8. Programmiline muusika on muusika, mis püüab muusikaliselt väljendada teose pealkirja kajastuvat süžeed või filosoofilist ideed. 9. Straussi helilooming hõlmab peamiselt sümfoonilist ja ooperimuusikat. 10. ’’Salome’’ aluseks on Oscar Wilde samanimeline draama. See teos põhjustas ooperimaailmas tõelise tormi. Ooperi sümfonism ja orkestrikäsitlus pärineb hilisromantismist, kuid süžeest tingitud sünge ja pingestatud atmosfäär viitab juba ekspressionistlikule tunnetusele ja kirjutusviisile. Ooperi aluseks on väga traagiline lugu. Umbes kahetunnine teos esitatakse ilma vaheaegadeta. 11. Impressionismi mõiste pärineb prantsuse 19. sajandi lõpu maalikunstist. Monet andis ühele oma maalile nimeks ’’Impressioon. Tõusev päike’’ ja sealt tuletasidki kriitikud uue voolu stiilimõiste. See oli alguses iroonilise varjundiga mõiste. Sõna ’’impressionism’’ tähendab muljet. 12
8. Programmiline muusika püüab muusikaliselt väljendada teose pealkirjas kajastuvat süzeed või filosoofilist ideed. 9. R. Strauss kirjutas peamiselt sümfoonilist ja ooperimuusikat. 10. Straussi ooper ,,Salome" saavutas eriti suure kuulsuse seetõttu, et teos on kirjutatud Oscar Wilde´i samanimelise romaani järgi. Lisaks, ooperi sümfonism ja orkestrikäsitlus pärineb hilisromantismist, kuid süzeest tingitud sünge ja pingestatud atmosfäär viitab juba ekspressionistlikule tunnetusele ja kirjaviisile. Muljetavaldav! Impressionism 11. Impressionismi mõiste pärineb prantsuse 19. saj lõpu maalikunstist. 1874. a toimus Pariisis näitus, kus oma töid panid välja akadeemilise kunstimaitsega vastuolus olevad noored kunstnikud Monet, Pissar jt. Monet andis ühele oma maalile nimeks ,,Impressioon. Tõusev päike" ning sealt tuletasidki uudse kunstivoolu kriitikud algselt iroonilise varjundiga stiilimõiste. 12
Kõneles: kaasaja vastuolude nägemisest, sügavast kaastundest rõhutud rahvahulkade vastu, sõja mõttetusest, ebainimlikkusest ja Naeruvääristab: uusrikkaid ja tõusikuid. Ajakriitiline, paljastuslik hoiak Siiras Polnud otseselt päevakajaline Ülekaalus üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe Temaatika ja väljendusviis on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule. Läbivaks kujundivõtteks: hüperbool Ajakiri "Tarapita" 7. sept. 1921 Tuglase esmase tähtsusega ülesanne oli "Tarapita" käigushoidmine kuni 1922.a sügiseni. Pälvis rohkem tähelepanu kui "Murrang". Lähtus rühmituslikust traditsioonist. Rühmituse asutamiskõnelustel kavandati tegevussuunad ja vormid. Esimene number algab äsja tekkinud rühmituse manifestiga. 1923.aastal "Tarapita" laguneb "Tarapita" manifest "UMMIKU ON LYKAT VAIMLINE KULTUUR
Walt Whitman (1819 1892) Walt Whitmanni on peetud ameerika kirjanduse suurimaks looduslikuks andeks. Ta ei omandanud haridust koolis, vaid haris end ise iseõppimise teel. 1855 a. avaldas ta autorinimeta, enda loodud ,,Rohulehed", mis koosnes ainult 12 luuletusest ja poeemist. Raamat äratas suurt huvi! Edaspidistes loomingutes avaldas Whitman sama pealkirja all ,,Rohulehed" mitu väljaannet, lisades vaid uusi tsükleid. ,,Rohelehtede" 9 väljaanne sisaldab ligikaudu 400 luuletust. Whitman uskus elu bioloogilis matriaalsesse ühtsusesse, käsitades ka inimest kui looduse osa. Whitmani elufilosoofia määras ka tema luule laadi, mida iseloomustab eriomane maalähedus. Rõhutades, et luule ja poeedi isiksus kuuluvad lahutamatult ühte looduse ja kõiksusega, sinuga ja minuga, ütleb Whitman 52 osalises poeemis ,,Laul isendast". ,,Laul iseendast" ...
