Dividendid või palk? (0)

Dividendid või palk? Martin Huberg
Juba mõnda aega on inimestele sisendatud ideed kõikvõimsast maksuametist, kellel on uus ja terav torkerelv (maksuametnikud ise ütleksid selle kohta kindlasti pigem toode), millega teie majandusmull kibekähku õhust tühjaks lastakse, kui te ise seda ei tee. Relva nimi on majandusliku tõlgendamise põhimõte ning väidetav mull on dividend , mida eelistatakse palgale. Miks? Eks ikka maksude pärast.
Eestis, õnneks, Riigikohtu tasandil dividendide palgaks kvalifitseerimise praktikat veel ei ole ning keegi ei tea päris täpselt, millise valemi alusel välja arvutada mõistlikku aktiivse ja passiivse tulu ehk dividendide ja palga suhet. Samas on ajakirjanduse veergudel küllaltki paljud head inimesed erinevaid seisukohti välja öelnud. Kindlasti on suurel osal neil ka milleski õigus, iseäranis arvestades, et arutatakse ju abstraktselt, konkreetset kaasust analüüsimata. Proovingi anda omapoolse ülevaate seni avaldatud seisukohtadest ja ka omalt poolt üht-teist lisada.
Ümberkvalifitseerimise kiusatus
Mõnes mõttes tundub inimestele kindlasti totter , et keegi üritab meile väita nagu õun ei olegi õun, see üksnes meenutab õuna, kuid maitse poolest on tegemist puhtalt pirniga. Maksustamisel paraku just nii asjad käivadki, et isegi siis, kui õun on õun, siis me püüame seda maitsta ja tunnetada temas piisavalt pirni, ütlemaks, et sisuliselt on see pirn või mis veel hullem, fifty-fifty (või nagu põhjanaabrite suusakuulsus olla öelnud, fifty-sixty), osaliselt pirn elik pirnõun.[1]
Seega, teatud juhtudel võib dividendimakse osutuda osaliselt või täielikult palgatuluks hoolimata sellest, et see on makstud välja dividendide maksmise reeglite alusel ning isikule, kellel on ka õigust saada äriühingust dividenditulu.
Ümberkvalifitseerimise põhjus on tegelikult üpriski lihtne – kõiki tuleb ju kohelda võrdselt. Kui tehingu vormi valimisega saaks maksukohustuse teket niisama lihtsalt manipuleerida , siis muutuks maksude maksmine sisuliselt vabatahtlikuks.
Riigikohus põhistas majandusliku tõlgendamise rakendamise vajadust maksuõiguses juba 1999. a lahendis, märkides, et maksuseadusega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis. Sellise teokoosseisu alusel tekib maksuõigussuhe riigi ja maksumaksja vahel. Seetõttu tuleb maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Vastasel korral oleks lepingupooltel võimalus omavahelise kokkuleppega määrata kindlaks maksukohustus, selle sisu ja ulatus. Selline olukord oleks vastuolus maksu kui avalik-õigusliku kohustise olemusega ning ühetaolise maksustamise põhimõttega.[2]
Seadusandja jõudis 3-aastase hilinemisega järele ning kinnistas vastava põhimõtte 2002. a jõustunud maksukorralduse seaduses (§-d 83-84). Hilisemas praktikas viitab Riigikohus, et
lähtub siinjuures Maksukorralduse seaduse §-st 84, mis sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Kuigi erisoodustuse andmise ajal see säte ei kehtinud , on selles sättes kirjeldatud põhimõte maksuõiguse üldise põhimõttena ikkagi rakendatav .[3]
Millal on aga dividendimakse sisuks osaliselt või täielikult palgatulu varjamine maksueelise saamiseks?
Rahvas arvab
Kindlasti on dividendide ümberkvalifitseerimise teemat varemgi korduvalt puudutatud, kuid EML jaoks on verstapostiks, kui nii võib ütelda, 2006. a algus. Siis hakati ajakirjanduses teatava regulaarsusega arvamusavaldusi ilmutama.
On selge, et erinevas ajaloolises kontekstis võivad samad autorid sama asja suhtes jõuda erinevate seisukohtadeni, sest õigus areneb pidevalt. Teatud juhtudel on ehk isegi õige mõnede autorite seisukohtades näha soovi valitseva arvamuse kujundamiseks. Vaevalt, et seda pahaks panema peaks.
Mulle tundub, et peamine soov eitada majandusliku tõlgenduse võimalust käsitletavas kontekstis tuleneb sellest, et ei taheta eristada erinevaid õigusharusid ning erinevate õigussuhete osas kehtivaid põhimõtteid. Samuti kasutatakse majandusliku tõlgendamise põhimõtet üksnes ühe või teise poole kasuks, mitte ei proovita sellega asja tegelikku tuuma tabada.
