Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/266 http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=11588 1.3 Metspipar (Asarum) Konkreetne liik: harilik metspipar (Asarum europaeum) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt.
Perekonnas on 360 liiki. Looduses kasvavad nad Euroopa, Põhja-Aafrika ja Aasia rohtsetel aladel ja valgusküllastes puistutes. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: üheksavägine (V. thapsus) ja must vägihein (V.nigrum). [13] Vägiheinad on kahe- kuni mitmeaastased, enamasti kõrgekasvulised rohttaimed, harvem poolpõõsad. Vägiheinu iseloomustavad suured juurmised lehed, mis enamasti moodustavad roseti, kuid mõnikord on taimed terve varre ulatudes kaetud vahelduvalt asetsevate lehtedega. Varrel paiknevad lehed on enamasti väikesed. Lehed on sageli viltjaskarvased. Õied paiknevad varre tipus pikas püstises kobarjas või pöörisjas õisikus ja on enamasti kollakat värvi, harvem purpursed, punakad või valged.õied on viietised, peaaegu korrapärased. Tolmukaid 5, kaks alumist on teistest pikemad. Viljaks 2- pesaline kupar. [1, 11, 13] Aedades kasvatatakse hübriide, mille kõrgus varieerub 30 cm kuni 100 cm
Vahel võib tavaliselt üheaastane põldkannike isegi talve üle elada ja veel teiselgi aastal oma seemneid laiali külvata. Eriti huvitav aga on just enamiku kannikeste seemnete levitamise viis. Nimelt on neil paiskviljad, mis seemnete valmides lähevad järsku väikese krõpsatusega lahti ja lennutavad kõik seemned laiali. Et põldkannikest lihtsamini teiste kannikeste hulgast ära tunda, selleks olgu siinkohal räägitud veel ühest tunnusest. Kannikestel kasvavad varrel tavaliste lehtede all veel abilehed. Need on enamasti poole väiksemad, ilma rootsuta. Põldkannikese abilehed on lõhestunud sügavateks hõlmadeks. Selliste abilehtedega kannikesi on meil vaid kaks liiki. Üks on aaskannike ja teine põldkannike ise. Aaskannikese õied on aga alati suuremad kui poolteist sentimeetrit ja nad on ka kirjumad. Nii ei olegi võimalik õitsevat põldkannikest teiste taimedega segi ajada. Määramise teeb lihtsaks veel see, et
35 Hosta (Hosta) Konkreetne liik: fortunei hosta (Hosta fortunei) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 90 cm, vajavad 80 - 120 cm kasvuruumi Taime välislaadi kirjeldus: suur puhmas Lehed: enamasti olenevalt sordist lainjad või tekstuursed, sügavrohelised, kujult südajad kuni odajad, teravatipulised ja sageli ka valge-rohelise, valge-kreemja või valge-kollasekirjud Õied või õisikud: Kahvatulillad kuni lavendliroosad õied paiknevad püstisel varrel asuvas kobarõisikus, torujad õied meenutavad liiliat Õitsemine: juuni-juuli Liigi eritunnused: ei talu pinnale seisma jäänud vett Kasvukoha nõuded: hästi haritud, väetatud ja parasniiske neutraalne või nõrgalt happeline aiamuld nii päikesepaistel, poolvarjus kui ka täiesti varjus Kasutamine haljastuses: püsilillepeenardesse kui ka haljasaladele murudesse ja mitmesugustele istutusaladele kas üksikpõõsaste või rühmadena Joonis 32. Fortunei hosta (http://www
soonte ja sügavate vagudega, milles õhulõhed. Leht: Väikesed, kasvavad männasena silinderjalt ümber varre tupena kokku. Paljunemisviis: Eoste levimist soodustavad nende kaks pikka jätket: elateeri. Tuullevijad. Paljuneb aga peamiselt vegetatiivselt risoomi abil. http://raulpage.org/ ravimtaimed/poldo Tunnus: Kevadel pikk helepruun või kollakas vars, mille tipus suur ,,õis", suvel roheline, ülespoole harunev taim. Nimetus: Harilik palusammal Kuulub sugukonda ulmikulised, klassi lehtsamblad, hõimkonda sammaltaimed. Juur: puudub Vars: Varred ebakorrapäraselt sulgjalt harunenud, tumepunased, veidi jäigad.
