üheteistkümnenda lapsena. Temast pidi saama talu pärija ja põllumees, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane. Ta suri 13. aprillil 1971 Tallinnas. Juhan Smuul õppis 193036 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus. 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Temast sai kirjanduslik kaastööline nõukogude tagala-ajalehe "Rahva Hääl" toimetuses, seal algas ka tema lähem tutvus oma kaasaegse eesti kirjanduse ja kirjanikega. Sõja järel tahtis ta realiseerida oma kauaaegset unistust ning astuda merekooli, kuid sinna teda ei võetud. Siis töötas ta lühemat aega Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. Alates 1947. aastast vabakutseline kirjanik,
Juhan Smuul (1954. aastani Johannes Schmuul; 18. veebruar 1922 Koguva küla, Muhumaa 13. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik ja luuletaja. Elukäik Juhan Smuul õppis 19301936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus. Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik. Aastatel 1951 1953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 19531971. Juhan Smuul oli NSVL Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik. Aastail 19561958 oli ta EKP Keskkomitee liige
karikaturistina 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega 18611862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alzeerias. Alzeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse pühendus maalimisele ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata maalis ühe oma tuntuima teose, maali Le Havre sadama kohal kumavast tõusvast
1.Elulugu: Juhan Smuul (1954. aastani Johannes Schmuul; 18. veebruar 1922 Koguva küla, Muhumaa – 13. aprill 1971 Tallinn) oli eesti proosakirjanik ja luuletaja.Juhan Smuul õppis 1930–1936 Piiri algkoolis, pärast seda aga Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, sest ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema haridustee piirdus.Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses.Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas.Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik.Aastatel 1951–1953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 1953–1971.Juhan Smuul oli NSVL Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik. Aastail 1956–1958 oli ta EKP Keskkomitee liige
laskurpolgu ansamblis. Heledaks laiguks Raimond Valgre sõjateel sai tutvus leningradlanna Niina Vassiljeviga. Suur hulk neiule saadetud kirju moodustab usaldusliku päeviku Valgre viimastest eluaastatest. 1944.aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Orkestri repertuaaris oli Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja teiste helitööde kõrval ka Valgre laule. Raimond Valgre demobiliseeriti 9.mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse. Tekstid oma lauludele (üle 100) kirjutas ta valdavalt ise, kusjuures mõnikord ka saksa või inglise keeles. Muusika meloodilisus ning siiras, südamlik sisu on teinud Raimond Valgre loomingu eesti rahva seas ülipopulaarseks. Tema laulud on väga väljendusrikkad ja tundehellad. Eriti armastatud on "Muinaslugu muusikas", "Sinilind", "Hall sõdurisinel" ja "Peagi saabun su juurde", kuid kindlasti ka "Saaremaa valss."
"Merry Singers" · Vahepeal, talvel, töötas Valgre Tartus, restoranis "Sinimandria" · 1941.aastal tuli taas Pärnusse, seekord orkestrijuhina (sai vaid ühe nädala esineda) · Mobiliseeriti 28.juunil 1941.aastal · 1942. aasta märtsis jõudis Eesti korpusesse, kus mängis 917. laskurpolgu ansamblis. · 1944. aastal Väino Saviaugu korraldatud jazzorkestri üks viiest akordionistist · Demobiliseeriti 1945. aasta 9.mail. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse · 1944. aasta 13.oktoobril oli andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale · 1945. aasta 1. jaanuaril kustutati Valgre üliõpilaste nimistust · 18. detsembril andis ta uue avalduse, seekord sooviga õppida kompositsiooni · 1946. aasta 1. juulil kustutati Valgre taas üliõpilaste nimekirjast · Lühike osavõtt Heliloojate Liidu noorteseminarist 1948
aastate keskpaigast avaldas ta peamiselt lüürilist proosat. Reisis palju, eriti merel. -3- Kirjaniku elukäik Juhan Smuul õppis 19301936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus.Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses.Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas.Juhan Smuul oli NSVL Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik. Aastail 19561958 oli ta EKP Keskkomitee liige.Juhan Smuul on kaasa teinud ajalehekorrespondendina või kirjanikuna ekspeditsioonid heeringalaevaga
18. veebruar 1922 Koguva külas, Muhumaal. · Suri 13. aprill 1971 Tallinnas · Juhan Smuul õppis 19301936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus. · Aastal 1941 (19.a.) mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. · Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. · Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik. · Aastatel 19511953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 19531971. · Juhan Smuul oli NSVL Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik
sündmused, mis sellegi hooaja ennetähtaegselt lõpetasid. Ja maha jäi taas üks "roos rannaliival" - Liivi Loosme.Raimond Valgre mobiliseeriti 28. juunil 1941.aastal, 1942.aasta märtsis jõudis ta Eesti korpusesse, kus sai jälle võimaluse tegeleda muusikaga. Ta mängis 917. laskurpolgu ansamblis.1944.aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Raimond Valgre demobiliseeriti 9. mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse. Tema loomingul läks tol ajal suhteliselt hästi - laule mängiti tihti raadios, esitati restoranides ja tantsupidudel. Olukord muutus, kui algas kampaania kõige lääneliku vastu nõukogude muusikas. Keelati saksofon, tango, fokstrott... Põlu alla sattusid ka Valgre foksi- ja tangorütmis laulud. Viimane töökoht viis Valgre taas Pärnusse. Näib, et tollal oli ta juba andmas loobumisvõitu kunagi
Teise Maailmasõja ajal kuulus ta Eesti laskurkorpusesse, seal sai ta jälle võimaluse tegeleda muusikaga. Vahepeal ta seda teha ei saanud, kuna 1941a. juuni lõpus ta mobiliseeriti. Sõjateel tutvus Valgre leningradist päris Niina Vassiljeviga. 1944. aastal sai Raimondist üks viiest akordionistist jazzorkestris. Orkestri repertuaari moodustas Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja ka Raimond Valgre kirjutatud muusika. 9.mail 1945 aastal ta demobiliseeriti, selleks hetkeks oli ta jõudnud juba seersandi auastmesse. 1944. aastal astus Valgre Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse klaveri erialale, kuid aasta pärast kustutati ta üliõpilaste nimekirjast. Samal aastal andis ta sisse uue avalduse, seekord soovis ta õppida kompositsiooni. Kuid aastapärast kustutati ta taaskord nimekirjast. 1948. aastal võttis ta osa Heliloojate Liidu noorseminarist, kuid ka see osavõtt ei kujunenud pikemaks. Valgre jäi ilma ka abieluõnnest, kuna 1946
Ta suri 13. aprillil 1971 Tallinnas. J.Smuuli sünnitalu Koguval. Aastast 2007 asub seal Muhu Muuseum Elukäik Juhan Smuul õppis 193036 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus. 1941 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Temast sai kirjanduslik kaastööline nõukogude tagala-ajalehe "Rahva Hääl" toimetuses, seal algas ka tema lähem tutvus oma kaasaegse eesti kirjanduse ja kirjanikega. Unistus Sõja järel tahtis ta realiseerida oma kauaaegset unistust ning astuda merekooli, kuid sinna teda ei võetud. Siis töötas ta lühemat aega Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. Auastmed Alates 1947. aastast vabakutseline kirjanik,
sõjaväelane. NSV Liidu marssal Nooruspõlv Ivan Stepanovits Konev sündis 28. detsembril 1897 Vene Keisririigis Vologda kubermangus Lodeino külas. 1912. aastal lõpetas ta lähedal asuva Setkino kirikukooli. 1914. aastal alanud ilmasõda tähendas halvenenud rindeolude ja 19-aastaseks saanud Konevile 1916. aastal mobilisatsiooni. Esmalt tuli tal läbida õppused. Nende lõppedes sai ta allohvitseri auastme ning saadeti edelarindele. 1918. aastal ta demobiliseeriti. Samal aastal liitus ta bolsevikega.Vene kodusõjas võitles ta Koltsaki ja teiste valgekaartlaste vastu Kaug-Idas. 2 MS Kui Saksa Riik alustas 22. juunil 1941 sõda NSV Liidu vastu, siis määrati Ivan Konev juhtima 19. armeed Valgevene NSV-s Vitebskis, mis tekkinud katastroofilise olukorra tõttu oli Edelarindelt üle viidud Läänerindele. 19. armee piirati ümber, millest tulenevalt kandis tohutuid kaotusi
oli NSVL Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik. Aastail 1956–1958 oli ta EKP Keskkomitee liige. on kaasa teinud ajalehekorrespondendina või kirjanikuna ekspeditsioonid heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960. Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Tema loomingus nii näidendeid["Lea" (1960)], luulekogusid ja reisipäevikuid. On premeeritud auhindadega: Nõukogude Eesti preemia 1949 •Stalini preemia 1952 •Eesti NSV teeneline kirjanik 1955 •Lenini preemia 1961 •ENSV rahvakirjanik 1965 Juhan Smuul oli abielus tõlkija Ita Saksa, luuletaja Debora Vaarandi ning raadiosaadete toimetaja Ellen Noodaga. Tal ei olnud järeltulijaid. 19. juulil 2006 taasavati Muhu saarel Koguva külas skulptor Tõnu Maarandi loodud
aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse. Sõja ajal osales noor kunstnik oma esimesel kunstinäitusel, 1919. aasta suvel Tallinnas korraldatud Eesti kunsti ülevaatenäitusel. Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool Pallas, palus Wiiralt ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada. Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris. 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur- büsti "Eesti neiu". 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel
Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks. Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega. Aastatel 18611862 oli sõjaväeteenistuses Alzeerias. Alzeerias pidi ta olema seitse aastat kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning demobiliseeriti. 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse. 5 Le Havre'i aastad Peale ateljee sulgemist pöördus Monet tagasi Le Havre'sse ja pühendus maalimisele. Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata.