ja stiili.Johannes Semper kirjutas aja verisest näost/jalgadest, mis inimest tallavad. Jaan Kärner ajast-süüfilisest, mis uuristab aju. August Alle luule realistlik, maalähedane, robustne, koomiline, eesti olud satiiriliselt. Üldistavpilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust ja globaalse katastroofi teema. Maailma parandamise püüe. Ajaluule väljendus ja õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule. Kunstiline liialdus. Rütmiline vaheldusrikkus, luuletused vabama rütmiga ja pikemate värsiridadega, raske sõnastus. Kahekümnendad- eesti kirjanikkude liit(1922, koondas kirjanikutööga seotud inimesi vaadetest ja vooludest sõltumata. Kõik sätestati põhikirjas nt tegevus, õigused, ülesanded.. sihiks edendada eesti kirjandust ja kultuuri, seisis kirjarahva loometingimuste eest. I esimees Friedebert Tuglas. Ajakiri Looming(1923) oli nende väljaanne) akadeemiline
kevad" (pildid paganlikust Venemaast) *1913 a. esietendus ,,Kevadpühitsus" Pariisis. Puhkes skandaal. Peale paari korra etendamist hakkas arvamus alles muutuma. Balletil kaks suurt osa : ,,Maa kummardamine" ,,Ohver" EKSPRESSIONISM (espressio ld k väljendus) *Tegemist 20. sajandi alguse uue vooluga. *Tekkis kõigepealt kujutavas kunstis Saksmamaal ja Austrias. *Oluline kunstniku enda mõtete ja tunnete väljendamine *Ekspressionistlikule kunstile on iseloomulik süvendatud huvi inimese siseelus toimuvate protsesside ja nende väljenduse vastu *Probleemid, mida ekspr. kunst kajastab : inimese konflikti ümbritseva maailmaga, mäss ja jõuetus, äärmuslikud emotsioonid, deemonlikud jõud (E.Munch ,,Karje"), sõjahirm *Muusikas pääses ekspr täielikult mõjule Arnold Schönbergi loomingus Arnold Schönberg (1874-1951) *Oli muusikas iseõppinu *tema loomingus saab alguse, see mida saame nim, kaasaegseks helikeeleks
Kuuiku esteetilise programmi nurgakiviks sai põhimõte vältida liigset keerukust nii kunstniku siseelus kui ka tema loomingus. Teisalt sai Kuuiku liikmetele väga oluliseks meloodia. Näitamaks oma suhtumist taetri publiku kunstimaitsesse kirjutasid Kuuiku liikmed oma ainsa ühiselt loodud teose ,, Pruutpaar Eiffeli tornis" . Ekspressionism ja uusiviini koolkond- 20 sajandi esimestel aastakümnenditel ilmunud uus vool. Ekspressionistlikule kunstile on iseloomulik süvendatud tähelepanu inimese siseelus toimuvate protsesside ja nendeväljenduse vastu. Austria ahelilooja Arnold Schönberg oli muusikas peamiselt iseõpija. Tema tegevus jaotub kolme suurde perioodi: esimene neist on tugeva ekspressionistliku kallakuga hilisromantiline, järgnev oli atonaalse loomingu periood ja hilejm dodekafoonia periood. Scönbergi dodekafoonilist tehnikat hakkasid kohe edasi
o 1881-1973 o 3-me uue kunstisuuna rajaja: kubism, sürrealism, fovism. o SININE PERIOOD 1901-1904 Peateema muserdatud inimene, raske töö jne Hallikas ja sinakas koloriidis Figuuri tahtlik moonitamine väljendusrikkuse huvides o ROOSA PERIOOD 1904-1906 Kujutab loovaid isikuid, nt tsirkuseartiste Melanhoolne alatoon Lähedased ekspressionistlikule kunstile Koloriidi tinglikkus Joonistuse vägivaldsus Viitamine motiivi allegoorilisele ja assotsiatsioonilisele tähendusele „Naer läbi pisarate“ o 1907 „Avignoni neiud“ aluseks foto Cezanne’lik laad, v-a kaks parempoolset figuuri – mõjutatud neegerskulptuuridest
pealkiri. Veel sagedasem on aga manitsus või üleskutse iseendaga aru pidada, sisemiselt puhastuda. ,,Oo, vaata, inimene, eneselle silmi!" hüütakse Barbaruse luuletuses ,,Epiloog". Inimene teebki seda näiteks Underi luuletuses ,,Ma elan". Katastroofis ellujäänu tunneb kohustust saada paremaks, hinnata talle kingitud elu. Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule, mis on pärit saksa kirjandusest ja kunstist. Ekspressionism on suguluses sümbolismiga ja kuulub uusromantiliste suundade hulka, kuid sel on selge eripära. Ekspressionistlik kujund on sümbolistlikust kujundist tähenduslikult mõneti lihtsamja ühesem see annab kohe kindlasuunalise üldistuse. Läbivaks kujundivõtteks on hüperbool ehk kunstiline liialdus, millega nägemust võimendatakse: kogu maailm läheb hukka, kõikjal voolab veri ja valitseb surm. Eesti luulesse
sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil
arvestades, et silmataju optilisel segunemisel tekib teatavas kauguses soovitud toon. Neoimpressionismi peaesindajad: Georges Seurat ja Paul Signac. Postimpressionism (ld. post pärast) ei ole vool ega stiil, on pigem rahvusvaheline kunstiliikumine, tahe luua uut kunsti. Tänapäeva moodsa kunsti ajalugu algab postimpressionistidega. Postimpressionismi olulisemad esindajad panid aluse 20. saj. kunsti olulisematele arenguliinidele: Vincent van Gogh ekspressionistlikule suunale; Paul Gauguin monumentaalsele stilisatsioonile (süntetismile); Paul Cezanne geomeetrilisele vormianalüüsile, kubismile. Sümbolism oli kunsti- ja kirjandusvool, mis väärtustas mütoloogilisi ja kirjanduslikke teemasid (tõeline kunst on läbi legendide, müütide - mitte kujutada seda, mis on meie ümber). Sümboliste huvitasid igavikulised probleemid, nagu sünd, surm, saatus, armastus, patt ...,
meeleolukus ja nüansirikkus. 15. Ekspressionism - 20. sajandi alguses maalikunstis tekkinud ning muudesse kunstiliikidesse tunginud vool. Esikohal on kunstniku enda mõtte ja elamuste väljendamine, protest inimest ahistava ühiskondliku elukorralduse vastu, rõhutatakse inimeste ühtekuuluvust, omapärast sotsiaaleetilist inimlikkust. Kirjandusse jõudis saksa luule kaudu enne I maailmasõda. Ekspressionistlikule luulele on omased jõulised, eksalteeritud ja fantaasiarikkad kujundid, agiteeriv, retooriline paatos, mille läbi kujutatakse õuduste haardes oleva inimese elamusi. 16. Ajaluule - väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Tekkis 1920 paiku. Aja- ja nimelt ahistava aja!- kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuste pealkirjades. 17. Dekadents
kindlat voolu ja stiili. · Ajaluulele andisid nimetuse luuletajad ise. · Globaalse katastroofi teema läbib selgelt luuletusi ( J. Barbaruse luulekogud, M. Underi" Verivall") · Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema. ( Alle ja Barbaruse luuletustes kõneleb karistaja, õiglane kättemaksja) · Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule, mis on pärit saksa kirjandusest ja kunstist. Ekspressionism on suguluses sümbolismiga ja kuulub uusromantiliste suundade hulka , kuid sel on selge eripära. Ekspressionistlik kujund on sümbolistlikust kujundist tähenduslikult mõneti lihtsam ja ühesem- see annab kohe kindlasuunalise üldistuse. · Kujundivõtte oli hüperbool ehk kunstiline liialdus, millega nägemust võimendatakse
Avaldus kirjanduses 18801910 prantsuse ja saksa kultuurkonnas. Iseloomulik on kunstilise kujundi detaili ja värvirohkus, lüüriline ja passiivne tundetoon, meeleolukus ja nüansirikkus. Tuntud impressionistid on sakslane Bernhard Kellermann (18791951), eestlased Friedebert Tuglas (18861971), Anton Hansen Tammsaare (18781940), Villem Ridala (18851942). Ekspressionism (lad. k. expressio, väljendus, ilme) Kirjandusse jõudis saksa luule kaudu enne I maailmasõda. Ekspressionistlikule luulele on omased jõulised, eksalteeritud ja fantaasiarikkad kujundid, agiteeriv, retooriline paatos, mille läbi kujutatakse õuduste haardes oleva inimese elamusi. Ekpessionistid vahendasid hetkemeeleolusid ja tundeid. Nad taotlesid väljenduslaadi hoogsust ja ilu. Ekspressionismil on oluline koht näiteks sakslase Bertolt Brechti (18981956) ning Franz Kafka (18831924) loomingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelenud Mait Metsanurk (18791957) ja Marie Under (18831980).
Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna
Dresdenis3 viibimist loodud A.Hasselblatti portreed. Nimetatud ja veel mõned teosed lubavad väita, et Viiraltist oleks võinud saada ka hea skulptor. Skulptuuriga tegelemine tuli igatahes kasuks tema graafikale, andes tunda kindlas plastilise vormi tunnetuse. Paralleelselt skulptuuriga tegi Viiralt graafikat, kõigepealt muidugi joonistas. Viiralt õppis ka minevikukunstist. Orientatsiooniga saksa kaasaegsele ekspressionistlikule kunstile seltsis ,,Pallases" huvi ka saksa klassika, nimelt renessansimeistrite vastu eesotsas Albrecht Düreriga4. Düreri-vaimustus kajastub selgelt Viiralti 1920.1921. aasta pliiatsijoonistustes, milles valitseb isemeelselt sõlmilise joone stiihia. Ühtaegu on ses joones täpset vormi- ja karakteritunnetust. Vanameisterlikku võlu ananvad Viiralti joonistustele detailikordused põhikujundiga ühel lehel. Sageli on neiks käed, mille ,,kõnet" Viiralt peenelt tajus. Viiralti
loovisik, kunstnik, artist ainsa tõeliselt elava inimese võrdkujuks. See pole aga mingi romantiline loova geeniuse ülistus, vaid pigem trotslik ja meeleheitlik vastandamine tühjusele, nö. balansseerimine pallil (,,Tütarlaps keral", 1906). Melanhoolne meeleolu on küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Suurem erinevus on koloriidis. Kui püüda sinist ja roosat perioodi iseloomustada, näivad nad olevat kõige lähemal ekspressionistlikule kunstile, muidugi TÄIESTI SÕLTUMATULT saksa ekspressionismist. Selle perioodi tööde koloriidi tinglikkus ja joonistuse vägivaldsus pole juhuslikud, vaid teenivad kindla ja enamasti küllalt selge meeleolu väljendamise huve. Ekspressionistlik on ka rõhuasetus motiivi allegoorilisele tähendusele ja mõttelistele assotsiatsioonidele ehk nn. literatuursus. 1907. aasta paiku liigub Picasso täiesti uues suunas. Tema väga tugevaks tõukeandjaks oli kindlasti Cézanne'i looming. Nüüd
ainsa tõeliselt elava inimese võrdkujuks. See pole aga mingi romantiline loova geeniuse ülistus, vaid pigem trotslik ja meeleheitlik vastandamine tühjusele, nö. balansseerimine pallil (,,Tütarlaps keral", 1906). Melanhoolne meeleolu on küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Suurem erinevus on koloriidis. Kui püüda sinist ja roosat perioodi iseloomustada, näivad nad olevat kõige lähemal ekspressionistlikule kunstile, muidugi TÄIESTI SÕLTUMATULT saksa ekspressionismist. Selle perioodi tööde koloriidi tinglikkus ja joonistuse vägivaldsus pole juhuslikud, vaid teenivad kindla ja enamasti küllalt selge meeleolu väljendamise huve. Ekspressionistlik on ka rõhuasetus motiivi allegoorilisele tähendusele ja mõttelistele assotsiatsioonidele ehk nn. literatuursus. 1907. aasta paiku liigub Picasso täiesti uues suunas. Tema väga tugevaks tõukeandjaks oli kindlasti Cézanne'i looming
Žanr: ajalaulud (nt August Alle). Inimese ja ühiskonna ummikusse jõudnud arengust püütakse leida väljapääsu. Palju hüperbooli ja liialdamist. Klassika ja modernismi süntees, voolude põimumine. Poeetide elunägemine avardub. Luule temaatika mitmekesistub. Looduslüürika saavutab küpsuse 1920ndatel Jaan Kärneriga. Loodusel on suur tähtsus. Oengo kirjutab rannast ja merest ballaade. Linnamiljöö ja tehnilised reaalid tekivad looduslüürikale vastukaaluks. Ekspressionistlikule ajaluulele omane ahistav nägemus linnas kui inimliku viletsuse kontsentraadist. Hiljem on linn kui moderniseeruv tsivilisatsioon. Valdav osa linnaluulet on aga linnaelu vastuolud. Räägitakse linnanaiste teemal: näiteks on põlistest naisekohustustest loobunud tegelane sinisukk on sageli prostituut. Näiteks Rond „Naine“. Erni Hiir viljeleb futuristlikku luulet. Ühiskonnakriitika ja realism: Sütiste ja Barbarus.
