Eesti iseseisvumine- kas õnnelik juhus või plaanipärase (2)

Eesti iseseisvumine- kas õnnelik juhus või plaanipärase
ja sihikidla tegevuse tulemus
24. veebruaril 1918 toimus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamine Tallinnas. Eesti Maapäeva poolt vastuvõetud Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja selle esimene ajalik ettelugemine toimus 23. veebruaril Pärnu teatri rõdult ning manifest avaldati Riigi Teatajas. Aga teekond selle saavutamiseks sisaldab endas nii õnnelikke juhuseid kui ka plaanitut tegevust.
Eesti iseseisvuse eeldusteks saab pidada seda, et eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni sajanditepikkust saksa kultuuritraditsiooni ning Venemaa Balti provintside saksapärane ilme jäi püsima edaspidigi. Brutaalse venestamispoliitikaga kaotas tsaarivalitsus aga eesti rahvusliku liikumise poolehoiu. Eesti ühiskonnas hakkasid levima nii läänest kui idast pärinevad monarhiavastased liberaalsed ja sotsialistlikud ideed.
19. sajandi teisel poolel hoogustunud industrialiseerimise käigus rajati Eestis suuri tekstiili-, metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Ehitati välja raudteevõrk (Tallinn–Peterburi liin valmis 1870. aastal), mis sidus Eesti Vene impeeriumi siseturuga (Eestis asusid Venemaa pealinnale lähimad jäävabad sadamad) ja lõi head eeldused tööstuse ja kaubanduse arengule. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja baltisaksa ärimehed.
1897. aastal elas Eestis 958 000 inimest, neist eestlasi pisut üle 90%, venelasi 4% ja sakslasi 3,5%. Koos tööstuse arenguga kiirelt kasvanud linnades elas iga viies Eesti elanik , neist omakorda kaks kolmandikku olid eestlased — üldine tendents oli linnade eestistumine. Linnadesse asus elama eesti rahvuslik haritlaskond , neis kujunesid moodsa ühiskonna alged ning avaldus kõige ilmekamalt uus kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus . Eestis hakkas kinnistuma moodsale lääne ühiskonnale iseloomulik sotsiaalne struktuur; kiires tempos laienes nii eesti akadeemiline haritlaskond kui ka suurtööstustööliste kiht. Samal ajal kerkis jõudsalt kogu rahva haridus - ja kultuuritase, kasvas jõukus ning paranes üldine elujärg.

Seega saab sihikindla tegutsemise iseseivsuse saavutamise eeldusteks tuua rahvusliku haritlaskonna kujunemine, ühtse eesti kirjakeele levik (raamatud, ajakirjad ), rahvuslike suurürituste korraldamine ( laulupeod , vanavara kogumine jne. – need tugevdasid eestlaste eneseteadvust), aktiivne seltsitegevus, hakkas kujunema eestikeelne koolivõrk ja eriti tähtis, et 1917.a. sai eesti keel ametlikuks asjaajamiskeeleks. Need on eelkõige kultuurilised eeldused, kuid tähtis osa oli ka majanduslikel eeldustel: talude päriseksostmine (talupojast sai peremees !), kiire tööstuslik areng (Eesti oli Vene impeeriumi arenenuim osa), linnade eestistumine (järjest rohkem tekkis linnadesse eestlastest majaomanikke, väikekaupmehi, haritlasi ) ning tööstus-ja põllumajandustoodete eksport Venemaale. Oma osa oli ka poliitilistel eeldustel, mis kujunesid 20, sajandi alguses: võim valla tasandil oli juba 19. saj. eestlaste käes, 1905. aasta revolutsioon äratas eesti rahva poliitilisele elule, kujunesid parteid ja kerkisid esile kogenud poliitikud , kes langetasid riskantsetel momentidel õigeid otsuseid, kasvas eestlaste osatähtsus linna- ja maaomavalitsustes (nii saadi oma maa haldamiseks vajalikke kogemusi), baltisakslaste mõju kitsendamine I maailmasõja alguses

autonoomia võimaluste oskuslik ärakasutamine ja I maailmasõjas osalenutest sai kogenud kaader tulevasele Eesti armeele.

