Viljar Loor (0)

VILJAR LOOR
Sündinud 1.oktoobril 1953 Tartus. Tema pikk võrkpallurikarjäär algas ülikoolilinnas kuuekümnendatel aastatel Tartu LNSK-s treenerina töötanud Ülo Palgi ja hiljem Taavo Veski käe all. Viljar alustas treeninguid 5. klassi õpilasena. Tartu noortekoondises saavutas ta oma esimesed võidud. Pika ja saleda nooruki püüdlik mäng ning resultatiivne rünnak hakkasid varakult silma eesti noortekoondise treenerile Raimund Pundile, kes kutsus perspektiivika võrkpalluri Tallinna Spordiinternaatkooli. TSIK -i meeskonnas tuli Viljar 17-aastaselt N. Liidu noortemeistriks. Poja võrkpalluritee silumiseks asus Looride perekond Tallinna. Seda otsust pole vanematel kahetseda tulnud.
Viljar Loor ( 197 cm pikk, võistluskaal 93-95 kg) on olümpiavõitja ( Moskva 1980), kahekordne maailmameister ( 1978,1982), viiekordne maailmameister (1975, 1977, 1979, 1981, 1983), kahekordne maailma karikavõitja (1977, 1981), kolmekordne Euroopa klubimeeskondade karikavõitja ja seitsmekordne N. Liidu meister CSKA meeskonna koosseisus . Euroopa noorte ( 1971 ) ja juunioride (1972) meister. Liidu täiskasvanute koondisesse kuulus ta kümme aastat ( 1975-1984), üle poole sellest ajast põhikuuikusse. Teeneline meistersportlane.
Viljar Loori parimad aastad jäid 70-ndate lõppu ja 80-ndate algusesse . See oli aeg, mil üleliidulist koondist treenis Vjatšeslav Platonov . Arvatavasti on see kokkusattumus, aga Platonovi edukaimad aastad langesid täpselt kokku Loori kuulumisega koondisesse – justkui sõltunuks edu Loori kohalviibimise faktist.
Meenutagem. Loor võeti Liidu täiskasvanute esindusmeeskonda 1975. aastal, kui seda juhendas Juri Tšesnokov, hilisem Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) viitsepresident. 1976. aastal jättis Tšesnokov Loori viimasel hetkel Montreali olümpiakoondisest välja. Meeskond kaotas finaalis Poolale. 1977. a. Sai koondise peatreeneriks Platonov, kelle esimeseks otsuseks oli Loori tagasikutsumine Liidu esindusse. Meeskond võitis Euroopa meistri tiitli ja kohe seejärel ka maailma karika. Aastatel 1977-1983 ei kaotanud Platonovi meeskond ainsatki rahvusvahelist tiitlivõistlust ja iga kord kuulus põhimänijate hulka ka Loor.
Lahkus Loor, lakkasid võidud ... 1984. aasta suvel lõi tärkav USA meeskond võitmatuid ``nõukogulasi`` neli korda järjest nende omas kodus. See juhtus Harkovis, paar kuud enne Los Angelese olümpiamänge. Need olid küll sõprusmängud, kuid märgid näitasid halastamatult, et võitjatna lahkuda koondise põhiturniiri meestel ei õnnestu. Los Angelese olümpiale Nõukogude riik oma sportlasi ei lähtetanud ja kulla võttis kergelt USA. Aasta pärast oli Platonovil võimalus revanš saada. Kuid enam polnud meeskonnas Loori, polnud Kondrat, Molibogat.... Maailma karika finaalis lõi USA N. Liitu, aga mis veelgi ootamatum – N. Liit alistus ka Tšehhoslovakkiale. See aga tähendas, et kogu karjääri jooksul üksnes ühe ametliku tiitlivõistluse kaotanud Platonovil tuli oma kohast loobuda. Lahkus Loor, lakkasid võidud .....