sajandi esimese poole silmapaistvaim graafik Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon Vabadussõja puhkedes, astus Wiiralt 1918. detsembril algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni Kui sügisel 1919 asutati Tartus kunstikool Pallas, palus Wiiralt ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama Kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima Looming Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919.
laskurpolgu ansamblis. Heledaks valguskiireks Raimond Valgre sõjateel sai tutvus leningradlanna Niina Vassiljeviga. Suur hulk südamedaamile saadetud kirju moodustab usaldusliku päeviku Valgre viimastest eluaastatest. 1944.aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Orkestri repertuaari moodustas Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja ka Raimond Valgre kirjutatud muusika. Raimond Valgre demobiliseeriti 9. mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse. 13. oktoobril 1944. aastal oli ta andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale astumiseks, kuid 1. jaanuaril 1945. aastal kustutati Raimond Valgre üliõpilaste nimekirjast. 1945. aasta 18. detsembril andis ta uue avalduse, seekord sooviga õppida kompositsiooni, kuid 1. juulil 1946. aastal kustutati Valgre taas üliõpilaste nimekirjast
Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks. Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega. Aastatel 18611862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alzeerias. Alzeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse. 6.2 Le Havre'i aastad Peale Charles Gleyere ateljee sulgemist pöördus Monet tagasi Le Havre'sse ja pühendus maalimisele. Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata
ingliskeelsed sõnad Valgre lauludele "Muinaslugu muusikas" ("I hear a little story in the music") ja "Õige valik" ("Snowflakes"). Järgmisel suvel mängis Raimond Valgre Rannasalongis koos orkestriga "Merry Singers", kuid mängida saadi vaid kaks nädalat. Hooaeg lõpetati ennetähtaegselt. Valgre mobiliseeriti 28. juunil 1941.aastal, 1942.aasta märtsis jõudis ta Eesti korpusesse, kus sai jälle võimaluse tegeleda muusikaga. Ta mängis 917. laskurpolgu ansamblis. Raimond Valgre demobiliseeriti 9. mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse. 1944.aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Orkestri repertuaari moodustas Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja ka Raimond Valgre kirjutatud muusika. 13. oktoobril 1944. aastal oli ta andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale astumiseks, kuid 1. jaanuaril 1945. aastal
laskurpolgu ansamblis. Heledaks valguskiireks Raimond Valgre sõjateel sai tutvus leningradlanna Niina Vassiljeviga. Suur hulk südamedaamile saadetud kirju moodustab usaldusliku päeviku Valgre viimastest eluaastatest. 1944.aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Orkestri repertuaari moodustas Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja ka Raimond Valgre kirjutatud muusika. Raimond Valgre demobiliseeriti 9. mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse. 13. oktoobril 1944. aastal oli ta andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale astumiseks, kuid 1. jaanuaril 1945. aastal kustutati Raimond Valgre üliõpilaste nimekirjast. 1945. aasta 18. detsembril andis ta uue avalduse, seekord sooviga õppida kompositsiooni, kuid 1. juulil 1946. aastal kustutati Valgre taas üliõpilaste nimekirjast
toidupoe äri. 28 Jaanuar 1837 tema ema suri ja ta asus elama enda tädi Marie-Jeanne Lecarde`i juurde. 1859 asub ta õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, pisut hiljem École des Beaux Arts'i, kus tutvus ka Eduard Manet`ga. Õppimise Pariisis katkestas sõjaväeteenistuses Alzeerias. Seal pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. Tema tädi lubas ta vabaks osta vaid juhul kui Monet` lõpetab kunstikursuse ülikoolis. Vabanenud 1862. aastal ülikoolis õpetatava traditsioonilse kunsti pettekujutlustes läks ta Charles Gleyre ateljeesse, kus ta tutvus Renoir`, Bazille`i ja Sisley`ga. Koos panid nad aluse uutmoodi kunstile maalides värskes õhus värvidemänge, väikeste visandlike ja erivärvi pintslitõmmetega, mida hiljem hakati nimetama impressionismiks. Impressionism ja Argentuil
