Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti imetajad eksam". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jänes, poega, jooksuaeg, koera, vaenlast, imetaja, emaslooma, poegade, halljänes, valgejänes, metskits, rebane, videvikus, taimedest, karvastik, kobras, hallhüljes, okstest, hundid, ilvesed, metssiga, emasloomad, eluviisiga, tiinus, kiskjad, põder, karvade, karul, veebruaris, aprillis, lest, viigerhüljes, kasuka, rohttaimed, imetajad, imetajaidTäiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta
METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA –KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL VALGEJÄNES SÖÖB ROHTTAIMI, PUUOKSI JA PUUKOORT. AASTAS SÜNNIB 2 VÕI 3 PESAKONDA, POEGADE ARV 1...6. PEAMISTEKS VAENLASTEKS ILVES,
METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL VALGEJÄNES SÖÖB ROHTTAIMI, PUUOKSI JA PUUKOORT. AASTAS SÜNNIB 2 VÕI 3 PESAKONDA, POEGADE ARV 1...6. PEAMISTEKS VAENLASTEKS ILVES,
TALLINNA LILLEKÜLA GÜMNAASIUM Eesti imetajad Referaat Nimi: Anabell Sarv Klass:5.c Tallinn 2013 Sisukord 1. Sissejuhatus................................................................................................................1 2. Põder .........................................................................................................................2 3. Valgejänes..................................................................................................................3 4. Karu ..........................................................................................................................4 5. Rebane ......................................................................................................................5 6. Kokkuvõte...........................................................................................................
Kadrina Keskkool IMETAJAD EESTI METSADES Referaat Koostaja: Homosapiens Kadrina 2001 Sisukord 2 Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom
(puuriitades, põhukuhjades, põranda all, pööningul. Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi.
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997
Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin! Kobras ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb. Jänes närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid
pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii
Metssiga Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihed
põdrajahi ajal – minnakse kõik koos jahile) Eestis 5 isendit 1000ha kohta Mida rohkem metsa raiutakse, seda parem elupaik põtradele – neile meeldib noor mets. 1 1990 algul suurenes salaküttimine, suurenes legaalne küttimine, suurkiskjate arvukuslik kasv – põdra arvukus langes trastiliselt Levikut saab mõjutada soolakutega. Viljastamine ja jooksuaeg Sõrgade vahel intensiivistuvad lõhnanäärmed ning jäljed hakkavad lõhnama. Kiimalohk – isane peksab maasse augu ja lõhnastab selle ära, mõlemad püherdavad selles ja see mõjub neile erootiliselt Viljastumise võimalikkus kestab ainult 1-2 päeva. Ühel aktiivsel pullil võib olla 7 emast. Jooksuaja tipp on septembris. Vasikad sünnivad aprillis- mais. Põdra sigimisnäitajad Kollakehi lehma kohta: 1,4-1,6
Ussilakk (Paris quadrifolia) ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.
METSSIGA Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogr
OLUSTVERE TEENINDUS- JA MAAMAJANDUSKOOL TT1/PK1 Metssiga Lihatehnoloogia Koostajad:Birgit Väljas ja Aleks Kravtsuk Juhendaja: Eve Klettenberg Olustvere 2012 Kes on metssiga ? Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4...12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3...4). Sünnivad põ
üksikult. · Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Toitumine · Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. · Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja poegi, vihmausse, raibet jne. · Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Sigimine · Jooksuaeg on neil tavaliselt novembris, detsembris. · Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais. · Poegi on 4...12 · Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks. · Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. · Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat. Vaenlased · Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves.
võib ennast inimese teelt eemal olles turvaliselt tunda. HUVITAVAID TÄHELEPANEKUID Vaid väga harvadel juhtudel on ilvesed inimesi rünnanud ja siis ka ainult enesekaitseks. Ilvese suured käpad toimivad talvel lumeräätsadena võimaldades niimoodi loomal ka paksus lumes edukalt jahti pidada. KOKKUVÕTE Ilves on meie metsade ainus kaslane. Ilves kaalub kuni 25 kilo. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Tavaliselt on ilvese eluiga 18- 20 aastat. Ilves on puhtalt lihatoiduline loom. Ilvese suurim vaenlane on inimene. Vaid väga harvadel juhtudel on ilvesed inimesi rünnanud. KASUTATUD ALLIKAD http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/FELLYN2.htm http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=32 http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/FELLYN2.htm http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=32
Metskits on paigatruu loom. Harilikult jääb tema tegutsemisraadius viie kilomeetri piiresse. 2 Ohtu märganud metskitsel tõusevad sabapeegli karvad turri. Põgenedes võib kits teha kõrgeid ja kuni kuue meetri pikkuseid hüppeid. (Eesti imetajad) Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikkuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel. Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. (Eesti imetajad) Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle
glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike
lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3...10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4...4 cm, kuid suve lõpuks 5...5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75... 80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all.
