Eesti taasiseseisvumine (0)

Vastseliina Gümnaasium
Eesti taasiseseisvumine
Referaat
Koostaja Laura Kivilo
10 klass
Vastseliina 2010
Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Esimesed ärkamise märgid 4
2.Laulev revolutsioon 5
3.Otsustavad aastad 7
4. Eesti Vabariigi taastamine 9
5. Vabariigi esimesed aastad 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud allikad 13

Sissejuhatus

Eesti minevik on olnud väga keeruline. Kord oleme me olnud saksa võimu all, kord rootsi võimu all. Mitmeid kordi on meie üle valitsenud Venemaa.
Nõukogude Eesti oli täis töökaid inimesi, kes siiski armastasid oma riiki. Paljud uskusid, et ükskord saame me ikka vabaks. Leidus ka neid, kes olid Eesti vabariikluse vastu. Kuid siiski, mingi hetk ärkasid eestlased ja nõudsid oma riiki, oma vabat Eestit.
Korraldati mitmeid kampaaniaid ning miitinguid. Inimestes tõusis mäss Nõukogude võimu vastu. Veel suurem oli tahe näha Eesti Vabariiki.

1.Esimesed ärkamise märgid

Eestis ei usaldatud juba pikemat aega Nõukogude võimu. 1986 aasta aprillis toimunud Tšernobõli katastroof sisendas inimestele veel rohkem umbusku, sest N Liidu juhtkond proovis juhtunut alguses kinni mätsida. Olukorda raskendas asjaolu, et eesti mehi hakati sundkorras viima õnnetuse tagajärgede likvideerimistöödele.
Üheks esimeseks ja olulisemaks vastupanuliikumiseks Nõukogude võimu vastu oli fosforiidisõda. Kuigi liikumine ise oli rahulik ja möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, siis rahva võit fosforiidisõjas oli üks iseseisvumise olulisem alguspunkt.
Tähtsat kohta inimestes isamaalisuse äratamises mängis ka muusika . Näiteks hakkas levima René Eespere koorilaul „ Ärkamise aeg“ , mis liigutas iga eestlase südant. Toimus mitmeid öiseid laulupidusid, mis tekitasid inimestes ühtsustunnet ja ühtekuuluvust. Korraldati ka traditsiooniks kujunenud laulupidusid, mis olid väliselt NSV Liidu reeglitega kooskõlas, aga sisemuselt tekitas see eestlastes igatsust oma riigi järele ning hoidis meid koos.

2.Laulev revolutsioon

1980. aastate keskel alustatati suurt uuenduspoliitikat- perestroikat, mis saavutas haripunkti Eestis 1987. aastal ja kasvas järgmiseks aastaks üle laulvaks revolutsiooniks.
Laulva revolutsiooni alguseks loetakse täielikule isemajanamisele üleminekule järgnenud loomeliitude pleenumit Tallinnas 1.-2. aprillil 1988, kus Eesti loovintelligents nõudis poliitiliste õiguste laiendamist, kultuurilist ning majanduslikku iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ja valitsuse tagasiastumist.
14. mail 1987 toimunud Tartu X levimuusikapäevade raames toimunud vabaõhukontserdil lehvisid üle pika aja taas sinimustvalged lipud ja kõlasid esimest korda Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Sarnane pilt avanes ka Tallinna lauluväljakult, kus noored 1987. aasta suvel 6. -13. juunini koos laulmas käisid.
11. septembril kogunes Tallinna lauluväljakule umbes 300 000 inimest üle kogu Eesti esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule üritusel „ Eestimaa Laul“ , kus Trivimi Velliste nõudis oma kõnes esmakordselt avalikult Eestile iseseisvuse taastamist.
23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval toimus kolme Balti riigi ühise protestiavaldusena rahumeelne demonstratsioon , kus inimesed seisid üksteise kõrval Tallinnast Vilniuseni, moodustades niinimetatud Balti keti. Soov üritusel osaleda oli nii suur, et paljud inimesed jäid liiklusummikutesse ega jõudnudki kohale. Õhtul kell 19.00 hakkas Eesti ja Läti piiril liikuma nii Tallinna kui Vilniuse poole märgusõna "Vabadus" ning kõlas kolmekeelne, spetsiaalselt selleks ürituseks seatud laul, mis mõjus kui kolme Balti rahva ühishümn: "Ärgake, Baltimaad!". Kokku osales üritusel umbes kaks miljonit inimest ning inimrivi kogupikkus oli ligikaudu 620 kilomeetrit.