50. a teisel poolel hakkasid mõned noored kirjanikud maailma omanäoliselt kujutama ( E. Niit, L. Heinsalu) Juhan Smuul (1922-1971) Sündis Muhumaal 18. veeb 1922. a. Õppis piiri algkoolis ja hiljem Jäneda põllutöökoolis. Seal tema õpingud katkesid kehva tervise tõttu. Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Temast sai kommunistlik noor. Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik. Enamus loomingust on rannarahvaga seotud. Ta on kirjutanud jutustusi, luuletusi ja näidendeid. Kirjandusse tuli ta luuletajana. · "Karm noorus" (1946) · "Järvesuu poiste brigaad" (1948) räägib sotsialismi ehitamisest · "Et õunapuud õitseksid" (1951) rahu teema · "Mere ja taeva vahel" (1959) puhas lüürika Proosateosed:
Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks. Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega. Aastatel 18611862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alzeerias. Alzeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse. Le Havre'i aastad Peale ateljee sulgemist pöördus Monet tagasi Le Havre'sse ja pühendus maalimisele. Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata. Le Havre's maalis ta ka ühe oma tuntuima teose, maali Le Havre
millest moodustati 2. Soomusrongidessantmeeskond. • Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. a märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse. WIIRALT JA PALLAS • 1919 sügisel asutati Tartus kunstikool Pallas. • Wiiralt palus ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täiega kunstile pühendada. • Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. • Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. WIIRALT JA PALLAS • 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. • 1922–1923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena
laskurpolgu ansamblis. Heledaks valguskiireks Raimond Valgre sõjateel sai tutvus leningradlanna Niina Vassiljeviga. Suur hulk südamedaamile saadetud kirju moodustab usaldusliku päeviku Valgre viimastest eluaastatest. 1944.aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Orkestri repertuaari moodustas Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja ka Raimond Valgre kirjutatud muusika.Raimond Valgre demobiliseeriti 9. mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse. 13. oktoobril 1944. aastal oli ta andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale astumiseks, kuid 1. jaanuaril 1945. aastal kustutati Raimond Valgre üliõpilaste nimekirjast. 1945. aasta 18. detsembril andis ta uue avalduse, seekord sooviga õppida kompositsiooni, kuid 1. juulil 1946. aastal kustutati Valgre taas üliõpilaste nimekirjast.
abi organisatsiooni ehj VMN 1949 (s.t Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, kuhu kuulusid enamik sots.riike Poola, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Saksa DV, Tsehhosl.) NATO 1949 aastal USA initsiatiivil loodud sõjaline organisatsioon NSVL vastu, sest Stalin oli teatanud tuumapommi olemasolust. VLO ehk Varssavi Lepingu Organisatsioon, oli sots. riikide poolt loodud sõjaline org. Põhjuseks oli eelkõige Saksa LV vastuvõtt NATO-sse. Demokraatia arend peale II MS: USAs- demobiliseeriti armee, loodi liite riikidega, püüti pidurdada kommunismi levikut,välditi nende ametisse määramist (makartism) SB+India kolooniad lagunesid,kuid säilitati majandslik ja poliitiline mõju;kaheparteisüsteem (leiboristid, konservatiivid) Prantsusmaa- majanduspoliitika oli vasakpoolne;parlamentaarne vabariik; koloniaalimpeeriumi lagunemine Valijate osavõtt kasvas, naised olid võrdsed meestega, haridus kõigile. Ametiühingu liikumine;koloniaalsüsteem lagunes.