zibethicus (2,4) kg jäsemed ja videvikus. vesiroos, Ameerikas. nõrgad vesikupp esijäsemed. Külgedelt lapik saba. Sõralised Tüvepikkus kuni Saba ümber on Jooksuaeg sept- Paikse eluviisiga. Taimtoiduline: Jahiuluk Teda on viidud ka Punahirv 230 cm valge laik okt. Pojad sünnivad Videvikus rohttaimed, Austraaliasse, Cervus elaphus Mass 100-150 mais või juuni algul. aktiivne. puude oksad ja Argentiinasse jne (200) kg
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale. Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli
ka taimestikurikastel veekogude kallastel. Tegutseb peamiselt öösiti. Tal esineb ainsa koerlasena taliuinak, mis soojade ilmade ajaks katkeb. Enne taliuinakut suureneb kährikute kaal üle kahe kilo. Urg on tal lihtne, sageli kasutab teiste liikide poolt kaevatud urge. Nad on monogaamsed loomad, kes kasvatavad poegi ja veedavad talveune koos. Kährik on segatoiduline. Sööb nii kahepaikseid, pisiimetajaid, putukaid, marju kui ka raibet. Suurt kahju tekitab maaspesitsevate lindude munade ja poegade söömisega. Jooksuaeg on veebruarist märtsini. Tiinus kestab 60 päeva. Pesakonnas on tavaliselt 6 kuni 8, minimaalselt 4 kuni 10 ja maksimaalselt 22 kutsikat. Vastsündinud pojad on pimedad, silmad avanevad kahe nädala vanuselt. Imetamine kauem kui kuu aega. Kutsikad iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpsus saabub aasta vanuselt. Elavad kuni 12 aasta vanuseks. Introdutseritud liigina on Eesti looduse jaoks kahjulik liik. Ta levitab kärntõbe ja marutaudi
Põder Alces alces Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja. Põder on suurim hirvlane. Samuti on ta suurim maismaaimetaja Euroopas. Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Põder toitub puude ja põõsaste võrsetest, okstest, lehtedest, okastest ja koorest. Elupaigana eelistab suuremaid niiskemaid metsaalasid. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune
jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais. Poegi on 4...12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3...4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3...4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid
Punahirv Punahirv on maailmas väga laialt levinud liik. Tema looduslik levila hõlmab pea kogu põhjapoolkera. Peale selle on teda viidud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksik
Ajal kui närilisi on vähe sööb konni, kalu jms. Toidurohkel ajal teeb aga toidu ülejääkidest varusid. Kärp püüab saakloomi mitte üksnes maapinnalt, vaid ka suuremate näriliste urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987). Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud. Tiinus kestab neil 240...390 päeva. Pojad sünnivad neil aprillist juunini. Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3...9 (erandlikult kuni 18). Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt. Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel. Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani, jäädes keskmiselt siiski viie aasta kanti (Eesti selgroogsed). Karva vahetab kärp kaks korda aastas, karvavahetus langeb suuresti kokku lumikatte tuleku ja minekuga (Loomade elu, 1987). Nirk (Mustela nivalis) Nirk on väikseim kiskjaline
teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste
kirjurähn. Metsis sööb talvel männi pungasid, kasvusid ja okkaid. Pasknäär toitub tammetõrudest, kuid samas neid laiali tassides aitab kaasa tamme levimisele. Putuktoiduliste hulka kuuluvad siil, mutt ja karihiired, kes metsanduslikust seisukohast on kasulikud toitudes putukatest, nende vastsetest ja nukkudest. Vahel võib mutt oma käikude rajamisega taimlas puutaimi kergitada ja juuri lõhkuda. Valgejänes (Lepus timidus) elab suurtes metsamassiivides ja rabades, halljänes (Lepus europaeus) eelistab väikseid metsatukkasid ja võsasid ning avatud maastikku. Valgejänes on punakas- või hallikaspruun, halljänesest väiksem, mustade kõrvaotsadega nii suvel kui talvel, heleda karvastikuga talvel. Halljänes on aastaringselt pruunikas- kuni määrdunudhall, talvel helehall. Valgejänes toitub rohttaimedest, puhmaste vartest ja lehtedest, talvel lehtpuude ja põõsaste (haab, paju, pihlakas) pungadest, võrsetest ja koorest. Halljänes toitub peamiselt
ilves Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja nei
kaladest ja krillist sukelhüljes - sukeldub hüljestest kõige sügavamale. Üht hüljest täheldati sukeldumas 73 minutiks 600 m sügavusele merileopard merikaru Eestis elab kolme liiki hülgeid, kes kõik on looduskaitse all. Vasakpoolne joonis kujutab viigerhüljest, parempoolne hallhüljest. Erineva pikkusega koonu järgi saabki neid liike kõige lihtsamini eristada. Hallhüljes Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmetega ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Looduses on teda näinud vähesed kuna tema elupaikadeks on mere ulguosad. Peale Läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas.
kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad). Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1...4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15-20 aastat. Arvukus ja muutumine ajas. Eestis arvatakse leiduvat umbes 6000 isendit. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. 2006. aastal arvati leiduvat umbes 6100 isendit, 2004. aastal umeb 5750 isendit, 2002. aastal umbes 5900 isendit ja 2002
.....................................................................................................5 Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................6 1 Võrdlustabel Tunnus Põder Arusisalik Loomarühm Imetaja Roomaja Elupaik Põder on suure liikuvusega Märjemad alad - niisked loom, kes vahetab sesoonselt heinamaad, võsastunud oja- elupaika. Suvel eelistab ja kraavikaldad, tihti ka sood soostunud ja lodumetsi, ja rabad. Sageli võib kohata lehtpuunoorendikke, talvel kiviaedadel, puuriitades, kuivemaid sega- ja lauahunnikutel jne.
Referaat 8.klass 2005.05.02 Rebane KES TA ON? Rebane (liiginimi ladina keeles Vulpes vulpes) on loom, keda me tunneme reinuvaderina lugematutest muinasjuttudest ja muistenditest.Kes aga rebane tegelikult on?Rebane on imetaja.Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall.Tal on lüheldased jalad, terav koon, suured teravatipulised kikkis kõrvad ja püstovaalsed silmapupillid. Nad on monogaamsed, kuid paarid ei ole eluaegsed. Tüvepikkus on tal 50-90 cm, saba pikkus 40-60 cm ja kaal 4-10 kg. Tema keskmine eluaeg on viisteist aastat. Rebasel on uhke saba. Miks? Ei tea. Ja ilus on see saba ju lõpuks ainult inimese arvates
annaabi.ee 
