Eduard Bornhöhe "Tasuja" (0)

„ Tasuja “
Eduard Bornhöhe
Teos „Tasuja“ räägib loo kolmest mehest: Vahurist, Tambetist ja Jaanusest. Teoses on igal mehel oma lugu rääkida. Vahur rõhutab vabadust, Tambet töökust ning Jaanus ei tea isegi täpselt, kuhu ta kuulub.
Vahur rõhutab vabadust. Ta ei soovi kellelegi kuuluda , ta tahab olla tema ise. Oma vabaduse saavutas ta tänu oma julgusele. Ta päästis piiskopi elu, tappes karu, kes piiskoppi ründas. Piiskop oli ellujäämise nimel sunnitud Vahurile maalapi andma, kuna Vahur seda nõudis. Saades selle maalapi ei soovinud Vahur seal aga põldu harida. Temale meeldis pigem metsas ringi rännata ja jahti pidada. See näitab tema ükskõiksust tuleviku suhtes.
Vahur oli juba vanaks jäänud ning pärast tema surma hakkas talus ehitamine pihta. Vahuri poeg Tambet oli töökam ja võttis tallu ka sulaseid. Tambet tegutses teisiti kui ta isa. Vahur oli öelnud, et Tambet hoiaks sakstest eemal, kui seda ta ei teinud. Ta hakkas hoopis sõbrustama sakstega, nende keelt õppima, ning oma poja Jaanuse pani Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tambet sai sõbraks Lodijärve mõisa isanda Konrad Raupeniga.
Vahur: „Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangusega.“ (Bornhöhe, E. Tasuja. Tallinn 1947: RK „Ilukirjandus ja kunst “. 10)
Kolmanda loo räägib Jaanus, kelle kokkupuude mõisaga toimub läbi Oodo ja Emiilia . Oodo ja Emiilia on Konrad Raupeni lapsed. Jaanus käib nende juures tihti õppimas ja mängimas. Oodo on väga iseteadlik ja tal on iseloomuomadused, et saada juhiks. Ta ise arvab ka ennast juht olevat. Emiilia on mänguline ja õrn ning saab Jaanusega hästi läbi. Vanemaks saades hakkas Oodot aga häirima Jaanuse vabadus, mille tõttu nad tülli pöördusid.
Jaanus sai tuttavaks Maanusega, keda noorhärra Oodo oli alatult peksnud. Jaanus otsustas Maanust aidata ja ravida teda. Jaanus pidi Maanusele valuvaigistuseks midagi kodust viima, kuid hakkas sadama ja ta ei saanud mitu päeva kodust välja. Lõpuks kodust välja saades, möödus ta mõisast ja nägi seal musta lippu lehvimas. Selgus, et mõisa isand , Kapten Raupen, oli surnud ja Oodo oli peremeheks saanud.
Jaanus nägi ka Emiiliat, kelle vastu tal olid tunded tekkinud, rüütel Kuno käsivarrele toetumas. Ta nägi Emiilia kurbust ja tundis talle kaasa, sest ta teadis Emiilia armastust oma isa vastu. „See vaene, vaene neiu , mispärast pidi see põrutav õnnestus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn ... kuidas saab ta nüüd toore , äkilise Oodoga toime? Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris , kuni ta silmad tuhmiks ja lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin ma nüüd nii kui enne ...“ (Bornhöhe, E. Tasuja. Tallinn 1947: RK „Ilukirjandus ja kunst “. 57–58)
Maanuse ja noorhärra vahelised suhteid ei olnud ikka veel paranenud , kui Maanus läks Jaanusele öösel akna alla, et süüa paluda . Ta oli mõisast putku pannud . Järgmisel hommikul kui Jaanus ärkas nägi ta Tambetit vaidlemas mõisa kubjastega, kes otsisid Maanust. Nad olid veendunud, et Maanus on Tambeti ja Jaanuse juurde peitu pugenud. Tambet ja Jaanus mõtlesid, mida nad saaksid Maanuse jaoks teha. Lahtiostmine ei tulnud kõne allagi, kuna Oodo ei oleks nõus olnud.
Järsku kuulsid Tambet ja Jaanus paugutamist nende talu hooviväravate pihta. Maanus peideti ära. Tekkis võitlus. Jaanus nägi mingil hetkel ainsa pääsmeteena majja jooksmist, mis siis põlema süüdati, arvates et Jaanus põleb sisse. Tegelikult aga seda ei juhtunud. Jaanus ärkas kui uuesti ellu – Tasujana, et siis kätte maksta. Algas Jüriöö ülestõus, et vabaneda sakstest ja saada vabadus. Jaanus ründas Lodijärve mõisa. Nähes, et Ooda on ta isa mõrvanud, tappis ta Oodu, kuid Emiilia ja rüütel Kuuno jättis ellu, kuna Emiilia nii soovis. Tasuja pidas maha võimsaid lahinguid, kuid lõpuks hukkus ka ise ning Eestimaale vabadust ei tulnud.
Teos räägib vabaduse saamisest, selle hoidmisest ning siis selle kaotamiset. Hästi on välja toodud vabaduse säilitamise raskused. Kui Konrad Raupen oli leppinud sellega, et on olemas üks vaba talu, siis tema poeg ei olnud sellega kindlasti päri ja tegi kõik endast oleneva, et kõik võim kuuluks ainult talle.