3.Otsustavad aastad

1989. aasta alguseks oli Pika Hermanni torni otsas lehviv punane, merelainetega ENSV lipp muutunud juba kohatuks ja Ülemnõukogu otsusega asendati see 24. veebruaril sini-must-valgega. Lipu heiskamist oli tulnud vaatama tohutu rahvamass ning seda jälgiti hinge kinni hoides.
Samal päeval asutati ka Eesti Vabariigi kodanike komiteede liikumine. Liikumise esmane eesmärk oli hakata registreerima Eesti Vabariigi kodanikke , neid inimesi, kel vastavalt iseseisvusaegsele kodakondsusseadusele oli 1989. aastal õigus pidada ennast selle riigi kodanikeks. Siia kuulusid ka isikud, kes olid olnud Eesti kodanikud 1940. aastal ja nende järeltulijad.
1990. aasta alguseks oldi nii kaugel, et valida Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu, Eesti Kongress, mis astus kokku märtsis. Kongress valis omakorda Eesti Komitee eesotsas Tunne Kelamiga ja võttis eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel.
Sama aasta märtsis valiti ka uus Ülemnõukogu, kes koos Eesti Kongressiga töötasid üleminekuperioodi kallal, mis pidi lõppema Eesti Vabariigi taastamisega. Mais kaotatigi ära nimetus „ Eesti NSV“ ja asendati see Eesti Vabariigiga. Kuid rahvusvahelise õiguse seisukohalt ei olnud see veel siiski see riik, mida Lääs tunnustas ja mille taastamist nõudis Eesti Kongress.
1990. aasta augustis mõistis Gorbatšov, et eestlastega tuleb alustada läbirääkimisi ning nende läbi sundida Eestit liidulepingut sõlmima. Kuid Eesti nõudis täielikku iseseisvust. Sama lugu oli ka teiste Balti riikidega. Leedu oli ennast 1990. aasta kevadel juba iseseisvaks kuulutanud, kuigi välisriigid seda alguses ei tunnistanud ja Moskva oli kehtestanud Leedu vastu majandusblokaadi. Leedulased ei teinud sellest välja ja sama visalt jätkasid oma nõudmiste esitamist ka eestlased ja lätlased.
Moskvas võeti vastu otsus, et Balti riikides tuleb kord majja lüüa jõuga. 1991. Aasta jaanuaris lasti Vilniuses käiku tankid . Tulemuseks oli 15 tapetut, sadu haavatuid ja leedulaste üksmeelne, vihane vastupanu. Mõni päev hiljem valati verd ka Riias. Nüüd ootati Tallinna korda, kuid Eestis verevalamiseni ei läinud.
1991. aasta märtsiks oli välja kuulutatud üleliiduline referendum Nõukogude Liidu säilimise või mittesäilimise küsimuses. Eesti Ülemnõukogu otsustas seoses sellega korraldada ennetava referendumi. Ligi 80% hääletanuist vastas küsimusele, kas ta soovib „ Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist“ jaatavalt.

4. Eesti Vabariigi taastamine

1991. aasta augustis toimus Moskvas riigipördekatse ehk nn. augustiputš. Isehakanud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee püüdis vägivaldselt kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt ning teha lõpp tema perestroikapoliitikale. Komitee kuulutas välja kuueks kuuks erakorralise seisukorra, Moskvasse viidi väed, kohalik võim allutati komitee poolt määratud sõjaväekomandantidele, kehtestati massiteabevahendite tsensuur ning osa massiteabevahenditest suleti. Vandenõulaste eesmärgiks oli Nõukogude Liidu säilitamine tema vanal kujul.
Sellises olukorras, kus Moskvas kerkisid barrikaadid ja Pihkvast venisid Tallinna poole tankikolonnid, leidsid Eesti erinevad poliitilised rühmitused lõpuks ühise keele. 20. augustil jõudsid dessantväelased Tallinna piirile, kuid ei teadnud õieti, mida peale hakata.
Samal ajal toimus Vabaduse ( Võidu) väljakul Rahvarinde poolt kokku kutsutud meeleavaldus, millel nõuti Eestile vabadust, ehkki Moskva võimuhaarajad olid igasugused meeleavaldused ära keelanud. Nende korraldusi ignoreeriti isegi Moskvas endas, ammugi siis Eestis, kus iseseisvuse taastamiseni olid jäänud vaid mõned tunnid .
Toompeal peeti nõu, kas kuulutada välja uus iseseisev riik või kuulutada 1918. aastal asutatud ning 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariik taastatuks. Kõiki asjaolusid arvesse võttes valiti pikkade vaidluste järel viimane variant. Äratati üles pool sajandit varjusurmas püsinud vana uuesti tööle. 20. augusti õhtul kell 23. 01 võttis Ülemnõukogu vastu Eesti Komiteega kooskõlastatud otsuse „ kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist“ .
Järgnes tunnustuste ja taastunnustuste jada. Juba 22. augustil seadis diplomaadilised suhted Eesti Vabariigiga sisse Island. 28. augusti hommikuks olid ametlikud suhted loodud 26 riigiga. 6. septembril tunnustas Eesti Vabariiki ka N Liit, 17. Septembril võeti Eesti ÜRO- sse.
Eesti Vabariik oli taas astunud maailma poliitilisele kaardile, kuid riigi tegelik ülesehitamine sellega alles algas.