Kasvukoht: varvastarn on sage hõredates lehtmetsades, loodudel, nõlvadel, enamasti veidi niiskel pinnasel. Taim on hele- või kollakasroheline, 5-20 cm kõrge, peene, saleda varrega. Vars on ebaselgelt kolmekandiline või isegi peaaegu ruljas. Lehed on 2-4 mm laiad, varrega ühepikkused või veidi pikemad. Õied: varvastarnal on üks 4-8 mm pikk isaspähik ja 1-4 emaspähikut (kuni 1cm pikkused), emaspähikud on varrel nii tihedalt, et näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun, sageli heledama servaalaga. Emakasuudmeid 3, vili - põisik äraspidimunajas, kolmekandiline, hõrekarvane, rohekas, järsult lühikeseks nokaks ahenev, põisikud 2,5-3 mm pikad. Õitseb mais, viljub juunis. Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena. VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille
Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=11588. 04.08.2013. 1.3 Metspipar (Asarum) Konkreetne liik: harilik metspipar (Asarum europaeum) (joon. 5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt
Loobu jõe projekt: Taimed 1)Kollane vesikupp (Nuphar lutea) väike vesikupp (III kategooria kaitse) lehe laius 8-22cm; ovaalsed; piklikum kui vesiroosil Keskmine vesikupp-hübriid järvedes, tiikides, aeglase vooluga jõgedel ravimite valmistamine (valuvaigisti, palaviku alandaja) risoom on kergelt mürgine äärmiselt leplik vee suhtes 2)Valge vesiroos (Nymphala alba) sugulasliik:Väike vesiroos III kategooria kaitse lehed 10-30cm, ümmargused, leheroodud ühinevad lehe servas suured õhuruumid leherakkude/leherootsude sees (võimaldab liikuda vee alla ja üles) õied on lõhnatud kasvavad magevees õiekell-sulgeb oma õie enne vihma või siis kui päikest pole eelistab seisvat/aeglase vooluga vett kosmopoliit-levinud kogu maakeral mürgine valge ja väike vesiroos annavad hübriide risoom naha parkimiseks viljatüübiks on kupar nt part toitudes temast, levitab ka seemneid (õhuruumid) 3)Kollane v
Lehestikul kaunis sügisvärvus. Pinnase suhtes vähenõudlik. Päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht. ASARUM EUROPAEUM – HARILIK METSPIPAR • Harilikku metspipart kohtab kõige sagedamini metsas, nii leht- kui okasmetsas, eriti lubjarikkal pinnasel. Ta talub hästi varju ja iluaianduses kasutatakse teda maapinna katmiseks kohtades, kus teised rohttaimed kasvada ei taha. • Metspipar on igihaljas püsik. Taime vars on 1–1½ dm pikk ja lamab maas. Igal varrel on kaks neerjat pika rootsuga lehte. Lehe ülemine külg on läikiv. Metspipral on pipart meenutavad maitse ja lõhn ning sellest on taim nimegi saanud. Varrel on ka 2-3 paari abilehti, mis paiknevad vastakuti. • Õied kasvavad ühekaupa varre otsas, on kahvatud tumepunased, längus ja lamavad maapinnal. ASTILBE CHINENSIS – HIINA ASTILBE • Tugev pruunikas roomav risoom, paljad või hõredakarvased varred ja kahelisulgjad väikeste
Korvõielised Eesti elustik ja elukooslused Sander Rautam Ege Lehtsaar Kätlin Küttis 2011 Süstemaatika Sugukonna üldtunnused · Nad on peamiselt rohttaimed, sagedamini vahelduvate lehtedega, ilma abilehtedeta. · Õied on koondunud korvõisikutesse, ümbritsetud üldkattega, mis koosneb ühe või kahe realiselt või katusekivijalt asetunud kattelehtedest. · Õiepõhi on paljas, või kaetud kilejate soomustega või karvadega. Kuna õiepõhjal asetseb hulk väikesi õisi, siis on korvõisikul üheainsa õie välimus, eriti neil juhutudel kui korvõisikud on väikesed. · Tupp puudub või tema asemel soomused, harjased või karvatutid sulgjatest või lihtsatest karvadest, mis jäävad vilja külge. Sugukonna üldtunnused · Õiekroon moodustub viiest kokkukasvanud kroonlehest. Kokkukasvamise viisilt on õied kas korrapärase putkja või korrapäratu keelja kujuga. · Putkõitel on harilikult 5 märgatavat hamma
