Demokraatia ja diktatuur 1920-30. aastatel (1)

Käina Gümnaasium
Ajaloo referaat

Demokraatia ja diktatuur 1920-30. aastatel

ja Saksamaa ning Inglismaa iseloomustus.
Käina 2008

Demokraatia ja diktatuur 1920-30. aastatel

Demokraatia on poliitilise korra võim, kus riiki juhib rahva poolt valitud saadikud. See sõna tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos ehk rahvas ja kratos ehk võim. Tänapäeva demokraatia ühiskonda iseloomustavad :
- rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises
- kodanikuvabaduse ning kodanikuõiguste olemasolu
- kehtib võimude lahususe põhimõte
- rahvas on iseseisev
- mitme partei süsteem
- riigivõim kuulub rahvale
- mitu ideoloogiat
- vaba ajakirjandus
- juhikultus puudub
- võim on rahvale lähedal
- valitsemine toimub rahva poolt valitud saadikute kaudu
- eksisteerib trüki-ja sõnavabadus
Eristatakse otsest ehk vahetut demokraatiat – otsuseid teeb rahvas – ja esindus ehk otsest demokraatiat – rahvas valib oma esindajad parlamenti ja teistesse võimuorganitesse.
Demokraatia otseseks vastandiks on diktatuur - valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes, sh juhtimiseks vajalikud privileegid on teatud juhul sünnipärased või antakse mõne mittevalitava koosluse, näiteks kiriku poolt. Diktatuur on majanduslikult valitseva klassi poliitiline võim teiste klasside üle. See on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. Tunnused sellel riigivõimul on järgmised :

