Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Elavhõbe". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
elavhõbe, metall, doos, tuumaenergia, kinaver, hno3, vedela, mürgistus, aurud, veekogudesse, keemistemperatuur, kivimites, pindpinevus, väävelhape, kosmeetikas, patareid, mürgised, ohtlikumad, soolad, surmav, kivisöe, järjenumber, aatommass, haruldane, põletamine, heitmed, jääva, kivisüsi, nafta, polümeeride, antropogeense, piirkondlikElavhõbe ( Hg ) Referaat Teostaja: Eveli Rohi Juhendaja: õp. Rein Ojasoo Leisi Keskkool 2009 Sissejuhatus Elavhõbe on keemiline element järjenumbriga 80. Argielus tuntud metallidest on elavhõbe üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Hg on raskeim vedelik. Vee tiheduse ületab see 13,6 kordselt. 20-liitrist kanistrit (272 kg) ei jõua tavainimene tõstagi. Raudvasar ujub elavhõbedas kui kork vees. Et Hg on vedelas olekus 38 kuni +357 C ja soojendamisel paisub ühtlaselt, siis on see sobiv termomeetri täiteaine. Termomeetrimetallina on Hg tuttav paljudele
Omadused: Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall.Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike.Elavhõbe on ainus puhas metall (mitte sulam), mis on toatemperatuuril vedel, ta tahkestub temperatuuril 234,32 K (- 38,83 °C) ja keeb temperatuuril 629,88 K (356,73 °C). Toatemperatuuril on elavhõbeda tihedus 13 534 kg/m-3. Elavhõbe on vedelas olekus halva (metallide kohta) elektrijuhtivusega, ta eritakistus on 9,61·10-7 Wm, muutub aga temperatuuril 4,15 K ülijuhiks (oli esimene aine, millel see nähtus avastati). Lineaarse soojuspaisumise tegur 6,04·10-5 K-1. Elavhõbedal on suur
....................................................................................................................................11 6. KASUTATUD KIRJANDUS:..................................................................................................................12 2 1. Elavhõbeda ajaloost Esimeseks meie eellase tähelepanu pälvivaks elavhõbedaühendiks oli erkpunase värvusega mineraal kinaver, mida tunti ja kasutati vanas Kreekas ja Rooma riigis. Tõlkes tähendab kinaver draakoni verd. Juba eelajaloolisel ajal joonistati sellega koopa ja hauakambrite seintele. Plinius nimetas elavhõbedat elavaks hõbedaks, Aristoteles aga vedelaks hõbedaks. Alkeemikud tundsid elavhõbedat planeet Merkuuri järgi merkuuriumi nime all, sest elavhõbedatilkade kiire laialivalgumine meenutab Zeusi käskjala Mercuriuse väledat liikumist. Elavhõbe mürgistas kroonitud päid, teadlasi, kalureid
.......................................15 1 Elavhõbe Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Oksüdatsiooniaste I, II. Elavhõbe tahkub temperatuuril 38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus
........................................................................................13 5.4Toit.......................................................................................................................14 5.5Vaktsiinid.............................................................................................................14 5.6Mürgistused.........................................................................................................14 5.6.1Äge mürgistus...............................................................................................15 5.6.2Krooniline mürgistus....................................................................................15 5.6.3Elavhõbeda mõju lootele..............................................................................16 5.6.4Annused........................................................................................................16 5.6
Elavhõbe Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi , galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel.Tal on seitse stabiilset isotoopi massarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril 38,8° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi,
