Ivan Konev (0)

Ivan Konev
Ivan Stepanovitš Konev (28. detsember 1897 – 21. mai 1973) oli Vene Keisririigi ja NSV Liidu sõjaväelane. NSV Liidu marssal
Nooruspõlv
Ivan Stepanovitš Konev sündis 28. detsembril 1897 Vene Keisririigis Vologda kubermangus Lodeino külas. 1912. aastal lõpetas ta lähedal asuva Šetkino kirikukooli. 1914. aastal alanud ilmasõda tähendas halvenenud rindeolude ja 19-aastaseks saanud Konevile 1916. aastal mobilisatsiooni. Esmalt tuli tal läbida õppused. Nende lõppedes sai ta allohvitseri auastme ning saadeti edelarindele. 1918. aastal ta demobiliseeriti. Samal aastal liitus ta bolševikega.Vene kodusõjas võitles ta Koltšaki ja teiste valgekaartlaste vastu Kaug-Idas.
2 MS
Kui Saksa Riik alustas 22. juunil 1941 sõda NSV Liidu vastu, siis määrati Ivan Konev juhtima 19. armeed Valgevene NSV-s Vitebskis, mis tekkinud katastroofilise olukorra tõttu oli Edelarindelt üle viidud Läänerindele. 19. armee piirati ümber, millest tulenevalt kandis tohutuid kaotusi. Juulist septembrini peeti lahinguid Smolenskis. Olles sattunud ajutisse soosingusse,andis Stalin talle 12. septembril 1941 kindralpolkovniku auastme.
MOSKVA LAHING
Vahetult mõni päev hiljem aga algas Kiievis maailmaajaloo seni suurim vägede ümberpiiramine – sakslased võtsid septembri lõpus vangi üle 600 000 NSV Liidu sõjaväelase. Ka Konevi juhitud Läänerinne kandis seetõttu suuri kaotusi. Umbes pool miljonit meest olid surnud või langenud sõjavangi. Konevi suured kaotused tulid arutluse alla ka NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitees. Arvatavasti päästis Konevi kohtust või koguni mahalaskmisest Georgi Žukovi otsustav sõna, kes pidas paremaks Konev lihtsalt komandöri positsioonilt maha võtta, hiljem soovitas Žukov Konevi Kalinini rinnet juhtima. Seda üksust juhtis ta oktoobrist 1941 kuni augustini 1942, võttes osa lahingutes Moskva ning hiljem Rževi ja Vjazma lähistel. Augustist 1942 kuni veebruarini 1943 sai Konev ülesandeks juhtida Läänerinnet. Koos Georgi Žukoviga peab ta sakslastega maha lahingud ...
1943–1945
1943. aasta veebruaris eemaldatakse Konev Läänerinde ülema positsioonilt ning tema käsutusse antakse vähetähtis Looderinne. 1943. aasta juulis määratakse Konev juhtima Stepi rinnet. Tal õnnestub edukalt võidelda Kurski kaarel all ning lahingutes Harkivi ja Dnepri pärast. 1943. aasta oktoobris muudeti Stepi rinne 2. Ukraina rindeks.
1944. aasta veebruaris suutis Konev Korsun-Tšerkassõ lahingus piirata ümber kolossaalse Saksa väe grupi, misjärel viimane hävitati. 20. veebruaril 1944 anti Ivan Konevile lahinguliste teenete eest NSV Liidu marssali auaste . Konevi edu jätkus märtsis- aprillis , kui ta oma vägedega piiras ümber ning likvideeris ühe Saksa diviisi teise järel. 26. märtsil 1944 ületasid Konevi väed esimesena NSV Liidu 1941. aasta juuni riigipiiri, seda Rumeenias . 1944. aasta maist kuni sõja lõpuni juhtis Ivan Konev 1. Ukraina rinnet. Juulis-augustis purustasid tema väed Põhja-Ukraina armee . 29. juulil 1944 annetati talle Nõukogude Liidu kangelase aunimetus koos Lenini ordeniga.
1945. aasta jaanuaris õnnestus tal päästa Poola tehased vaenlase poolt hävitamast. Lahinguid käisid nüüd esmalt Alam-Sileesias ja seejärel Ülem-Sileesias.
Aprillis 1945 võistlsed Konev ja Žukov Berliini vallutamisel. Kuigi Konevi väed sisenesid Berliini eeslinna esimesena, andis Stalin käsu viimasel minna edasi edela suunas ning lasta Žukovi vägedel vallutada Berliin ning heista Nõukogude lipp Riigipäevahoone katusel.

juunil 1945 annetati Ivan Konevile taaskord Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.
AUTASUD

• Nõukogude Liidu kangelane, kahekordne laureaat (29. juuli 1944, 1. juuni 1945)
  
• Võidu orden (nr 5, 3. märts 1945)
  
• Lenini orden, seitsmekordne laureaat (29. juuli 1944, 21. veebruar 1945, 27. detsember 1947, 18. detsember 1956, 27. detsember 1957, 27. detsember 1967, 28. detsember 1972)
  
• Oktoobrirevolutsiooni orden (22. veebruar 1968)
  
• Punalipu orden, kolmekordne laureaat (22. veebruar 1938, 3. november 1944, 20. juuni 1949)
  
• Suvorovi orden, 1. klass, kahekordne laureaat (27. august 1943, 17. mai 1944)
  
• Kutuzovi orden, 1. klass, kahekordne laureaat (9. aprill 1943, 28. juuli 1943)
  
• Punatähe orden (16. august 1936)
  
• juubelimedal "20 aastat Töölis-Talupoegade Punaarmeed" (22. veebruar 1938)
  
• medal "Moskva kaitsmise eest" (1. mai 1944)
  
• medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945" (1945)
  
• medal "Berliini vallutamise eest" (9. juuni 1945)
  
• medal " Praha vabastamise eest" (9. juuni 1945)
  
• medal "Moskva 800. aastapäev" (21. september 1947)
  
• juubelimedal "30 aastat NSV Liidu relvajõude" (22. veebruar 1948)
  
• juubelimedal "40 aastat NSV Liidu relvajõude" (17. veebruar 1958)
  
• juubelimedal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945" (1965)
  
• juubelimedal "50 aastat NSV Liidu relvajõude" (1968)