täpikestega. Lehed noorelt karvaselt, hiljem ainult roodude juurest. Õitseb mais. Õied koondunud urbadeks. Vili (pählike) valmib augusti lõpuks. Võsundkontpuu (Cornus stolonifera) Sugukond: kontpuulised (Cornaceae) Looklevate võrsetega 2,44m kõrgune Väga levinud haljastuses, kuna talub lehtpõõsas. saastunud õhku. Kasvatatakse Maaga kokkupuutuvad oksad mitmeid vorme. juurduvad kergesti. Vanad oksad kollakas või pruunikaspunased, noored võrsed rohelised või kollased. Lehed pealt tume rohelised, alt valkjasrohelised, karvased. Külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab niiskemaid pinnaseid. Harilik toomingas (Prunus padus) Sugukond: roosõielised (Rosaceae) Hargneva võraga 1015m kõrgune Haljastuses levinud. Kuulub pinnast madal puu või kõrge põõsas. parandavate liikide hulka. Koor mustjashall
..5 aastat. · Võrsed on paljad, hallikaskollased, hiljem pruunid. · Pungad piklikmunajad, teravnevad, oranzpruunid, vaigused · Käbid on valminult 3...7 cm pikad, läbimõõt 2...3 cm, piklikmunajad, 2. aasta sügisel ja talvel pruunid ja läikivad või varisenult hallid ja läiketud. · Apofüüs rombjas, tömp või teravatipuline · Puit väga heade tehniliste omadustega. Kuiva lülipuidu värvus on helepunakaspruun, maltspuit on valkjas kuni kollakas. Seistes puidu värv tumeneb. Aastarõngad on ebakorrapärased ja hästi nähtavad. Pehme ja kerge hariliku männi puit on keskmiselt vastupidav kriimustustele, kuid vähese vastupidavusega löökkoormusele. · Dekoratiivne pargipuu just liivastel muldadel. Eraldab ka fütontsiide, mis puhastavad õhku kahjulikest mikroobidest ja tuberkuloosipisikutest. 12. Mägimänd (Pinus mugo subsp. mugo) ja keerdmänd (Pinus contorta) Pinus mugo subsp
PUITTAIME LIIGID Iseseisev töö Al Le 7 etteantud liiki Mikrobioota Microbiota decussata AREAAL Vladivostoki lähedal, Sihhote-Alini mäestikus SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud.
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetseva
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Sipelgad ja nende liigirikkus Referaat Sisukord: SISUKORD:.............................................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS..................................................................................................................................................... 3 ÜLDKIRJELDUS....................................................................................................................................................3 SIPELGATE LIIKE ERINEVATES PAIKKONDADES...................................................................................3 TAKSONOOMIA....................................................................................................................................................4 OHUSTATUD LIIGID...........................................................................................................................................5 K
Püsikute õppematerjal Marju Saag 17MESÕ1A Sinine käoking (Aconitum x napellus) Kõrgus ulatub kuni 130 cm, pärit on Kesk- ja Lõuna- Euroopa, hästi mürgine, püstine Kasvukohaks sobivad rasked mullad,sobib varjuline ja valgustatud, kuid mitte lauspäike ja liigne kuumus. Muld-igasugune aiamuld, ei tohi olla liiga niiske ega liivane. Õied tihedad, kuni 10 cm pikkuste õisikutena. Õitseb alates juuni lõpust 30-35 päeva (juulis) ja veelgi kauem. Talvekatet ei vaja. Lehed läikivad, tumerohelised ja tihedad, jaotunud 5-6 harusse Istutada nii üksikult ja väikeste gruppidena segalille peenardes. Väänlevad vormid on kaunid haljastuses ja rõdudel. Käokinga õisikuid kasutatakse kimpude valmistamisel. Õisikuid lõigatakse siis, kui on avanenud 1/3 õisikust. Kasutatakse meditsiinis. Paljundamine seemnete (sügisel valrjulises kohas mulda külvamine), põõsaste jagamise (sügisel) või pistikutega (kevadel).