Elavhõbe Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis onnormaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril -38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda
ELAVHÕBE – Hg Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, mille sümbol tuleb tema ladinakeelsest nimetusest Hydrargyrum. Elavhõbe asum perioodilisustabeli IIB rühmas ja 6. perioodis. Leidumine/saamine Elavhõbe oli tuntud juba Muinas-Hiinas, -Indias ja –Egptuses. Kuid looduses on elavhõbe siiski väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias. Elavhõbeda toodang maailmas on tugevasti langenud varude ammendumise tõttu. Elavhõbedat eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Suurem osa elavhõbedast satub atmosfääri fossiilsete kütuste põletamisel. Nii kivisüsi kui nafta sisaldavad märkimisväärselt elavhõbedat. Elavhõbeda allikaks on veel kloori,
Elavhõbe ja hõbe 1. Metallide üldine iseloomustus: Füüsikalised omadused: hea elektri- ja soojusjuhtivus plastilisus ja hea sepistatavus (survega töödelda metalne läige enamasti hallikas värvus (hõbevalgest terashallini). Füüsikaliste omaduste järgi erinevad järgmiste omaduste poolest: tihedus jaotuvad kerg- ja raskmetallideks. sulamistemperatuur kõvadus kõige kõvem metall on kroom ja kõige pehmemad on leelismetallid. värvus magnetiseeritavus - magnetväljasse suhtuvad metallid erinevalt o Ferromagneerilised- magnetiseeruvad nõrgas magnetväljas- Fe, Co, Ni. Nendest metallidest valmistatakse magneteid. Keemilised omadused: Metallid jaotuvad aktiivseteks, keskmise aktiivsusega ja mitteaktiivseteks. Metallid on redutseerijad ehk nad loovutavad elektrone. Reageerimine lahjendatud hapetega (v.a HNO3)
2.Elavhõbe asub 6.perioodis 2B rühmas.Elavhõbe kuulub metallide hulka. 3.Hg on perioodilisuse tabelis 80. kohal 4.elavhõbedal on väga palju erinevaid ühendeid -HgS -dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg -metüülelavhõbeioon CH3Hg 5.avastamise lugu- 6.leidumine looduses -Elavhõbeda saaste vees Looduslikke elavhõbeda saasteallikaid ei ole palju.Kuna enamik looduses esinevaid anorgaanilisi ühendeid on lahustumatud või raskesti lahustuvad, siis arvati kaua aega, et elavhõbe ei ole väga oluline vee saasteaine. 1970-ndatel aastatel avastati mitmetes veekogudes üle maailma, et kalades on elavhõbeda sisaldus kõrge . Veekogude elavhõbeda saaste kõige suuremaks põhjuseks on inimtegevus. Keskkonda satub elavhõbe paljudest allikatest. Neid allikaid võib tinglikult jagada järgmiselt. 1) esimesed on seotud tahkete ja vedelate jääkide ladustamisega. Laboratoorsete kemikaalide jääkidega, patareide, katkiste termomeetrite jääkidega,
Referaat ELAVHÕBE 10. klass 2009 MIKS ON OLULINE? Elavhõbe (Hg) on keemiliste elementide perioodilisustabelis üks kuuest elemendist, mis on normaaltingimustel vedel (lad. Hydrargyrum = "vesihõbe", "vedel hõbe"). Asub tabeli II B rühmas ning koosneb looduslikult seitsmest stabiilsest isotoobist. KUS LEIDUB JA MILLENA? Looduses on puhas elavhõbe haruldane, esineb ühenditena. Vanimaks tuntud elavhõbedaühendiks on erkpunase värvusega kinaver (HgS). Kinaver on põhiline elavhõbeda tooraine. Elavhõbedat leidub ka jäljeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides (mitme erivormina). Tavaliselt üle 90% (sageli üle 99%) lahustumatul, elusorganismidele omastamatul kujul, kuid mikroorganismide elutegevusel muutuvad need ühendid lahustuvateks ja lülituvad loodusringesse. Õhku ning maapinnale eraldub Hg vulkaanidest, metallurgiatehastest, prügi põletamisest, olmest, krematooriumitest ja väga suurel osal fossiilsete kütuste põletamisel
