Muusikaajalugu 20. sajandi muusika (0)

1 Hindamata

Muusikaajalugu
20. sajandi muusika

Muusikavooludeks on hilisromantism , ekspressionism, impressionism , neoklassitsism ja avangardism . Koolkondadeks on uusviini koolkond ja rahvusromantiline koolkond.

Stiilide rohkus ja mitmekesisus on see, mis eristab 20. sajandi muusikakultuuri eelnenud ajastute omast.

Hilisromantism oli mõjuvõimsaim Saksamaal ja Austrias .

Johannes Brahms, Anton Buckner, Max Reger, Paul Hindemith , Richard W agner, Gustav Mahler .

Mahler kasutas vokaalset soolohäält. Tema laulutsüklid olid vokaalsümfoonilised teosed. Ta kirjutas ka sümfooniaid .

Kaheksas sümfoonia on ettekandekoosseisult grandioosne : 5-kordne puhkpillikoosseis ja 17 vaskpuhkpilli orkestris , 2 segakoori ja poistekoor , lisaks veel 8 solisti ja lavatagune orkestrirühm. Vastavalt tekstile jaotub sümfoonia kaheks.Esimese osa sõnade aluseks on katoliku hümn , teine osa tugineb Goethe ’’Fausti’’ II osa lõpustseenile.

Mahleri teostele on üldiselt iseloomulikud suured dramaturgilised kontrastid ning muusikalise materjali pikk sümfooniline arendus.

Programmiline muusika on muusika, mis püüab muusikaliselt väljendada teose pealkirja kajastuvat süžeed või filosoofilist ideed.

Straussi helilooming hõlmab peamiselt sümfoonilist ja ooperimuusikat.

’’ Salome ’’ aluseks on Oscar Wilde samanimeline draama . See teos põhjustas ooperimaailmas tõelise tormi. Ooperi sümfonism ja orkestrikäsitlus pärineb hilisromantismist, kuid süžeest tingitud sünge ja pingestatud atmosfäär viitab juba ekspressionistlikule tunnetusele ja kirjutusviisile. Ooperi aluseks on väga traagiline lugu. Umbes kahetunnine teos esitatakse ilma vaheaegadeta.

Impressionismi mõiste pärineb prantsuse 19. sajandi lõpu maalikunstist. Monet andis ühele oma maalile nimeks ’’ Impressioon . Tõusev päike’’ ja sealt tuletasidki kriitikud uue voolu stiilimõiste. See oli alguses iroonilise varjundiga mõiste. Sõna ’’impressionism’’ tähendab muljet.

Impressionistlikule kunstile on võõras romantismile omane kirglik eneseväljendus ja äärmuslikud meeleolud. Tugevatele intensiivsetele värvidele eelistati peeni nüansse, värvivarjundeid ning valguse ja värvi mängu.

Impressionistlik muusika pööras erilist tähelepanu instrumentide ja orkestri kõlavärvidele. Erinevalt hilsromantilisest keerulisest funktsionaalsest harmooniast kujunes impressionistlikus muusikas välja mitmesuguste helilaadide eelistamine ning seoses sellega ka vabamate harmooniliste järgnevuste kasutamine.

Tal arenes välja isikupärane stiil. Tema ooper ’’Pelleas ja Melisande’’ tekitas omamaoodi teatriskandaali, kuna publik ja kriitikud leidsid , et selles oli liiga vähe tegevust ja ’’liiga palju muusikat’’. Debussy ütles lahti traditsioonilisest numbriooperist ja Wagneri põhimõtetest.

Raveli muusika üheks iseloomulikuks jooneks on küllalt selgete piirjoontega väljajoonistuv teema, Debussy näiteks eelistas kindlale meloodiale sageli värviküllaseid kõlade järgnevusi. Ravel pööras erilist tähelepanu ka muusika rütmilisele küljele, kasutades tihti hispaania traditsioonilistest tantsudest pärit rütme. Tema teoseid iseloomustab ka selge ja kindlapiiriline ülesehitus.

Ravel kirjutas sümfooniaid, lavamuusikat, ballette, orkestripalu, klaverikontserte.

Neoklassitsismi kõige iseloomulikumaks jooneks on muusika harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustamine, millega võib kaasneda muusika temaatilise materjali lakoonilisus ja lühikesed meloodiad. Loobuti tundelistest äärmustest. Väärtustati selget meloodilist joonist ja vormi osas täpset kontuuri.

Ta pöördus vene rahvamuusika ja arhailise, paganliku kombestiku poole; asendas tavapärase orkestrikooseisu solistide ansambliga; tõi arhailise muusika kõrvale olustikumuusika; püüdis ühendada erinevate ajastuste helikunsti iseloomulikke jooni ja tegi pöörde dodekafooniasse.

Arthur Honegger , Darius Milhaud , Francis Poulenc.

Peale nime ühendasid heliloojaid neoklassitsistlikud arusaamad muusikast ning ühine impressionismivastane hoiak. Kuusiku esteetilise programmi nurgakiviks sai põhimõte vältida liigset keerukust nii kunstniku siseelus kui ka tema loomingus. Teisalt sai Kuuiku liikmetele väga oluliseks meloodia .

Ekspressionismis on oluline kunstniku enda mõtete ja tunnete väljendamine. Ekspressionistlikule kunstile on iseloomulik süvendatud tähelepanu inimese siseelus toimuvate protsesside ja nende väljenduse vastu. Inimese konflikt ümbritseva maailmaga , mäss ja jõuetus , ohjeldamatu emotsionaalsus ja deemonlikud jõud – see on probleemide ring, mida ekspressionistlik kunst väljendab.

Esimene neist oli tugeva ekspresionisltliku kallakuga hilisromantiline periood, teine oli atonaalne loomeperiood ja sellele järgnes dodekafoonilise tehnika kasutamine.