Klass: Lehthelviksamblad (Jungermanniopsida) Selts: Paelsamblalaadsed (Metzgeriales) Sugukond: Paelsamblalised (Metzgeriaceae) Perekond: Paelsammal (Metzgeria) Liik: suur paelsammal (Metzgeria conjugata) SUUR PAELSAMMAL Levik Laialdaselt levinud: PõhjaAmeerikas (Alaska, Tennessee) LääneIndias LõunaAmeerikas (Brasiilia, Kolumbia) Türgis Levib nii Lääne kui KeskEuroopas Iirimaalt Austriani. Eestis: Nigula Looduskaitseala Saaremaa SUUR PAELSAMMAL Kaitsestaatus ja ohutegurid Eesti punases raamatus kolmandas, haruldaste liikide kategoorias. Kuulub I kaitsekategooriasse. Rootsis kuulub liik kategooriasse ohulähedased. Metsade kuivendamine. ROHELINE HIIDKUPAR Buxbaumia viridis Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase ROHELINE HIIDKUPAR Süstemaatika Riik: Taimed (Plantae) Hõimkond: Lehtsammaltaimed (Bryphyta)
VÕRDLUSTABEL - PEREKOND VAHER Acer saarvaher harilik vaher hõbevaher tatari vaher ginnala vaher Ladinakeel Acer negundo Acer platanoides Acer saccharinum Acer Acer ginnala ne nimetus Põhja-Ameerika Kesk-ja Põhja- Põhja-Ameerika ida- tataricum idaosa. Euroopa, Balkani ja keskosa. poolsaar, Väike- Aasia, Iraan Kõrgus, m -15m -30m 18-30m 4-10-12m 4-6m Lehe kuju vastakud vastakud sõrmjad vastakud sõrmjad Piklikmunajad, ja muud paaritusulgjad lihtlehed, 3-5 lihtlehed, 5 peaaegu vastakud kolme
OLUSTVERE TEENINDUS-JA MAAMAJANDUSKOOL Põllumajandus 1kursus Ain Ilves Umbrohud Referaat 2 Olustveres 2009 Sissejuhatus Umbrohi on üldnimetus kõigile neile taimedele, kes kasvavad haritud maal inimese tahte vastaselt. Umbrohuks olemine ei ole liigiomane tunnus, see omistub taimedele üksnes nende kasvupaiga kaudu. Umbrohtude hulgas on nii pärismaiseid kui võõrliike. Vanade umbrohtude seas on mitmeid arheofüüte. Paljudele enamlevinud umbrohtudele on kasvuks ja paljunemiseks sobiv haritud maale iseloomulik vaba mullapinna olemasolu. Paljud umbrohud on pärit rannikukooslustest või mujalt avatud kasvupaikadest. Umbrohtude seas on ka suhteliselt suurem lühiealiste taimede osakaal võrreldes mittemajandatavate koosluste taimestikuga. Umbrohud ei ole evolutsioneerunud umbrohtudeks (maaharimine on kestnud selleks liialt lühikest aega, vaid mõned tuhanded aastad), v
HARILIK PÕÕSASMARAN Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Uraalist Kaug-Idani, Põhja-Ameerika Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´A
vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. PRUUNID KONNAD elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Pärast kudemist tegutsevad maismaal. Rohukonn talvitub veekogudes, rabakonn maismaal. Rabakonn eelistab suuri, metsaga piirnevaid märgalasid. Rabakonn leidub nii loodus- kui kultuurmaastikes (nt metsad, sood, niisked niidud, aiad..) enamasti koos rohukonnaga, kuid eelistab viimasest niiskemaid alasid. Sigib kaladeta rohtunud alalistes v ajutistes seisuveekogudes (looduslikud lombid, kopra üleujutusalad, tiigid, kraavid, järvikud). Suurema osa elust veedab maismaal, siirdub vette vaid kudemiseks. Talvitub lehti täis aukudes, urgudes.. Rohukonn niisked niidud, põõsastikud, lehtmetsad ning kultuurmaastikud. Kudemispaikade vähesus põhjustab rohukonna arvukuse langust. Veedab kogu suve
halvasti. Noori taimi kahjustavad jänesed. Põõsasmaran (Potentilla) 1m kõrgune Kasvukoht päikeseline kuni poolvarjuline, parasniiske kuni kuiv. Erinõuded: niiske, lubjarikas muld, ka paekihtidel. Vajavad palju päikest. Suur läätspuu (Caragana) 5m kõrgune põõsas või puu. Kollased õied mai lõpus juuni alguses. Liitlehed 4...7 paarina. Päikseline kuni poolvarjuline (kasvab ka teiste lehtpuude all) Kuiv kuni parasniiske, ka toitainetevaene, lupja vajav. Annavad kännuvõsusid Taluvad kärpimist. Kiirekasvulised. Väike läätspuu (Caragana) 1,5-3m kõrgune püstiste okstega põõsas. Liitleht koosneb 4 lehekesest. Õied on erekollase üksikult või 3- kaupa. Õitseb juunis vahest ka teist korda sügisel. Talub kärpimist, annab juurevõsu. Mulla suhtes vähenõudlikud, eelistavad päikesepaistelist kohta. Rikastavad mulda lämmastikuga. Taluvad pügamist. H. pukspuu (Buxus) Kuni 1,5m kõrge igihaljas põõsas.