Tartu Kivilinna Gümnaasium Ag,Cd,Ts Tartu 2008 Sisukord Kaadmium (Cd) 3 Tsink (Zn) 5 Elavhõbe(Ag) 7 2 Kaadmium-nimi ja selle saamis ajalugu Kaadmium (sümbol Cd) on keemiline element järjenumbriga 48, metall, mis on nime saanud vanakreeka mütoloogia tegelase Kadmose järgi koht: Friedrich Stromeyer avastas kaadmiumi 1817. aastal Saksamaal. Kaadmium looduses · Looduses esineb kaadmium maagis koos tsingi, plii ja vasega. Keemilised omadused · Elektronegatiivsus Paulingu järgi: 1,69 · Oksiidi tüüp: nõrkaluseline Füüsikalised omadused · Aatommass: 112,41 · Sulamistemperatuur: 320,8 °C · Keemistemperatuur: 766 °C · Tihedus: 8,65 g/cm3
Suurim leiukoht maailmas on Kurski oblast. Püriiti (FeS2) tavaliselt rauamaagina ei kasutata , sest väävel halvendab püriidist saadud rauasulamite kvaliteeti. Püriiti kasutatakse väävelhappe tootmisel. Sideriit kujutab endast raudkarbonaati (Fe CO3). Raudkarbonaat reageerib süsinikdioksiidi sisalava veega, muutudes lahustuvaks raudvesinikkarbonaadiks : FeCO3+H2O+CO2=Fe(HCO3)2 Raua füüsikalised ja keemilised omadused Raud on hõbevalge keskmise kõvadusega metall. Lisandid muudavad raua kõvemaks. Raua tihedus on 7874 kg/m3 ja sulamistemperatuur 1539 kraadi. Raud on plastiline , mistõttu teda on võimalik valtsida ning sepistada. Ta on hea soojus- ja elektrijuht. Raud on magnetiseeritav. Raua kristallvõre muutub erinevatel temperatuuridel. Raud on keskmise aktiivsusega metall(asub metallide pingerea keskel). Kuivas õhus ta hapnikuga ei reageeri, kuid niiskuses kattub kergesti roostekihiga. Mida lisanditevabam on metall, seda püsivam on
Raskmetallid ja nende sulamid Termin raskemetallid võeti kasutusele 20. sajandi alguses ja see tähendas tol ajal ainult kolme metalli: elavhõbedat, pliid ja kaadmiumi, raskemetallide ritta on lisandunud nii mitmedki teised metallid. Nende korrektne nimetus on nüüdseks toksilised jälgmetallid. Raskmetallideks nimetame metalle mille tihedus on suurem kui 10000 . Järgnevates peatükkides tuleb juttu tuntumatest rasmetallidest ja nende sulamitest: elavhõbe, plii, nikkel, titaan ja kuld. Mis on väga väike osa kõikidest raskmetallidest. Elavhõbe Elavhõbe ( Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike
Baarium on leelismuldmetall. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemis asub IIA.rühmas ja 6.perioodis. Baariumi järjekorranumber on 56, aatommass 137,34 amü. Looduses leidub baariumit vaid ühendeina, millest tavalisemad on näiteks baariumsulfaat (BaSO4) või baariumkarbonaat (BaCO3). Looduslik baarium koosneb 7-est stabiilsest isotoobist. Tööstuslikult saadakse baariumi barüüdist või viteriidist. Baarium on hõbevalge läikiv metall, sulamistemperatuur on 727 kraadi, tihedus 3,63 Mg/m3. Baariumi sisaldus maakoores on 0.0425% ja merevees 13 µg/L . Seda esineb mineraalides barüüt (sulfaat) ja viteriit (karbonaat). Haruldane kalliskivi nimega bentoniit sisaldab samuti baariumi. Rohkesti leidub seda Hiinas, Saksamaal, Indias, Marokos ja U.S.As. Kuna baarium oksüdeerub kiiresti õhus, siis on raske omandada puhast metalli ja seda ei leidu kunagi puhtalt looduses. Baariumi kasutatakse peamiselt sulamite valmistamiseks ning
hõlmates primaarproduktsiooni ja lagunemist. Inimtegevus, nagu fossiilsete kütustepõletamine, lämmastikväetiste kasutamine ja lämmastiku eraldumine heitvette, on suurel määral aidanud kaasa lämmastiku dünaamilisele ringlemisele. [1] · Reaktiivne lämmastik (rN) on bioloogiliselt kasutatav lämmastiku vorm. Nendeks on lämmastikuanorgaanilised redutseerunud ühendid (NH3, NH4+), anorgaanilised oksüdeerunud ühendid (NOx, HNO3, N2O ja NO3-) ning orgaanilised ühendid (uurea, amiinid, proteiinid jt)[2]. · Õhus on vaba N2 (lämmastik) kättesaadav vähestele bakteritele (näiteks mügarbakterid), kes on võimelised redutseerima lämmastikku ammooniumiks. Taimed ja suur osa mikroobe toituvad mineraalsetest lämmastikuühenditest (põhiliselt nitraatidest), orgaanilise aine lagunemisel vabanevaid ammoniaaki ja ammooniumiühendeid kasutavad taimed ja mikroorganismid
