Walt Whitman (1)

Walt Whitman (1819 – 1892)
Walt Whitmanni on peetud ameerika kirjanduse suurimaks looduslikuks andeks. Ta ei omandanud haridust koolis, vaid haris end ise iseõppimise teel. 1855 a. avaldas ta autorinimeta, enda loodud „ Rohulehed ”, mis koosnes ainult 12 luuletusest ja poeemist.
Raamat äratas suurt huvi!
Edaspidistes loomingutes avaldas Whitman sama pealkirja all „Rohulehed” mitu väljaannet, lisades vaid uusi tsükleid. „Rohelehtede” 9 väljaanne sisaldab ligikaudu 400 luuletust.
Whitman uskus elu bioloogilis – matriaalsesse ühtsusesse, käsitades ka inimest kui looduse osa.
Whitmani elufilosoofia määras ka tema luule laadi , mida iseloomustab eriomane maalähedus. Rõhutades, et luule ja poeedi isiksus kuuluvad lahutamatult ühte looduse ja kõiksusega, sinuga ja minuga, ütleb Whitman 52 osalises poeemis „Laul isendast”.
„Laul iseendast”
Pühitsen ennast ja laulan endast,
ja mida tõeks pean, pead sinagi tõeks pidama ,
sest iga osake minus on võrdselt ka sinu.
Uitan ja hulgun, kaaslaseks mu hing,
Uitan niisama ja uurin kesksuvist rohukõrt.
Siit mullast, sellest õhust pärit on iga lible mu
veres, mu keel,
siin olen sündinud, siin on sündinud mu isa ja ema
ja nõnda neljandast põlvest saadik,
ja mina, kolmkümmend seitse aastat vana, täiesti
terve mees,
nüüd algan ja tahan surmani laulda.
Usud ja koolkonnad jäägu ootama otsust,
nad tõmbugu niikauaks tagasi, rahul sellega,
mis nad on, peame neid meeles,
ja mina, võttes vastu nii hea kui halva, iga ohuga
riskides,
lasen kõnelda loodust tema ürgses jõus.
Julgemalt ja siiramalt kui varasemad poeedid kiitis Whitman inimese kehalist ilu ja puhtust.
„Ülistan ihu, elektrilist ”
Ülistan ilu, elektrilist,
müriaadid, keda armastan, ihkavad mind ja mina neid,
nad ei lase mind lahti, lähen kaasa, pean järele andma,
vabastan valest nad ning avaldan hinge mõtte.
Kas võib kahelda veel, et need kes end peidavad,
petavad oma keha?
Ja kes elavaid rüvetavad, niisama halvad kui
surnute rüvetajad?
Ja et ihu pole halvem kui hing?
Ja kui ihu poleks hing, mis siis hing on?
Mehe või naise keha armastus ei tarvitse aru anda,
ei tarvitse kehagi aru anda,
mehe keha on täiuslik, naise keha on täiuslik.
Ei tarvitse nöoilme aru anda,
kuid ilusa inimese ilme on rohkem kui näos,
see täidab ka liikmeid, see täidab ta puusi ja pahkluid,
see on ta rühis, pea hoiakus, pihas ja põlvedes,
rõivads ei varja seda,
ta võlu, see tungib ka sitsist ja kalevist läbi,
kui ta möödub siis mööduks kui parim poeem , vahest
rohkemgi,
Jääd seisma, et näha ta selga ja kukalt ja õlgu.
Lai temaatiline haare, avatus maailmakõiksusele, ideeline selgus ning värske ja vahetu elamuslikkus, rütmiline vabavärss - see kõik tegi Whitmani luule ainulaadseks, andis talle 19. sajandi teise poole kirjanduses erandliku koha ja sillutas ühtlasi teed 20. sajandi alguse ekspressionistlikule luulele.