ii. Rabakonn (Rana arvalis) iii. Rohukonn (Rana temporaria) iv. Tiigikonn (Rana lessonae) v. Veekonn (Rana esculenta) Kahepaiksete elupaikadeks on: rannikud ja kaldad (R), luited ja liivikud (L), rannaniidud (Nr), inimmõjul tekkinud ruderaalalad, klutuurmaistu (I), ajutised (efemeersed) veekogud (Ve), järvede ja jõgede kaldad (Rj), järved (seisuveelised veekogud, sh tehisveekogud) (Vä), metsad (M), põõsastikud (P), pargis, aiad, õues (Ia), niidud (N), lammid (A) ja sood (S) [1]. Ohustatus Eestis Kahepaikseteliigid esinevad piiratud alal väikesearvuliste ja sageli isoleeritud asurkonadena ning nii on nad looduslikest ja inimtekkelistest muudatustest kergesti mõjutatavad. Eelkõige ohustab kahepaikseid nende sigimisveekogusid muutvad tegurid. Ohtutegurid, mis piiravad kahepaiksete levikut on: põllumajanduslik tegevus (P), veekogude ohustamine (V), häirimine
Eesti metsalilled Näsiniin: Harilik näsiniin on kuni 1 (1,5) meetri kõrgune põõsas. Oksad rohekashallid, vähe harunenud ja väga sitked. Talbjad või süstjad lihtlehed on koondunud tihedamalt võrse tippu. Hallikasrohelised lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Lehed on noorelt servast ripsmelised. Lillakas-roosad õied kinnituvad 35 kaupa lehtede kaenlas kaheaastasele võrsele. Punased marjataolised luuviljadvalmivad septembris.Näsiniin õitseb aprillis, enne lehistumist.Näsiniin on väga mü
Hõbevaher: Acer saccarinum Areaal: Põhja-Ameerika ida- ja keskosa. Suurus: 24-36 m, tüve läbimõõt kuni 2 m. Võra: lai, munajas või silinderjas, oksad peened, sageli rippuvad. Koor, võrsed: tüvekoor helehall, sile või piklike ribadena kestendav. Noored võrsed läikivad, punakaspruunid, heledate lõvedega. Punga alumised kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid. Ladvapung külgpungadest suurem. Lehed: vastakud sõrmjad lihtlehed, 5 hõlmaga, 6-12 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Pealt erkrohelised, alt sinakasvalged. Hõlmad terava tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked sügavad. Leheroots 8-12 cm pikk. Õied ja viljad: Õitseb mais enne lehtede puhkemist. Õied kollakasrohelised või punased, paiknevad püstistes harunenud õisikutes. Vi
6. Kasvunõuded: Külmakindel, eelistab viljakaid liivsavimuldi. Küllaltki varjutaluv, eriti noores eas. Juurestik hästi arenenud, seetõttu tormikindel. Noorelt kiirekasvuline, hiljem kasv aeglustub. Eluiga kuni 200 aastat. 7. Kasutus: Vahtra kasutusala on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk, mille otsa kinnitada voolavat mahla purki juhtiv tila. Vahtramahl on väga suhkrurikas. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud parkaineid.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