VÄÄVEL - S (Pildiallikas http://www.ut.ee/BGGM/miner/vaavel4.jpg ) Leidumine Väävel esineb looduses nii ehedal kujul kui ka ühendite koostises. Ehedalt võib väävlit leida maapinna lähedal vulkaanilistes piirkondades. (Pildiallikas http://staff.ttu.ee/~mari/Is2/s222vulkaan.jpg ) Tuntumatest väävliühenditest leidub looduses kõige enam sulfiide (FeS2 püriit, PbS galeniit , HgS kinaver jt) ja sulfaate ( CaSO4*2H2O kips jt) püriit galeniit Koostanud: Janno Puks Tallinna Arte ja Kristiine Gümnaasium kinaver kips (Pildiallikad http://www.geocities.jp/senribb/jewels/Pyrite2.jpg , http://images.geo.web.ru/pubd/2001/05/15/0001159819/pics/galenite-09-45.jpg , http://upload
Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse oksülikviitideks ja neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Oksülikviite moodustab ka asfalt kui poorne orgaaniline aine. Need on mehhaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib detoneeruda ülesõitmise või pealeastumise tagajärjel. Et hapniku keemistemperatuur on kõrgem kui õhu teisel põhikomponendil lämmastikul,kondenseerub ta õhu vedeldamisel kergemini: õhk hakkab kondenseeruma temperatuuril 191 Celsiuse kraadi, ja tekkiv vedelik on rikastatud hapnikuga, mida seal on 48%. Mis tahes koostisega vedela õhu auramisel aurab valdavalt lämmastik ja järelejääv
SO3+H2O=H2SO4 d) Elektrivoolu või kõrge temperatuuri (üle 1000*C) toimel laguneb vesi hapnikuks ja vesinikuks: 2H2O=2H2+O2 Vesi on vajalik paljude keemiliste reaktsioonide kulgemiseks. Näiteks täiesti kuiv CO ei põle kuivas õhus või hapnikus, kuiv H2 ei reageeri kuiva klooriga. Tühine veekogus on keemiliste reaktsioonide katalüsaatoriks. Praktiliselt kindlaksmääramatu vee kogus mõjutab suurem määral ainete füüsikalisi omadusi. Näiteks eeter keeb +35*, elavhõbe +357* juures, absoluutselt veevaba eeter keeb +83*, elavhõbe +459*C juures. Seega keevad absoluutselt veevabad vedelikud mitmekümne kraadi võrra kõrgemal temperatuuril. Raske vesi--D2O. Looduslikud veed sisaldavad keskmiselt 0,02% D2O. Kõige vähem on D2O lume- ja vihmavees, veidi enam jõe- ning järvevees, kõige rohkem aga merevees. Raske vee füüsikalised omadused erinevad tavalise
tugaev O2 · Atomaarne hapnik (O) ehk monohapnik on palju tugevam oksüdeerija kui molekulaarne hapnik (O2) · Trihapnik ehk osoon on terava lõhnaga ebapüsiv mürgine gaas, mis laguneb kergesti, väga tugev oksüdeerija. Saamine 1. Hapnikurikaste ainete kuumutamisel, eriti lihtne on saada vesinikperoksiidi lagunemisel katalüsaatori mõjul: 2H2O2 2H2O + O2 2. kasutatakse ka vee katalüüsi 3. odavaim meetod on vedela õhu fraktsioneeriv destillatsioon, mille tulemusel saadakse gaasiline lämmastik ja vedel hapnik. Kasutusalad · Terasesulatuses · Keevitustöödel · Põlemisprotsessidel · Keemiatööstuses · Tuukrite ja kosmonautide hapnikuga varustamisel · Meditsiinis Hapniku ühendid Vesi H2O · Keemiliselt püsiv ühend · Väge nõrk elektrolüüt · Reageerib nii aluseliste kui ka happeliste oksiididega
organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku. Erinevad aineringete joonised slaididel Suur ehk geoloogiline aineringe · Toimub Maa ülemistes kihtides, kuid temas osalevad peale biosfääri ka maasisesed jõud. · Kõige liikuvamad on gaasid ja vesi (atmosfäär ja hüdrosfäär). · Maakoores (litosfääris) toimuvad protsessid on märksa aeglasemad. · Suurtesse veekogudesse sattunud aine setib ning moodustab settekivimeid. Need võivad jälle sattuda biosfääri kiiremini ringlevatesse osadesse või siis maasiseste protsesside tulemusel üle minna moondekivimiteks. · Edasi võib moondekivim kas jõuda biosfääri või sulada ning sattuda magama koostisesse. · Purskumise tagajärjel väljub magama tardkivimina taas biosfääri. Seega on geoloogilist aineringet käitavaks jõuks nii päike kui ka geotermilised protsessid.
