektril on oluline osa meie igapäevaelus. Paljud meie toimingud ja tegevused on seotud elektriga ning selle kasutamine tundub niivõrd loomulik, et elektri olemasolu me sageli ei kipu märkama, sest tänapäevl on loomulik, et enamel maid ümbritsevatest seadmetest töötab elektri abil. Elekter valgustab tubasid, aitab toiduvalmistamisel ja majapidamistöödel nin pakub meeldivaid hetki raadiot kuulates või televiisorit vaadates. Elektrienergia kasutamine teeb meie elu mugavaks. Kuid kas me oleme kunagi mõelnud sellele, mis on elektrivool, kuidas elektrienergiat saadakse, kuidas saab elektriga tööle panna niivõrd erineva otstarbega seadmeid? Niisiis, et seletada elektrinähtusi, tuleb tungida väga sügavale aine sisemusse. Molekulid koosnevad aatomitest, need omakorda aatomituumast ja elektronidest. 3 Elektri avastamine
Kõik kommentaarid