sisekaitseteenistusse. Eduard Wiiarlt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisi Danncuorti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 Pere-Lachaise`i kuulsuste kalmistule. Wiiralt ja Pallas Aastal 1919 asutati tartus Kunstiühingu pallas kunstikool, palus Wiiralt end üle viia Tartu Kunstiõpilaste pataljoni. Palve raguldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinugid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis nüüd täielikult pühenduda kunstile. Wiiarlt asus Anton Starkopfi skultuuriateljees skuptuuri eriala õppima. Graafikaõpetajat tollal veel koolis polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aastal oktoobris. Aastatel 1922-23 jätkas Wiiralt Georg Kindi soovitusel oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendinaadina Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias professor Selmari werneri meistriklassis. Seal viljenes ta erinevad sügavtrükitehnikad, enda jaoks ka uudset litograafiat
Kevadel 1919. moodustati Lõunarindel 7. jalaväepolgu koosseisus Petserimaa elanikest Panikovitsi (Pankjavitsa) pataljon, mis nõrga lahinguvõime tõttu saadeti sügisel laiali ja mille isikkoosseis jagati teiste üksuste vahel. Mais moodustati Katsanovi ja Palkina valla elanikest vabatahtlik partisanide salk Sakala partisanide pataljoni koosseisus. Sügisel formeeriti see ümber üksikpataljoniks Katsanovi pataljoniks koos oma patareiga. Pärast Vabadussõda pataljon demobiliseeriti. Pataljon näitas end lahingutes heast küljest ja nii mõnigi sai oma teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katsanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu..............................................................8 Tartu Rahu.................................................................................................................. 9 Kokkuvõte.................................................................................
Ei puudunud ka piiblitemaatika. 16. Ilmar Laaban. Kirjanduselu 1950 60-ndatel. 17. Peale Stalini surma, Hrustsovi ajal, lõpetati Stalini isikukultus, toimus suur amnestia, paljud vabanesid vanglast ja said kodumaale naasta Siberist. Looming muutus mõnevõrra vabamaks. 18. Oli suhteliselt harimatu tänu halvale tervisele. Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik. Aastatel 19511953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 19531971. Juhan Smuul oli NSVL Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik
toidupoe äri. 28 Jaanuar 1837.a tema ema suri ja ta asus elama enda tädi MarieJeanne Lecarde`i juurde. 1859 asub ta õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, pisut hiljem École des Beaux Arts'i, kus tutvus ka Eduard Manet`ga. Õppimise Pariisis katkestas sõjaväeteenistuses Alzeerias. Seal pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. Tema tädi lubas ta vabaks osta vaid juhul kui Monet` lõpetab kunstikursuse ülikoolis. Vabanenud 1862. aastal ülikoolis õpetatava traditsioonilse kunsti pettekujutlustes läks ta Charles Gleyre ateljeesse, kus ta tutvus Renoir`, Bazille`i ja Sisley`ga. Koos panid nad aluse uutmoodi kunstile maalides värskes õhus värvidemänge, väikeste visandlike ja erivärvi pintslitõmmetega, mida hiljem hakati nimetama impressionismiks. Impressionism ja Argentuil
elukutseliseks kunstnikuks.Kõik tähtsamad kunstikoolid asusid Pariisis ning hoolimata isa ägedast vastuseisust,otsustas Monet sinna suunduda.Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega.Aastatel 18611862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alzeerias. Alzeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti.1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse. Le Havre'i aastad Gleyre jäi 1864.aastal haigeks ja sulges oma ateljee.Peale ateljee sulgemist pöördus Monet tagasi Le Havre'sse ja pühendus maalimisele.Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata.