Dodekafoonilise heliteose aluseks on 12-heliline seeria , mis sisaldab valikulises järjestuses kromaatilise helirea kõik 12 nooti. Tingimuseks on aga, et ükski neist ei tohi korduda kuni ülejäänud 11 on kõlanud.

Schönbergi dodekafoonilist tehnikat hakkasid kohe edasi arendama Alban Berg ja Anton Webern, kes olid mõlemad ka Schönbergi õpilased. Neid kolme heliloojat nimetataksegi uusviini koolkonnaks.

Hindemithi 1920. aastate loomingus põimuvad ekspressionismi ja neoklassitsismi jooned, 1930. aastatel ekspressionistlik kallak kaob ja tugevneb neoklassitsistlik hoiak.

Ta oli äärmiselt produktiivne helilooja , kes kirjutas praktiliselt kõikides žanrites, näiteks sümfooniat, ooperit ja klaverimuusikat.

Orffi teoseid iseloomustab kõige paremini stiilimääratlus neobarokk .

Orff lõi uutmoodi muusikalise draama tüübi, mis seisnes muusikalise ja sõnalise lavakunsti maksimaalses kokkusulatamises. Ta töötas välja sellise žanri , mis ühendab endas oratooriumi, kantaadi, ooperi ja draamaetenduse iseloomulikud jooned.

Britteni teoste hulka kuuluvad näiteks ’’Variatsioonid ja fuuga Purcelli teemal’’, ’’Peter Grimes’’, ’’Lucretia teotamine’’, ’’ Albert Herringu’’, ’’Sõjareekviem’’.

Britten ei läinud tingimusteta kaasa ajastu modernistlike ja avangardistlike suunitlustega. Tuginedes inglise muusika sajanditevanustele traditsioonidele, arendas ta välja täiesti omanäolise, võib-olla kohati alalhoidliku helikeele.

Avangardism ei ole ühetähenduslik stiilimõiste. Selle termini alla kuuluvad mitmesugused kompositsioonitehnikad ja loomingumeetodid. See hõlmab 1950.-1960. aastate otsingulisi suundi muusikas. Neid kõiki ühendas loobumine sellistest traditsioonilistest muusikalistest väljendusvahenditest nagu meloodia, harmoonia ja regulaarne rütmijaotus.

Seeriamuusika ühe avaldumisvormina tekkis püantillism ehk punktmuusika, kus seeria üksikud noodid jaotati erinevate istrumentide vahel ära. Niiviisi kirjutatud muusika puhul koosneb iga instrumendi partii ansamblis või orkestris tõepoolest ainult üksikutest nootidest ehk ’’punktidest’’.

Aleatoorika on loomemeetod , mille aluseks on kordumatus ja juhus , kuna ühtegi muusikateost ei saa mitu korda täpselt ühtemoodi esitada.

Heliloojad pöördusid minimalismi puhul tonaalse harmoonia ja meloodia poole, kuid võrrelduna nt klassitsismi või romantismiga hoopis teisel tasandil. Nagu stiili nimetuski ütleb, on kasutatav muusikaline materjal selles viidud miinimumini. Minimalistlikus kompositsioonis puudub arendus, seda asendab lihtsa muusikalise motiivi kordus.

Juhul, kui muusikateoses kohtuvad mitmete erinevate ajastute stiilid, on tegemist polüstilistikaga.

.DOCX Laadi alla originaalfail 3 lk · .docx · 16 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

16 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

lillilill Õppematerjali autor

muusika kunst sümfoonia meloodia harmoonia ekspressionistlik draama berg neoklassitsistlik loomeperiood mitmekesisus rohkus

Sarnased õppematerjalid

docx

20. sajandi muusika

kordne puhkpillikoosseis ja 17 vaskpuhkpilli orkestris, 2 segakoori ja poistekoor, lisaks veel 8 solisti ja lavatagune orkestrirühm. Vastavalt tekstile jaotub sümfoonia kaheks. Esimese osa sõnade aluseks on katoliku hümn ,,Veni creator spiritus", teine osa tugineb Goethe ,,Fausti" II osa lõpustseenile. 7. Mahleri teostele on iseloomulikud suured dramaturgilised kontrastid ning muusikalise materjali pikk sümfooniline arendus. 8. Programmiline muusika püüab muusikaliselt väljendada teose pealkirjas kajastuvat süzeed või filosoofilist ideed. 9. R. Strauss kirjutas peamiselt sümfoonilist ja ooperimuusikat. 10. Straussi ooper ,,Salome" saavutas eriti suure kuulsuse seetõttu, et teos on kirjutatud Oscar Wilde´i samanimelise romaani järgi. Lisaks, ooperi sümfonism ja orkestrikäsitlus pärineb hilisromantismist, kuid süzeest tingitud sünge ja pingestatud atmosfäär viitab juba ekspressionistlikule

Muusika ajalugu

docx

20.sajandi muusika

20 sajandi muusika kokkuvõte Üldisi arengujooni -Stiilide rohkus ja mitmekesisus eristab 20 sajandi muusikakultuuri eelnenud ajastute omast. 20 sajandi muusika on tugevalt seotud eelneva sajandi romantismi traditsioonidega. Hiljem areneb hilisromantismist välja ekspressionism ja sealt uusviini koolkonna looming. Romantism andis ka tõuke rahvusromantiliste koolkondade sünniks. Silma paistvaim helilooja on Jean Sibelius.Prantsusmaal oli põhiliseks impressionism mille vastukaaluks tekkis neoklassitsism. Teise maailmasõja muusikat võib nimetada avangardismiks. Hilisromantism- mõjuvõimsaim Saksamaal ja Austrias

Muusikaajalugu

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 3 lk