5. Vabariigi esimesed aastad

Esimesed aastad olid noore vabariigi jaoks suhteliselt rasked. Kuna terve majandus oli igast küljest seotud Venemaaga ja rublaga, tuli hakata välja töötama omaenda majandussüsteemi. Kuid selleks oli eelkõige vaja raha.
Rahareform toimus 20. Juunil 1992. aastal. Kell 4 hommikul sai Eesti Vabariigi territooriumil ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Igal inimesel oli õigus vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu. Ehkki skeptikud ennustasid kroonile koheselt peatset kadu, osutus rahareform edukaks.
Toimusid ka Riigikogu valimised, mis toimusid 20. septembril 1992. Neil saatis suurim edu valimisliitu „ Isamaa“ . Valitsuse etteotsa sai „ Isamaa“ liider Mart Laar.
Ühtlasi toimusid ka presidendivalimised . Avalikkusele vastu tulles tehti uue põhiseaduse järgi toimuvatele esimestele presidendivalimistele erandi ja sätestas, et valib rahvas. Kõige enam hääli said Arnold Rüütel ja Lennart Meri. Kuid presidendiks pidi saama kandidaat, kes kogub üle 50% antud häältest. Kui kellegil see ei õnnestu, siis valib presidendi kahe enam hääli saanud kandidaadi hulgast siiski Riigikogu. Ehkki Rüütli häältepagas oli suurem, eelistas Riigikogu siiski tema konkurenti. Eesti Vabariigi teiseks presidendiks peale Konstantin Pätsi sai Lennart Meri.
2001. aastal lõppes Lennart Meri teine ametiaeg ja Eesti sai uue presidendi, kelleks oli Arnold Rüütel. Uue valitsuse moodustas Reformierakond ja Keskerakond Siim Kallase juhtimisel. Sellele valitsusele langes osaks au võtta vastu kutse NATOsse.
Pikaajalise sihikindla töö tulemusena ühines Eesti 2004. aasta 29. Märtsil NATOga ning 1. mail Euroopa Liiduga. Eesti enam kui kümne tuhande aasta pikkuses ajaloos algas uus peatükk.

Kokkuvõte

Eesti taasiseseisvumine oli väga pikk ja aeganõudev protsess. Selle algusest ei saanud keegi aru. Kindlasti ei alanud see 20. augustil 1991, vaid jää hakkas liikuma juba varem. Eestlastes ärkas tahe näha Eesti Vabariiki ja olla sõltumatu.
Palju tööd tegid ära meie tolleaegsed poliitikud , kes samuti ei soovinud sõltuda Nõukogude Liidust . Koos rahvaga moodustati tugev eestimeelne kooslus , mille vastu ei suutnud keegi astuda. Meie ainus soov oli saada oma Eesti Vabariik ja me ei leppinud millegi muuga .
Lõpuks, kui sündis taasiseseisvunud Eesti Vabariik, tuli noorel riigil läbida palju takistusi. Üheks suuremaks neist oli kohe algusaastatel alanud majanduskriis, mis oli tingitud rahareformist ja majanduse seotusest Venemaaga.
Kuid Eesti oli tugev ja tuli välja isegi majanduse madalseisust. Majandus elavnes ja kroon oli täitnud oma ülesannet. Võeti vastu ka kutse astuda NATOsse ja ühineti Euroopa Liiduga.

Kasutatud allikad

• Lauri Vahtre „ Eesti ajalugu gümnaasiumile“
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Laulev_revolutsioon
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_taasiseseisvumine