Kevadel 1919. moodustati Lõunarindel 7. jalaväepolgu koosseisus Petserimaa elanikest Panikovitsi (Pankjavitsa) pataljon, mis nõrga lahinguvõime tõttu saadeti sügisel laiali ja mille isikkoosseis jagati teiste üksuste vahel. Mais moodustati Katsanovi ja Palkina valla elanikest vabatahtlik partisanide salk Sakala partisanide pataljoni koosseisus. Sügisel formeeriti see ümber üksikpataljoniks Katsanovi pataljoniks koos oma patareiga. Pärast Vabadussõda pataljon demobiliseeriti. Pataljon näitas end lahingutes heast küljest ja nii mõnigi sai oma teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katsanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu. Kriitilised kuud Vabadussõjas 1919. aasta märtsis kandus lahingute põhiraskus Lõuna-Eestisse. Veebruari lõpus alustas punavägi seal uut pealetungi Võru ja Valga suunas, jõudes kohati linnadest mõne kilomeetri kaugusele. 1919. aasta märtsis moodustati lõunarindel 3
alustas ilmumist ajakiri "Kehakultuur". Lõppes ka teiste perioodiliste spordiväljaannete ja "Eesti Kehakultuuri Aastaraamatu" ilmumine. Asuti looma kehakultuurikollektiive. Asutati ÜKSÜ "Dünamo" Eesti Vabariiklik Nõukogu 1941 Asutati VKSÜ "Spartaki" Eesti Vabariiklik Nõukogu. 7. juulil Saksa väed ületasid Eesti piiri ja algas Saksa okupatsioon. Spordielu seati juhtima Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatuse Peavalitsuse Spordiamet 1942 Nõukogude armeest demobiliseeriti grupp sportlasi ja saadeti õppima Moskva Kehakultuuri-instituuti ja nendest said esimesed sõjajärgsed sporditöötajad Eestis. Moskvas taastati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee 1943 Taastati Eesti Spordi Keskliit. Esimese eestlasena hakkas NSV Liidu teenelise meistersportlase tiitlit kandma maadleja Johannes Kotkas 1944 22. septembril Tallinna vallutamisega Punaarmee poolt taastus Eestis Nõukogude okupatsioon. Hakati taas juurutama nõukogulikku spordisüsteemi
Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks. Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega. Aastatel 18611862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alzeerias. Alzeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse. Tema tuntumad maalid on ; "Eine vabas looduses", mille ta maalis 1866. Aastal. "Impressioon. Tõusev päike" 1872. Aastal "Moonipõld" umbes aastal 1880 ja "Udu Londonis" 1903. aastal. 12 Pierre Auguste Renoir (1841 1919) Renoir sattus kunstimaailma juba noorukese pariislasena 1854. aastal pärast kloostrikooli lõpetamist
1945. aasta augustis ka NSV Liit. USA okupatsioonipoliitikat Jaapanis hakkas kujundama ja juhtima senine liitlasjõudude ülemjuhataja Vaiksel ookeanil, USA kindral Douglas MacArthur. Tema tegevuse peasuunad olid militarismi likvideerimine, liberaalse loomuga konstitutsiooni kavandamine ja majanduse taastamine. Esialgu teostas MacArthur oma poliitikat otseste korralduste abil, ajuti isegi autokraatlikult, hiljem üha enam soovituste teel valitsusele. Okupatsiooni esimestel kuudel demobiliseeriti Jaapani mitmemiljonilised relvajõud ning saadeti laiali kõik militaristlikud ja marurahvuslikud organisatsioonid. Nende organisatsioonide peamised tegelased ja võimsamate tööstusettevõtete juhid kõrvaldati ühiskondlikust tegevusest ning saadeti erru. Endistest kolooniatest ja okupeeritud Kagu Aasia maadest repatrieeriti miljoneid jaapanlasi. Esimese sõjajärgse parlamendi kinnitatud uus põhiseadus jõustus 1947. aastal. Juba
Sakslased deporteeriti oma etnilisele kodumaale N Liidu poolt 1940. a hõivatud alad jäid talle (Eesti, Läti, Leedu, osa Karjalast, Ida-Poola, Bessaraabia) Soome kaotas Karjala NSV Liidule Saksamaa valitsemine S jagati 4ks okupatsioonitsooniks. Liitlaste Kontrollnõukogu. DDD Demilitariseerimine: relvastus jagati ära Suure kolmiku vahel. Relvatehased demonteeriti, keelustati sõjaväeteenistus, Wehrmacht demobiliseeriti. Denatsifitseerimine: SS, SD, Gestapo kuulutati kuritegelikeks organisatsioonideks. Sõjakurjategijate väljaselgitamine. 1946 kohtuprotsess Nürnbergis III Reichi juhtivate tegelaste üle (Raeder, Dönitz, Keitel, Ribbentrop, Rosenberg, Kaltenbrunner jt). 12le surmanuhtlus. Riikide iseseisvuse taastamine Teljeriikide poolt okupeeritud riikide iseseisvuse ja seaduslike valitsuste võimu taastamine Norras, Taanis, Prantsusmaal jm. Kohtuprotsessid
