Juhan Smuul (0)

Juhan Smuul
Juhan Smuul sündis 18. veebruaril 1922. aastal Muhu saarel Koguva Toomal oma isa üheteistkümnenda lapsena. Temast pidi saama talu pärija ja põllumees, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane. Ta suri 13. aprillil 1971 Tallinnas.
Juhan Smuul õppis 1930–36 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus.
1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Temast sai kirjanduslik kaastööline nõukogude tagala -ajalehe “Rahva Hääl” toimetuses, seal algas ka tema lähem tutvus oma kaasaegse eesti kirjanduse ja kirjanikega.
Sõja järel tahtis ta realiseerida oma kauaaegset unistust ning astuda merekooli, kuid sinna teda ei võetud. Siis töötas ta lühemat aega Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. Alates 1947. aastast vabakutseline kirjanik, Kirjanike Liidu aseesimees 1951–1953; esimees 1953–1971. Oli NSVL Ülemnõukogu 5. ja 6. koosseisu, ENSV Ülemnõukogu 4. koosseisu saadik. On saanud mitmeid toonaseid kõrgeid autasusid ja tunnustusi: Nõukogude Eesti preemia 1949 ja 1950; Stalini preemia 1952; Lenini preemia 1961, ENSV teeneline kirjanik 1955, rahvakirjanik 1965.
Suvised vabad hetked veetis kodusaarel, mis on tema loomingu olulisim lähtepunkt ja inspiratsiooniallikas. Olulise tähendusega tema loomingule on olnud ka merereisid , mida tal oli võimalus teha kaasa ajalehekorrespondendina või kirjanikuna: heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959 , Teravmägedele 1960. Juhan Smuul on olnud abielus tõlkija Ita Saksa, luuletaja Debora Vaarandi ning raadiosaadete toimetaja Ellen Noodaga. Tal ei olnud järeltulijaid.
Kadri Tüür