Vana-Liivimaa linnade teke ja kaubanduse areng keskajal (0)

VANA- LIIVIMAA LINNADE TEKE JA KAUBANDUSE ARENG KESKAJAL
Vana-Liivimaa linnade teke ja kaubanduse areng hakkas toimuma umbes 13 sajandi alguses, kus tähtsaimateks linnadeks said Tallinn ja Tartu,kuid leidus ka muid asulaid.
Kuigi Eesti alal oli 13.saj mitmeid sõjalis-poliitilis ja kirikliku tähtsusega asulaid (Tallinn,Tartu,Otepää,Lihula,Haapsalu,Viljandi,Pärnu) on täpsemaid andmeid sellest ajast vaid Tartu ja Tallinna linna kujunemisest.Mitme teise ülatoodud asula asend muutus pikemas perspektiivis ebasoodsaks.Näiteks Otepää paiknes eemal veeteedest ja samuti paiknes ka liialt lähedal Vene vürstiriikidele,Lihula aga ei sobinud suurimaks sadamaks looduslikel põhjustel.
Nii Tartu kui Tallinna puhul võib oletada, et algne linna asula kujunes välja 13. sajandi keskpaigas ümber kinduluste.Tallinnas ümber ordulinnuse ja piiskopi residentsi, Tartus aga ümber piiskopilinnus. Mõlemad linnad said linnaõiguse arvatavasti juba 13.sajandi keskpaigaks.Tallinn kasutas Lübecki õigust, Tartu aga Riia õigust.Linnaõigus eristas linna teritooriumi maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele staatuse. Samuti muutus tänu linnaõigusele paremaks ja kergemaks linnade vaheline läbikäimine ja sidus neid omavahel.Nii näiteks oli Tallinnale tihe läbikäimine Lübeckiga kogu keskaja vältel.
Tallinna ja Tartu jõukuse eelduseks oli võimalus arendada kaubandust. Kuna neil oli hea geograafiline asend siis oli seda ka kergem arendada. Tartul jäi Novgorodi ulatuvale maa- ja veeteele, Tallinna asend võimaldas liituda veeteega mööda Põhja-Eestit Neeva jõele suunduva kaubateega.Samuti sai Tallinn olla ka sellel kaubateel vahendaja Venemaa ja Lääne riikide vahel. Ilma selleta poleks saanud kumbgi linn oma kaubandust arendada nii kiirelt kuna meil endal niipalju ressursse. Terve keskaja ning osalt ka uusajal kaubeldi umbes samade kaupadega . Venemaalt viidi Läände peamiselt karusnahka, vaha, Eestist teravilja ja lina. Läänest veeti sisse soola, kangaid , heeringat, veine , vürtse jm.
Teada on et, 13. sajandi linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eeskostealuste ehk alaealiste ja naiste õigusi. Kuna need inimesed olid selle ajal kõige tähtsamad. Linnaõigus reglementeeris ka kohtukorraldust ehk allutas kohtukorralduse eeskirjadele.Samuti 7 karistused või pagendamine.
Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldiselt üritasid maahärrad ühelt poolt anda linnadele soodustusi, eriti kauplemissoodustusi, et edendada nende arengut. Selleks taheti näiteks anda tollivabadus. Teisalt aga püüdsid maahärrad linnade siseasju kontrollida. Taani asehaldurite võim Tallinna all-linnas muutus 13. sajandi jooksul üha nõrgemaks. Järgmine maahärra, Saksa Ordu Liivimaa haru, hakkas linna asjadesse rohkem sekkuma alles 15. sajandi lõpust või 16. sajandi algusest alates. Tartus üritas piiskop maahärrana aeg-ajalt linna õiguskorda puudutavates küsimustes kaasa rääkida, ent saavutas enamasti üksnes konflikti linnagahärradega.
Kokkuvõtteks Vana-Liivimaa kaubanduse arengule aitas kaasa hästi kauba vahendus Lääne riikide ja Venemaa vahel. Kergelt saadi kätte ka linnaõigused mis samuti soodustas suhtlemist teiste linnadega ja mis sätestas erinevaid trahve pahategudele mis omakorda muutis linnaelanikke korralikumaks ja linna siseelu ohutumaks ja kergemaks. Rohkem hakati suhtlema ka maahärradega. Lõpuks hakkas linnaasjadesse sekkuma ka Saksa Ordu Liivimaa haru ning aeg-ajalt ka Tartu Piiskopkond ,kes tekitas tavaliselt oma sekkumistega tülisid.
Kasutatud kirjandus estonica .org.