Nikolai II troonist loobumise ja Romanovite monarhia kokkuvarisemise järel 15. märtsil 1917 kuulutas Venemaal moodustatud Ajutine Valitsus välja kursi demokraatliku vabariigi moodustamisele. Eestis moodustati kohe suur hulk poliitilisi parteisid. Määrates Eesti kubermangukomissariks Jaan Poska, andis uus keskvalitsus kohaliku administratsiooni üle eesti poliitikutele. Eestlaste 1905. aastast alates kõlanud, üha tungivamate autonoomianõudmiste survel andis Ajutine Valitsus 12. aprillil 1917 määruse Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja omavalitsuse ajutise korraldamise kohta. Sellega sai Eestimaast (Põhja-Eesti) ja Põhja- Liivimaast (Lõuna-Eesti) üheks haldusüksuseks liidetud Eesti autonoomia elementidega omavalitsuse (eestlased olid ainsad kõigi Venemaa vähemusrahvuste hulgas, kellel see õnnestus). Kubermangukomissari juurde moodustati omavalitsuskoguna Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev) — esimene üle-eestiline esinduskogu.
Eesti piiridele rajatud hästikindlustatud kaitsepositsioone rünnates suuri kaotusi kandnud Nõukogude Vene ja Eesti vägede vahel sõlmiti 31. detsembril 1919 relvarahu ning 2. veebruaril 1920 kirjutati Tartus alla Eesti Vabariigi ja Vene NFSV vahelisele rahulepingule. Sellega tunnustas Venemaa esimese riigina Eesti iseseisvust de iure, loobudes “ igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. 14 kuud kestnud Vabadussõjas sai Eesti poolel surma 3588 ja haavata 13 775 inimest.
Rahuleping tagas Eestile soodsad piirid ja 15 miljonit kuldrubla Venemaa kullafondist. Samas ei täitnud Nõukogude Venemaa algusest peale mitmeid rahulepingu punkte, mis puudutasid I maailmasõja ajal Venemaale evakueeritud varade ja tootmississeseadete tagastamist, Venemaal asuvate eestlaste vaba naasmisõigust jmt. Siiski õnnestus rahulepingu alusel Venemaalt Eestisse opteeruda ligi 38 000 eestlasel.
Eesti iseseisvumise aluseks oli eesti rahva tugev tahe enesemääramiseks ja oma riigi loomiseks, milleks olid kujunenud ka vajalikud sisepoliitilised eeldused. Sellele lisandus erakordselt soodne rahvusvaheline olukord, mis ei võimaldanud Baltimaades püsima jääda kummalgi Läänemere piirkonna ajaloolisel suurvõimul, sõjast ja revolutsioonist ühtviisi nõrgenenud Venemaal ja Saksamaal. Lisaks oli Eesti Vabariigi teke maailmasõja võitjate globaalstrateegilistes huvides — Entente’i riigid nägid Eestis üht bolševismivastase rinde lüli ning üritasid samas iga hinna eest vältida Saksamaa tugevnemist regioonis.
Kokkuvõttes välispoliitilised momendid, mida eestlased otseselt mõjutada ei saanud ning olid eeldusteks iseseisvumisele: maailmasõda ning sellest tulenev impeeriumide nõrgenemine, Venemaa oli I maailmasõja tõttu kurnatud , 1917.a. revolutsioonid nõrgestasid Venemaad riigisiseselt, Saksamaa oli I maailmasõja tõttu kurnatud ning oluline oli, et lääneriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia) toetavad uute riikide teket.
Tänu kogu nende sündmuste kompotile oli Eestil võimalik iseseisvuda, esmakordselt pärast maa vallutamist 13. sajandil saavutasid eestlased täieliku iseseisvuse ja esmakordselt kogu ajaloos omariikluse. Poole sajandiga oli seisusepõhisest maarahvast kujunenud ühiskondlikult diferentseerunud natsioon.
Carmen Rooväli 12.A