molekulis sidemeenergia kõrge: raskesti polariseeritav Neist omadustest tingitud vähene lahustuvus, madal keemis- ja sulamistemp. Atomaarne vesinik Protsess H2 → 2H (väga endotermil.) algab alles üle 2000C; täielikult atomaarne u. 5000C juures (elektrikaares) protsessid 2H → H2 ; H2 + ½O2 → H2O – äärmiselt eksotermil. Kuid atomaarne vesinik võib in statu nascendi vähesel määral tekkida paljudes protsessides (hape + metall, vabanemine metalli (Pd, Pt) pinnalt jmt.). Atomaarne vesinik – paljudes protsessides väga aktiivne redutseerimisreaktsioonid (Marshi reaktsioon) 2.1.4. Kasutamine ¤ peam. keemiatööstuses, eriti NH3, HCl, CH3OH sünteesil vedelate rasvade hüdrogeenimisel (sh. → margariin) vedel vesinik: raketikütus deuteerium ja raske vesi: tuumaenergeetikas, termotuumapommis vesiniku H2 või H (monovesinik) põlemine – metallide lõikamine, keevitamine 2.1.5. Ühendid
........ 10 6. RISKI VÄHENDAMISE VÕIMALUSED...................................................................11 KOKKUVÕTE.......................................................................................................... 12 KASUTATUD KIRJANDUS........................................................................................ 13 SISSEJUHATUS 2 Referaadis käsitlen kaadmiumi (Cd) kui üht keemilist elementi, mis on metall ning kuulub perioodilisussüsteemi 12. rühma tsingirühma. Sellesse rühma kuuluvad ka tsink (Zn) ja elavhõbe (Hg), kuid Cd vaba metallina saadi kõige hiljem alles 19. sajandil. Kaadmiumi avastas saksa teadlane Friedrich Stromeyer 1817. aastal Göttingenis, uurides apteekides müüdavat Zn-ühendit, milles kahtlustati kõrget arseenisisaldust. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast kadmeia 'tsingimaak', koostiselt ZnO, mida tunti juba Vana-Kreekas,
vastupidi. Aktiivsete metalliliste elementide oksiidid on tugevalt aluseliste omadustega, vähemaktiivsete metalliliste elementide oksiidid on enamasti nõrgalt aluseliste omadustega. Mittemetalliliste elementide oksiidid on enamasti happeliste omadustega (v.a üksikud erandid). Elementide metalliliste omaduste nõrgenedes ja mittemetalliliste omaduste tugevnedes oksiidide aluselised omadused nõrgenevad ja happelised omadused tugevnevad. Mida enam vasakul metall pingereas asub, seda: suurem on ta keemiline aktiivsus, seda kergemini ta oksüdeerub, loovutab elektrone. suurem on ta redutseerimisvõime; raskemini redutseeruvad metallioonid. Pingerea iga metall tõrjub kõik temast paremal asuvad metallid nende soolade lahustest välja. Näide: Zn + HCl ZnCl2+ H2 lahja H2SO4 ja sulfaadid väga nõrgad oksüdeerijad, oksüdeerimisvõime kasvab happesuse suurenemisega Metallid (aatomi väliskihil elektrone suht. vähe) käituvad keemilistes reaktsioonides