Ta oli korra juba olnud abielus kellegi leedulasest polkovniku tütrega, kellest lahutas 1917 .aastal. nüüd abiellus ta Marianne Leonite Ostroviga ja juba samal aastal sündis neil poeg Georg. Vabadussõja teenete eest sai A. Larka Eestist Vabadusristi I/1; 50 000 marka ja talumaa Harjumaal Voore mõisast; lätlastelt Karutapja ordeni II klassi, Soomest Valge Roosi ordeni I klassi ja poolakailt Polonia Restituta ordeni. Pärast Vabadussõja lõppu Eesti sõjavägi demobiliseeriti ja vidi üle rahuaegsele organisatsioonile just A. Larka juhtimisel. Sõjaministrei abina tegitses A. Larka kuni 1. jaanuarini 1925, mil lahkus halvenenud tervise tõttu teenistusest. Läks tervist parandama Sveitsi. Tundub, et sealne mäestikuõht tuligi ta tervisele kasuks, kuid mitte rahakotile tuluks. Sveitsist tagasi pöördunult müüs A. Larka ravimiskuludest tekkinud võlgade katteks oma Vabadussõjast saadud talu ja rentis järele jäänud vara eest
Sai kahekordselt Stalini preemiat. 40ndates temast sai võtme figuur kirjanike elujuhtimisel. Kirjanike liidu esimees. Ei kasutanud ära oma Ülemnõukogu Presiidiumi positsiooni, isegi aidata kirjanike, kes sattusid hätta. 1958-1961- Johan Eichfeld 1961-1970- Aleksei Müürisepp 1970-1978- Artur Vader 1978-1983 Ivan Käbin 1983-1990- Arnold Rüütel EKP koht võimustruktuuris: EKP liikmeskonda iseloomustas 1944-1990: Liikmeskonna kiire kasv.- Punaarmeest demobiliseeriti sõjaväelasi ja ohvitsere, keda võeti vastu parteisse. Eestlaste osakaalu suurenemine.- Esialgselt oli rohkem venelasi, kuid läbiaja eestlaste osakaal EKP's suureneb. Naiste osakaalu aeglane kasv. Vananemine. Haridustaseme tõus. Tööliste osakaalu vähenemine. EKP KK esimesed sekretärid: 1944-1950: Nikolai Karotamm. (NSVL tagala partei sekretär 1941-1944) 1950-1978: Ivan Käbin. 1978-1988: Karl Vaino. 1988-1990: Vaino Väljas.
Esiteks ei olnud inimesi kusagilt võtta - kaadripuudus oli selgelt olemas, inimhulk, kes oi nõukogude võimu poolt vaadates üsna "puhaste" paberitega. Tulemuseks olukord, et tegelikult see demobiliseeritute seltskond saabki kõige olulisemaks kaadri komplekteerimise allikaks. Jäävad juhtivatele kohtadele kuni 60. aastateni välja. Seda fenomeni on nimetatud ka Eesti laskurkorpuse fenomeniks. Kui palju tegelikult kokku demobiliseeriti - suurusjärk kuni 35 000 Punaarmeelast, kes demobiliseerimise korras Eestisse tulid. Kõiki ei suunatud partei organitesse, vaid paljud leidsid rakendust erinevates majandusvaldkondades, teadusasutustes ja koolides jne. 3. reevakueeritud - tegemist inimestega, kes 1941. aastal evakueerusid nõukogude tagalasse. Sõja lõppedes hakati neid tagasi Eestisse saatma. Enamik nendest, kes 41. aastal olid evakueerunud, olid
Vahetult sõja järel oli päevakorral Stalini tõstmine väejuhina väga kõrgele, Stalin väga pompöösseks protessi ei lasknud minna, aga generalissimuse auastme võttis ikkagi vastu, eraldi mundrit aga massitootmisesse ei lasnud. Toimus suur demobiliseerimine, algas juunis 1945, kestis kuni 47 a alguseni välja. Selle protsessi käigus miljonid mehed vabastati. 1945 a suveks oli Punaarmees 11,4 milj meest, 1947 a-ks demobiliseeriti 8,6 miljonit. Oli korraldusliku poole pealt vaadatuna väga mastaapne protsess. Võimude poolt vaadatuna ei tähendanud vaid sõjaväe rahu tingimustesse üle viimist, vaid teisalt selle protsessiga püüti lahendada ka teisi küsimusi- kõige olulisemaks oli kaadri küsimuse lahendamine. Sõja järel paljud tsiviilametikohad olid tühjad, oli vaja täita, peamiseks kaadrireserviks said demobiliseeritud. Kui inimene
annaabi.ee 