• võimude lahususe põhimõte puudub
  
• rahvas pole iseseisev
  
• ühe partei süsteem
  
• riigivõim on koondunud ühe isiku või väikese grupi kätte
  
• üks ideoloogia
  
• range kontroll ajakirjanduse üle
  
• juhikultus
  
• võim pole avalik ega kontrollitav
  
• valitsemine toimub jõu abil võimu haaranud diktaatori kaudu
  
• trüki –ja sõnavabadus puudub
  

Diktatuurid jagatakse autoriaarseks – pehme diktatuur segu demokraatiast ja totalitarismist, kogu võim on koondunud ühe inimese või väikese rühma kätte, seadusi muudavad valitsejad oma suva järgi, rahval ei ole mingit võimalust osaleda riigi juhtumises.
On ka totalitaarne diktatuur, mis on jäik diktatuur, majandus on riigile allutatud, võimude koondumine, ühe isiku või rühma kätte, kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimaluste üle. Ühiskonna elu oli pisiasjadeni ühtlustatud ja reeglitele allutatud.
Suurem osa riike muutusid demokraatlikust valitsusvõimust diktatuuriliseks. See toimus põhilisel 1920-30. aastatel. Selle põhjusteks oli näiteks pettumus I maailmasõja tulemustes (Itaalia, Saksamaa), inimeste elujärje halvenemine I maailmasõja järjel(Venemaa) ja 1929-1933.a. olnud majanduskriis (Saksamaa, Itaalia) ning ka demokraatia traditsioonide nõrkus(Saksamaa, Venemaa, Itaalia). Põhjusteks olid ka sotsiaalprobleemide teravnemine mitmes Euroopa riigis seoses sisserände piiramisega USA-sse, kodanluse kartus tööliste võimuletuleku ees Venemaa eeskujul (Itaalia, Saksamaa) ja ka see, et raskustest ülesaamiseks eelistati „karmikäelist valitsemist“.
1930. aastail oli Euroopas tekkinud olukord, mis soodustas diktatuuride võidulepääsu. Mitmes riigis, kus pärast Esimest maailmasõda oli võitnud parlamentarism, ei suutnud demokraatlik kord püsima jääda ja andis varem või hiljem teed diktaatorlikule võimule. 1930. aastal valitses diktatuur enamikus Euroopa riikides. Uutest, pärast I maailmasõda tekkinud riikidest suutsid ainult Tšehhoslovakkia ja teatud eranditega Soome kuni 1939. aastani säilitada põhiseaduslik demokraatia. Ülejäänudes maades osutus diktatuur demokraatlikust mõtteviisist tugevamaks. Kuid Euroopas oli ka riike, kus demokraatlikku korda peaaegu üldse ei tundud. Venemaal näiteks kehtestasid enamlased oma diktatuuri juba Esimese maailmasõja ajal, lämmatades sellega igasugused demokraatia alged.
Räägitakse, et natsionaalsotsialistlik Saksamaa oli väga sarnane diktatuurile. Nii see on - Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei oli poliitiline partei, mis tuli Saksamaal võimule 1933. aastal, kui Adolf Hitler sai Saksamaa ainuvalitsejaks. NSDAP oli valitsev poliitiline jõud, mille ideoloogia alusel ehitati pärast nn. Weimari vabariigi langemist üles NSDAP liidri Adolf Hitleri poolt juhitav totalitaarne Kolmanda Reichi riik (1933-1945). Diktatuuri üks tunnustustest on see, et riigis on ainuvalitseja või grupp inimesi, kes seda teevad, täpselt nii oli NSDAP-is.
Hinnang demokraatiale
Hinnang diktatuurile
+ rahvas on iseseisev
+ raskes majanduslikus olukorras on diktatuuri puhul kergem negatiivsetest situatsioonidest välja tulla.
+ mitu ideoloogiat
+ karmikäeline võim suudab tavaliselt ära hoida suuremad majanduslikud langused
+ võrdsed demokraatlikud vabadused ja inimõigused
+ ühtmoodi mõtlev riik (tänu karmile valitsejale)
+ majanduslikult piiramatu
- üks ideoloogia
+ demokraatia tagab rahvale vabaduse ja majandusliku olukorra
- inimõiguste rikkumine ja demokraatlike vabaduste piiramine
+ arenguvõimalus
- inimeste valikuvabadus ja ettevõtlus on pikas perspektiivis pidurdatud
- demokraatia on äraostetav
- kuna demokraatia on enamuse võim vähemuse üle, siis jääb vähemus alati alla
- valida saavad ka poliitikast mittehuvitatud inimesed
- demokraatia eeldab rahvalt teadlikkust, kultuurilist ja hariduslikku valimisolekut