loovisik, kunstnik, artist ainsa tõeliselt elava inimese võrdkujuks. See pole aga mingi romantiline loova geeniuse ülistus, vaid pigem trotslik ja meeleheitlik vastandamine tühjusele, nö. balansseerimine pallil („Tütarlaps keral“, 1906). Melanhoolne meeleolu on küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Suurem erinevus on koloriidis. Kui püüda sinist ja roosat perioodi iseloomustada, näivad nad olevat kõige lähemal ekspressionistlikule kunstile, muidugi TÄIESTI SÕLTUMATULT saksa ekspressionismist. Selle perioodi tööde koloriidi tinglikkus ja joonistuse vägivaldsus pole juhuslikud, vaid teenivad kindla ja enamasti küllalt selge meeleolu väljendamise huve. Ekspressionistlik on ka rõhuasetus motiivi allegoorilisele tähendusele ja mõttelistele assotsiatsioonidele ehk nn. literatuursus. 1907. aasta paiku liigub Picasso täiesti uues suunas. Tema väga tugevaks tõukeandjaks oli kindlasti Cézanne’i looming
"Elu tule" tagapõhja kujundas revolutsiooniline õhkkond. Esimesed trükitud värsid ajalehes "Uus aeg" (1899-1901) - kaitsevad rahvuslikke huve, "Kiirte" ajaks oli Suits läbi teinud juba mõningase siseheituse. Loomingulisel teel katsetas mitmes zanris - luules, proosas, näitekirjanduses. Värsilooming kõige edukam 1903. aastast avaldas ajakirjanduses värsse Kustas Vahuri nime all "Tuulemaa" järgne luule Suitsul muutus vormis radikaalselt. Sõjaaegses ja -järgses loomingus ekspressionistlikule voolule omane kujundus. "Kõik on kokku unenägu" (1922) - luuletused I MS "Luxembourgi aias", "Maakaitseväelane", "Sapine kuu", "Hämariklased", 1917. aasta revolutsioonid "Pööripäevad", "Vabaduse tuljak", Eesti iseseisvumine "Hüüdja hääl", "Tõsta lipp!", noore vabariigi algusaastad. Sotsiaalsetele muutustele reageerib tundlikult, omane kriitiline ajanägemine, poliitiline vasakpoolsus. Kuigi luulekogu taotles
loovisik, kunstnik, artist ainsa tõeliselt elava inimese võrdkujuks. See pole aga mingi romantiline loova geeniuse ülistus, vaid pigem trotslik ja meeleheitlik vastandamine tühjusele, nö. balansseerimine pallil (,,Tütarlaps keral", 1906). Melanhoolne meeleolu on küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Suurem erinevus on koloriidis. Kui püüda sinist ja roosat perioodi iseloomustada, näivad nad olevat kõige lähemal ekspressionistlikule kunstile, muidugi TÄIESTI SÕLTUMATULT saksa ekspressionismist. Selle perioodi tööde koloriidi tinglikkus ja joonistuse vägivaldsus pole juhuslikud, vaid teenivad kindla ja enamasti küllalt selge meeleolu väljendamise huve. Ekspressionistlik on ka rõhuasetus motiivi allegoorilisele tähendusele ja mõttelistele assotsiatsioonidele ehk nn. literatuursus. 1907. aasta paiku liigub Picasso täiesti uues suunas. Tema väga tugevaks tõukeandjaks
ainsa tõeliselt elava inimese võrdkujuks. See pole aga mingi romantiline loova geeniuse ülistus, vaid pigem trotslik ja meeleheitlik vastandamine tühjusele, nö. balansseerimine pallil (,,Tütarlaps keral", 1906). Melanhoolne meeleolu on küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Suurem erinevus on koloriidis. Kui püüda sinist ja roosat perioodi iseloomustada, näivad nad olevat kõige lähemal ekspressionistlikule kunstile, muidugi TÄIESTI SÕLTUMATULT saksa ekspressionismist. Selle perioodi tööde koloriidi tinglikkus ja joonistuse vägivaldsus pole juhuslikud, vaid teenivad kindla ja enamasti küllalt selge meeleolu väljendamise huve. Ekspressionistlik on ka rõhuasetus motiivi allegoorilisele tähendusele ja mõttelistele assotsiatsioonidele ehk nn. literatuursus. 1907. aasta paiku liigub Picasso täiesti uues suunas. Tema väga tugevaks tõukeandjaks oli kindlasti Cézanne'i looming
annaabi.ee 