1. Akuhape, äädikhape, sipelghape, süsihape, piimhape, bensoehape, väävelhape, sidrunhape 2. Happed on hapu maitsega ning tugevamad söövitava toimega. 3. Tuleb olla ettevaatlik ning mitte lasta happel sattuda, riidele, nahale, suhu ega hingamisteedesse. Happe lahjendamisel veega tuleb valada hapet vette, mitte vastupidi, kuna vastasel juhul tõuseb temperatuur ning hape võib anumast välja pritsida. Hapnikku sisaldavad happed: Lämmastikhape HNO3 Väävelhape H2SO4 Süsihape H2CO3 Ränihape H4SiO4 Fosforhape H3PO4 Hapnikku mittesisaldavad happed: Vesinikkloriidhape (soolhape) HCl Divesiniksulfiidhape H2S Happed on liitained, mis koosnevad ühest või mitmest vesinikuaatomist ja happeanioonist. H2SO4 : H2 vesinikuaatomid; SO4 happeanioon Hapete keemilised omadused Happed reageerivad: 1. Metallidega Vt. pingerida
67 68 Põllumajanduslik reovesi Atmosfäärne reovesi · Mineraalse saastuse põhjustavad väetiste vale hoidmine ja kasutamine. · Sademetest tingitud veevoolud kannavad veekogudesse maapinnalt ja ka atmosfäärist kaasahaaratud saasteaineid. · Orgaaniliste saastuse põhjustavad peamiselt · Veekogudesse toodud biogeensed ained (lämmastiku- ja loomapidamisfarmide kompleksid, eriti suurfarmid. fosforiühendid), toovad kaasa vetikate ülemäärase
CaO + H2O = Ca(OH)2 [kustutamata lubja ,,kustutamine"] b) aluseline oksiid + hape = SOOL + VESI CaO + 2HCl = CaCl2 + H2O Fe2O3 + 3H2SO4 = Fe2(SO4)3 + 3H2O c) aluseline oksiid + happeline oksiid = SOOL K2O + CO2 = K2CO3 d) aluseline oksiid + aluseline oksiid MgO + K2O alus K2O + Fe(OH)3 sool CaO + Na2SO4 metall Saamine: a) otseselt: 2Ca + O2 = 2CaO b) kaudselt: CaCO3 = CaO + CO2 2Fe(OH)3 = Fe2O3 + 3H2O 2. Happelised oksiidid Nomenklatuur Tõlgi indeks ladina (kr.) keelde! 1 mono Cl2O7 dikloorheptaoksiid 2 di 3 tri P4O10 tetrafosfordekaoksiid 4 tetra 5 penta SO3 vääveltrioksiid 6 heksa 7 hepta CrO3 kroomtrioksiid 8 okta 9 nona
(Cu 1083, Fe 1540, Cr 1890, W 3400) metallid. Tiheduse järgi Kergmetallid (Li 0,53, Na 0,97, Mg 1,7, Al 2,7) ja raskmetallid (Ag 10,5, Hg 13,6, Au 19,3) 15. Raud ja rauasulamid (omadused, kasutamine, võrdlus). Tihedus 7,87 g/cm3 . Sulamistemperatuur on 1535 Celsiuse kraadi. Hea korrosioonikindlus Raud on maakoores sisalduselt neljas element. Raua füüsikalised ja keemilised omadused · hõbevalge · keskmise kõvadusega metall · plastiline · hea soojus- ja elektrijuht · keskmise aktiivsusega metall · reageerib mittemetallidega (sulfiidide, fosfiidide jne. teke) · leelistega ei reageeri Fe + 2HCl = FeCl2 + H2 2Fe + 6H2SO4(konts.) = temp. Fe2(SO4)3 + 3SO2 + 6H2O Fe + H2SO4(20-30%) = FeSO4 + H2 konts. HNO3 toimel passiveerub 16. Vask ja vasesulamid (omadused, kasutamine, võrdlus). Tihedus 8,9 g/cm3. Sulamistemperatuur on 1083 Celsiuse kraadi
vähendamise võimalusi; · toidus olevate ainete toksilisuse ja ohtlikkuse (riski) hindamise teid ja meetodeid; · toitude ja jookide kaudu organismi jõudnud ainete ja organismi vastasmõju tulemusel tekkivaid organismile kahjulikke muutusi tema elutegevuses, mis võivad viia organismi talitlushäirete ja koguni hukkumiseni (surmani). 2. Doosi mõiste ja liigid Doos - organismi jõudnud (viidud) bioloogiliselt aktiivse aine koguhulk, toksikandi korral selle mürgisuse olulisim määraja. Manustamine kas ühekordne (akuutne), mitmekordne (subkrooniline), või pikaajaline (krooniline), seega ka doos akuutne, subkrooniline või krooniline · Doos võib siseneda organismi suu kaudu (oraalselt) - toit; kopsude kaudu (intrapulmonaarselt); läbi naha (perkutaanselt) veenide kaudu (intravenoosselt); lihase kaudu (intramuskulaarselt)