Nii on täiesti loomulik äriõiguses, et isikul on õigus asutada näiteks osaühing, seejuures võib ta ainuosanikuna otsustada määrata osaühingu juhatajaks iseenda ning äriõigus peab seejuures täiesti normaalseks, kui ta otsustab juhatajale ehk iseendale tasu mitte maksta. Seejuures ei pea ta endale tasu maksma ka siis, kui ta on ka ainus, kes n-ö reaalselt osaühingus tööd teeb. See kõik on tore ja tundub, et nii jääbki, sest kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud ning millestki ju üle ei astutud. Kui majandusaasta lõppeb kasumiga, siis on juhataja ettepanekul osanikul õigus otsustada kasumit ehk dividende jaotada – jällegi, kõik on seadusega kooskõlas.
Arvestades, et dividendide maksustamisel on maksukohustuslane dividendi jaotaja ning rakendub vaid tulumaks (TuMS § 50), siis kuidas üldse keegi söandab seaduskuulekale maksumaksjale väita, et ta on midagi valesti teinud?[4] Pärast aasta lõppu saab osaühingu teenitud kasumist maksta omanikule dividendi. Dividendilt maksab osaühing ainult tulumaksu, sotsiaalmaksu sellelt ei maksta.[5] Ka hiljem on esitatud seisukohti, et dividendi palgatuluks ümberkvalifitseerimiseks on vaja seadusemuudatust Riigikogus, mitte meelemuudatust maksuametis.[6]
Samuti ripub õhus küsimus, kas majandusliku tõlgendamise põhimõtet saab üldse rakendada sellises olukorras, kus nii vorm kui ka sisu tunduvad kattuvat? St kui äriühing on tegelikkuses teeninud kasumit, kasum on tegelikult välja makstud omanikele, kellel on sellele tegelik õigus.[7] Mõnevõrra sarnaseks võib lugeda ka mõttekäiku, et seadus peab selgelt sätestama, et majandusliku tõlgendamise meetodit tohib rakendada vaid siis, kui tehingul puudub üldse igasugune majanduslik eesmärk või põhjus ning tehing ei anna üldse mingeid mõistlikke majanduslikke tulemusi.[8]
Ka seaduslikkuse põhimõttele toetudes on dividendide sotsiaalmaksuga maksustamise võimalust eitatud.[9] Samuti viidatakse, et küsitav on sellises olukorras dividendi sotsiaalmaksuga maksustamine, kus nt ainuosanik on minevikus aktiivselt äriühingu „käima lükkamisel“ osalenud – passiivse tulu mõiste on laiem kui seda tavapäraselt arvatakse.[10]
Et tõde selgitatakse vaidluses, siis ei pidanud EML paljuks 2006. a alguses samuti arvamust avaldada. Kui osaühingu osanik tegutseb aktiivselt osaühingu juhtimises ning tema töö tulemusena tekib osaühingul kasum, mille osanik võtab välja dividendidena, siis on olemas võimalus lugeda maksumaksja käitumist maksudest kõrvahoidumiseks, ning kvalifitseerida osa kasumieraldisest palgatuluks ning vastavalt sellele määrata ka tasumisele kuuluvad maksud . Selline tulude ümberkvalifitseerimine on vajalik, et seada isikud võrdsesse olukorda.[11]
Palgatulu osakaal
Kui 2006. a peamiseks märksõnaks on ümberkvalifitseerimise võimalikkus, siis aasta hiljem arutatakse lisaks eelnevale ka selle üle, kui suur peaks olema siis ümberkvalifitseeritav osa. Dividend võidakse lugeda palgatuluks, juhul, kui juhatuse liikmele ei maksta tasu või töötajale töölepinguga töötasu, või makstakse väga vähe.[12]
Maksu- ja Tolliameti pressiesindaja läks veelgi kaugemale ning tõi näite, et Maksuamet hindab varjatud palgamaksmiseks näiteks olukorda, kus ettevõtte juht ei saa töötamise eest tasu, vaid võtab raha välja dividendina, aastas 600 000 krooni, samal ajal kui sarnasel tegevusalal ja analoogse ettevõtte tegevjuhi palk on 50 000 krooni kuus.[13] Sisuliselt ütles MTA esindaja, et palgatuluna tuleb maksta turutingimustele vastavat tasu (soovitan ka numbritele tähelepanu pöörata arvestades maksukoormust). Sama artikli kommentaaris märkis Vello Vallaste samuti, et ainus võimalus oleks rakendada turuhinda, kuid selle leidmine on võimatu.[14]