Viljar Looril nagu igal koondislasel oli meeskonnas täita oma kindel roll – esimese tempo ründaja koht, s.o madalate (tõusvate) pallide löömine. Tänapäevase ``tööjaotuse`` järgi on niisuguseid mängijaid korraga platsil ainult kaks, millest piisab , et igasuguse mängijate asetuse korral saaks selle ampluaa mees end vahetada kesktsooni. Platonovi ajal olid kaheks kõige võimekamaks keskründajaks jõuline ja tehniliselt hea Aleksandr Savin ning täiesti teistsugune ründemaneeriga kaval ja täpne Viljar Loor. Koos moodustasid nad tandemi, mille sarnast pole järgmisel treeneril Gennadi Paršinil enam võtta polnud. Tugevaid ääreründajaid on alati olnud, kuid keskväljal hästi orienteeruvad tehniliselt mitmekülgsed mängijaisiksused on muutunud ülimalt defitsiitseteks. Alles siis, kui koondisest olid lahkunud Savin ja Loor, selgus ootamatult, et ligilähedase mänguklassiga mehi polegi võtta – iga asendaja jäi mingis mängusituatsioonis oma eelkäijatele alla. Muidugi oleks ebaõiglane eitada siinjuures sööduandja osatähtsust. Loori ja Savini täht olnuks vähem särav, kui meeskonda poleks kuulunud maailma parim sidemängija Vjatšeslav Zaitsev. Loor oli seda tüüpi mängija, kes vajas enda kõrvale tugevaid partnereid . Oli(d) kõrval selgelt nõrgem(ad), jäi varju ka Loor. Sattus ta ässade hulka, lõid välja tema tugevaimad omadused. Seda teades võib mõista, miks Loorile sobis CSKA ja miks ta eelistas CSKA-d ``Kalevile``. Just CSKA-s ja Liidu koondises mängis Eesti parim võrkpallur oma parimad mängud.
Ei ole kahtlust, et Viljar Loor on kõigi aegade edukaim Eesti võrkpallur. Esimese ja seni ansana on ta tulnud maailmameistriks ning olümpiavõitjaks. Enne teda on esindusmeeskonda lühiajaliselt kuulunud sidemängija Peet Raig , kes aga tiitlivõiduni ei jõudnud, kuna tema kõike muud kui tavaline mängumaneer sobis küll hästi ``Kalevile``, aga üldsegi mitte lihtsama mängukäsitlusega harjunud venelastele. Kohe pärast Loori pääses koondisesse Jaanus Lillepuu, kus jõudis 1987. aasta Euroopa meistri tiitlini. Koondis kasutas tema ründeoskust mitu aastat, tiitliturniiridele aga pääses Lillepuu ainult korra.
Liidu koondisesse püsima jäämine on sportlaselt alati nõudnud mitte ainult füüsilist ja tehnilist kõrgtaset, vaid ka kohanemisaldist psüühikat. Viljar Loor vastas nendele nõuetele. Ta oli viisakas, mõistev ja paindlik, aga mitte kunagi mõjutatav, allasurutav. Loor ei lasknud endale eales liiga teha, n.-ö. võlgu ei jäänud. Ka uustulnukana mitte. Ta elas täisverelist elu, millestki meeldivast loobumata, valides aga iga tegevuse tarbeks sobiva aja ja ka koha. Nii nagu temalt võis õppida treeningusse suhtumist , niisama tähelepanelikult tasus jälgida ka tema elunägemise ja hindamise oskust.
Kohusetruu asjassesuhtumise (tõelise professionaali tunnuse) on Viljar Loor säilitanud ka pärast tippspordist loobumist 1986. aastal. Pärast hüvastijättu üleliidulise koondisega (1984) mängis ta paar aastat ``Kalevis``, 1986. aastal aga asus tööle ETKVL Põllumajanduskoondisesse ``Agro``. Algul insenerina, siis vaneminsenerina, 1988. aastast kommertsdirektorina. Eduka õppimisega paistis sportlane silma juba keskkoolis , raskusi ei olnud tal ka majandusliku kõrghariduse omandamisega TPI-s (praegune Tallinna Tehnikaülikool). Arukale ja ettenägelikule inimesele ei kujunenud üleminek tippspordist igapäevaellu valuliseks, kuna ta oli selleks psüühikaliselt valmis. Viljar Loor on alati teadnud , mida tahab ja on ka alati osanud oma tahtmise ellu viia.
Kasutatud allikad: EESTI SPORT LÄBI AEGADE ( lk.31-32)
www.google.com
Andra Suuster (KKP-12)