Ühe demokraatliku ja ühe diktatuurilise riigi võrdlemine

Suurbritannia .
Pärast I maailmasõda ei olnud Suurbritannia enam maailma juhtiv rahandus-ja tööstusriik. Muret tekitas suur tööpuudus. Raskeks koormaks sai sõja-aastail tekkinud võlg USA-le.
Nagu ka varasemal ajal valitses Suurbritannia majanduses väikeettevõtlus, kus tehnika oli aga vananenud. Söetöösturid vähendasid kaevurite palkasid ja sulgesid kaevandusi. See põhjustas kaevurite streike, mille valitsus maha surus.
1920. aastate teisel poolel algas Suurbritannias majanduslik tõus, mille katkestas ülemaailmne majanduskriis. Kõikidest hädadest hoolimata mõjutas kriis Suurbritanniat siiski vähem kui paljusid teisi maid. Briti tööstusettevõtted kasutasid võõramaiseid tooraineid. Nende hinna langus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu. Tänu sellele said britid oma toodangut võrdlemisi edukalt müüa ka kriisiaastatel.
Briti demokraatial oli 1920. aastate alguseks läbitud pikk arengutee. Seal toimis põhiseaduslik monarhia. Riigipeaks oli kuningas või kuninganna, kes ei osalenud riigi igapäevases juhtimises, vaid esindas kuningriiki tähtsatel üritustel. Seadusi võttis vastu parlament ning nende täitmist korraldas valitsus eesotsas peaministriga. Tänu valimisõiguse laiendamisele tõusis liberaalide asemele teiseks peamiseks erakonnaks Tööerakond. Tööerakondlased muutusid konservatiividele tõsiseks vastaseks. 1920. aastail saavutasid nad kahel korral võidu parlamendivalimistel ning juhtisid ka valitsust. Kuid enamiku ajast valitsesid riiki siiski konservatiivid .
Suurbritannia sisepoliitiline elu ei olnud nii kirju nagu Saksamaal, kuid see ei tähendanud, et siin oleks kõik rahulik. Võitlus oli üsna terav ning valitsused vahetusid võrdlemisi tihti. Mõnikord oli probleeme ka kuningakojal.
Suurbritannia ja temast sõltuvad alad moodustasid Briti impeeriumi, mida hakati hiljem nimetame Briti Rahvaste Ühenduseks. Selle tähtsamad osariigid ja asumaad olid India, suured maa-alad Aafrikas, Kanada , Austraalia , Uus-Meremaa ja suur hulk Vaikse Ookeani saari . Kanada, Lõuna-Aafrika, Austraalia ja Uus-Meremaa olid dominioonid , ehk Briti Rahvaste Ühenduse peaaegu iseseisvad liikmesriigid. Neil oli oma parlament, valitsus, kohtusüsteem ja seadusandlus . Suurbritanniaga ühendas dominioone see, et nad tunnistasid riigipeana Inglise kuningat, keda kohapeal esindas kindralkuberner. Tõsiselt oli Briti valitsus hädas aga Iirimaa ja India iseseisvuslastega. Esialgu võitlesid iirlased välja dominiooni staatuse. 1937. aastal aga kuulutati välja suurem osa Iirimaast iseseisvaks vabariigiks. Suurbritannia koosseisu jäid vaid Põhja-Iirimaa, kus enamiku elanikkonnas moodustasid Inglismaalt sisse rännanud inimesed. India saavutas iseseisvuse alles pärast II maailmasõda.
Saksamaa
Mõjuvõimsaks diktaatorlikuks suurriigiks Euroopas oli veel ka Saksamaa. Saksamaad hirmutas kommunism , mida tolle aja ajakirjandus ka punaseks katkus nimetaks. Kommuniste kardeti ka teistes maades, kuid 1919. aastal loodud Saksamaa Kommunistlik Partei oli eriti aktiivne mässude korraldaja. Punaste põhivaenlaseks oli samal ajal tekkinud Saksa Töölispartei, mis 1920. aastal nimetati Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks. Erakonna esimeheks sai Adolf Hitler.
Esialgu suhtus avalikkus natsionaalsotsialistidesse kui ühte lärmakasse ja sõjakasse kampa . 1923. korraldasid nad Munchenis mässukatse. Pärast seda oli nende partei mõnda aeg keelatud, Hitler ise pidi veetma aasta vangis .
Natsionaalsotsialistliku partei ridadesse hakkas tulema üha uusi liikmeid. Suurenes ka poolehoidjate arv. 1933. jaanuaris tuli Saksamaal võimule natsionaalsotsialistlik partei, mida juhtis Adolf Hitler. Weimari vabariik asendati aegamööda Kolmanda Riigiga (natsliku Saksamaa nimetus, mis lähtub arusaamast, et esimene riik oli Püha Rooma riik, teine 1870. aastal ühendatud Saksa keisririik ja kolmas Hitleri juhitav Suur-Saksamaa). Mõne aastaga kehtestasid natsid riigis äärmiselt julma hirmuvalitsuse. Riigi ametlikuks poliitikaks oli rassism . Aaria rass kuulutati valitsevaks, alamrassid ( juudid , mustlased, slaavlased jt) kuulusid hävitamisele või pidid teenima valitsejaid. Miljoneid inimesi saadeti surmalaagritesse, kus nad tapeti või neid sunniti tegema kurnavat tööd natside heaks. Välispoliitika peamiseks eesmärgiks oli Versailles ’ süsteemi tühistamine ning Suure Saksa riigi loomine teiste rahvaste vallutamise arvel.