Joonis NaNO3 Lämmastikku leidub ka valkudes ja nukleiinhapetes, olles seega kogu eluslooduse väga tähtis koostiselement. Lisaks esineb lämmastikku veel neutraalsete ja ioniseeritud aatomitena ning ühenditena Päikese ja teiste planeetide atmosfäärides, komeetide gaasipilvedes, udukogudes. Saamine Kuna lämmastiku keemistemperatuur (-196 °C) on veidi madalam kui hapnikul (-183 °C), siis sellel erinevusel põhineb ka lämmastiku ja ka hapniku tööstuslik saamine vedela õhu fraktsioneerival destillatsioonil. Laboratoorselt saadakse lämmastikku mitmete ainete, peamiselt ammooniumdikromaadi või ammooniumnitriti kuumutamisel: (NH4)2Cr2O7 N2 + Cr2O3 + 4H2O NH4NO2 N2 + 2H2O Omadused Lämmastik on värvusetu, maitsetu, lõhnatu, vees vähe lahustuv, õhust veidi kergem gaas. Tema sulamistemperatuur ja keemistemperatuur on vastavalt -210 °C ja -195,8 °C Lihtainena koosneb lämmastik kaheaatomilistest molekulidest N2. Lämmastik on
Lämmastikku leidub ka valkudes ja nukleiinhapetes, olles seega kogu eluslooduse väga tähtis koostiselement. Lisaks esineb lämmastikku veel neutraalsete ja ioniseeritud aatomitena ning ühenditena Päikese ja teiste planeetide atmosfäärides, komeetide gaasipilvedes, udukogudes. Saamine Kuna lämmastiku keemistemperatuur on veidi madalam kui hapnikul, siis sellel erinevusel põhineb ka lämmastiku ja ka hapniku tööstuslik saamine vedela õhu fraktsioneerival destillatsioonil. Laboratoorselt saadakse lämmastikku mitmete ainete, peamiselt ammooniumdikromaadi või ammooniumnitriti kuumutamisel: (NH4)2Cr2O7 N2 + Cr2O3 + 4H2O NH4NO2 N2 + 2H2O Omadused Lämmastik on värvusetu, maitsetu, lõhnatu, vees vähe lahustuv, õhust veidi kergemgaas. Tema sulamistemperatuur ja keemistemperatuur on vastavalt -210 °C ja -195,8 °C Lihtainena koosneb lämmastik kaheaatomilistest molekulidest N2
Kordamisküsimused: VÄÄVEL 1.Väävli leidumine looduses, allotroopia (allotroobi nimi, aatomite kuju ja paiknemine, omadused erinevatel temperatuuridel Leidumine: Ehedalt võib väävlit leida maapinna lähedal vulkaanilistes piirkondades. Tuntumatest väävliühenditest leidub looduses kõige enam sulfiide (FeS2 püriit, PbS- galeniit , HgS kinaver jt) ja sulfaate ( CaSO4*2H2O kips jt) Väävel kuulub elemendina ka kivisöe, põlevkivi, nafta ja teiste fosiilsete kütuste koostisse. Väävel on tähtis element ka eluslooduses. Ta on mitme aminohappe ja valkude koostises. Keskmisest enam on väävlit juustes, karvades, küüntes, sarvedes ja sulgedes. Allotroopia-1)rombiline väävel- 2.Väävli füüsikalised omadused, väävli oksüdatsiooniastmed, oksüdatsiooniastmete arvutamine.
[l] mol]* Cm * M * maine= Vlahus Molaarne kontsentratsioon n (CM): CM= ; mol/ dm3 V Red-oks reaktsioonide tasakaalustamine: NB! Lihtaine oksüdatsiooniaste on alati 0! 0 I V -II I V -II -III I V nt: 1) Määrake iga elemendi oksüdatsiooniaste: –II I -II→ KNO3 + NH4NO3 + H2O K + HNO3 2) Kui olete kirjutanud oksüdatsiooniastmed nii lähteainetele kui saadustele leiate kaks elementi (mõnikord ka rohkem), mille oksüdatsiooniastmed on muutunud. 0 V I – 1e- → K ; N + 8 e- → N 3) Vaadake, mitu elektroni kumbki element on liitnud/loovutanud: K
annaabi.ee 