Kuna ettevõtjate hulgas tekitati segadust , siis edastas MTA juba samal päeval pressiteate, kus selgitas, et dividenditulu palgatuluks ümberkvalifitseerimisel võtab maksuhaldur arvesse seda, kas ja kui suures mahus on äriühingu omaniku aktiivne tegevus otseses seoses äriühingu kasumi tekkimisega , millist tööd omanik äriühingus teeb, kui palju talle selle eest tasu makstakse, kui palju makstakse palka sarnaste äriühingute sarnastel ametikohtadel töötavatele isikutele ja kuidas on eelnev seotud äriühingu majandusliku olukorraga.[15] Maksu- ja Tolliamet selgitas, et dividende ootab täiendav maks, kui ettevõtte tegevusalal on tavapäraseks palgaks 15 000 või 20 000 krooni kuus, ent dividendisaajale pole tema töö eest sentigi makstud või saab ta selle eest miinimumpalka.[16]
Ka sel korral pidas EML vajalikuks selgitada, et põhimõtteliselt on ümberkvalifitseerimine teatud juhtudel siiski võimalik, kuid samas võiks eeldada, et selle aluseks on eelnevalt maksuhalduri poolt antud juhendid, mille alusel oleks ka maksumaksjal endal võimalik potentsiaalne maksukohustus välja arvutada. Seda võib võrrelda siirdehindade maksustamisega.[17]
Kohe leidus ka neid, kes näitasid näpuga konkreetse ameti kandjatele, kes suure tõenäosusega võiksid väärida maksuhalduri kõrgendatud tähelepanu. Tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis näiteks viitas, et praktiliselt 50% perearste ei maksa makse rohkem kui ainult kasumilt. Samas on nad väga sõnakad olnud oma õiguste kehtestamisel.[18]
Poliitik õpetab
Arvestades, et Reformierakonda tuntakse ettevõtjate eestkõnelejana, olid ka nemad sunnitud oma seisukoha välja ütlema. Reformierakond ei näe võimalust tõlgendada äriühingute omanikele ja töötajatele makstavaid dividende sotsiaalmaksuga maksustatava töötasuna. Reformierakonna juhatuse liige, kaitseminister Jürgen Ligi märkis oma blogis: Oludes, kus nii väga pingutame tulumaksusüsteemi pärast, ei tohiks me teise käega sotsiaalmaksu juurde panna. Miks peaks kapital seda ootama jääma?[19] Peaminister Andrus Ansip võttis natukene tagasihoidlikuma poosi ning märkis, et peab ettevõtjate makstavate dividendide kontrollimist Maksu- ja Tolliameti poolt õigustatuks.[20]
Millised võiks tulevikus olla piirid?
Kui maksuamet ei ole otseselt mingeid piire välja pakkunud ning räägib turutingimustes makstavast palgast,[21] siis mitmed teised autorid on pakkunud välja ka lahendusi tulevikuks.
Üks variant on näiteks kolmekordne keskmine palk.[22] Samas saab n-ö lae sätestamist ka loogiliselt põhjendada. Lasse Lehis märkis, et ettevõtjate kaitseks tuleks neile sarnaselt FIE-dega kehtestada sotsiaalmaksu ülempiir.[23]
Muide, arvestades, et sotsiaalmaksuseaduses on FIE-dele kui teisele ettevõtlusvormile juriidiliste isikute ettevõtluse kõrval aktiivse tulu ja passiivse tulu piirid täpselt sätestatud, oleks täiesti õigustatud ka sarnaste piiride seadmine muudele aktiivse tulu vormidele , mitte üksnes dividendide ümberkvalifitseerimisele.
EML on samuti tegelikult jätkuvalt seisukohal, et tuleks maksimaalseks sotsiaalmaksuga maksustatavaks sissetulekuks kehtestada 10-kordne miinimumpalk ning see peaks hõlmama kõiki tululiike (ka erisoodustusi).[24] Tegelikult ei ole ju mingit mõistlikku põhjendust, miks osa tulude puhul ülempiir on kehtestatud ning teiste puhul mitte. Kui pensionikindlustuse vahenditesse suunatava osa puhul saaks seda veel kuidagi põhjendada, siis ravikindlustuse osa puhul kindlasti mitte.
Kui üritada eelnevat kuidagi kokku võtta, siis võiks nimetada sellised märksõnad: majanduslik tõlgendamine, sisuselt osaletakse töös, vajalik oleks juhendi kehtestamine, et maksumaksja ise samuti oskaks potentsiaalset maksukohustust rehkendada, ülemmäära kehtestamine.
Ehk siis soovitus maksuametnikele: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja parem kui näpud alles jäävad, vist .
Martin Huberg
EML vanemjurist
MaksuMaksja õigustoimetaja