Bioloogia uurib elu (1)

Elu omadused
Elu määratlemine on võimalik vaid mitme tunnuse koosesinemise kaudu.
Milles väljendub elu organisatoorne keerukus ?
Suur osa organismides olevatest ainetest esineb ka väljaspool neid organisme. Kuid on ka selseid aineid, mis moodustuvad ainult organismides( sahhariidid , lipiidid , valgud , nukleiinhapped , vitamiinid jt). Neid nimettatakse biomolekulideks . Nende ehitus on palju keerulisem ja neil on mitmekesisemad omadused kui eluta keskkonnas esinevatel ühenditel. Elusorganismide keerukam organiseeritus algab biomolekulidest.
Elusloodusele on omane mitmetasemeline organiseeritus, mis väljendub nii raku, organismi, liigi ja ökosüsteemi tasandil. Elu organisatoorne keerukus ei avaldu vaid ehituses – eluslooduses toimuvad protsessid on ka keerulisemad kui eluta looduses ja ende regulatsioon toimub igal tasandil. Elu iseloomustav organisatoorne keerukus väljendub ehituslikul, talituslikul ja regulatoorsel tasandil.
Milline on kõige väiksem üksus, millel on kõik elu tunnused?
Biomolekulide esinemine on elu üks tunnus.
Kõik organismid on rakulise ehituseda, nendest eraldatud organellidel või molekulidel enamik elu tunuseid puudub. Viirused (mitterakuliased struktuurid ) jäävad elusa ja elutu piirile, enamik elu omadusi neil puudub. Rakk on kõike lihtsam ehituslik ja talituslik üksus, millel on kõik elu omadused.
Organisme jaotatakse kahte rühma: üherakulised ja hulkraksed. Üherakulised on bakterid , neid on ka protistide seas ning seene-ja taimeriigis.
Kuidas on organismid seotud ümbritseva keskkonnaga?
Organismid vajavad väliskeskkonnast mitmesuguseid aineid. Rohelised taimed kasutavad sünteesiprotsessideks anorgaanilisi ühendeid, loomad vajavad toidust omastatavaid orgaanilisi aineid. Ükski organism ei saa otse väliskeskkonnast rakkude ehituseks kõlbulikke valke, lipiide ega sahhariide , neid tuleb ise sünteesida. Lagundamis-ja sünteesiprotsessid – organismi ainevahetus . Jääkaineid eritatakse ümbritsevasse keskkonda.
Kõik organismid vajavad elutegevuseks energiat. Fotosünteesi käigus kasutatakse valgusenergiat, energia salvestub orgaanilistesse ainetesse. Hiljem, kui nad oksüdeeruvad, energia vabaneb. Taimed kasutavad energeetilistel eesmärkidel enda sünteesitud ühendeid, loomad saavad energia toidus esinevate orgaaniliste ainete oksüdatsioonil.
Organismid võtavad väliskeskkonnast energiat vastu ja väljutavad seda. Aine-ja energiavahetus on üks elu tunnus, mis esineb kõigil organismidel.
Milles väljendub elusorganismidele omane püsiv sisekeskkond ?
Organismidel on enam-vähem püsiv keemiline koostis, mis tagatakse ainevahetuslikke protsesside regulatsiooniga. Sisekeskkonna püsivus ilmub aga mitmel erineval tasandil.
Tulenevalt aine-ja energiavahetuse iseärasustest on organismid kas kõigu- või püsisoojased. Imetajad ja linnud on püsisoojased organismid. Kalad, kahepaiksed ja roomajad on kõigusoojased organismid. Üherakulised organismid sõltuvad väliskeskkonnast rohkem, sest nende võimalused püsiva sisekeskkonna säilitamiseks on piiratumad. Sisekeskkonna stabiilsus on elu iseloomustav tunnus.
Kuidas organismid paljunevad?
Organismid paljunevad kas suguliselt või mittesuguliselt. Üherakulistel toimub see enamasti pooldumise teel. Ka on hulkrakseid, kes paljunevad mittesuguliselt – vegetatiivselt või eostega. Enamasti paljunetakse nii seene-ja taimeriigis, harva ka loomariigis.
Suguline paljunemine on omane hulkraksetele organismidele, moodustuvad isas .ja emassugurakud ning uus organism tavaliselt areneb viljastunud munarakust. Sellist paljunemist võib kohata eelkõige taime-ja loomariigis. Üldistavalt on paljunemine üks põhilisi elu tunnuseid.
Pärilikkus on eluslooduse üldine seaduspärasus, mille kohaselt järglased sarnanevad ehituse ja talituse poolest vanematega. Pärilikkuse kandjateks on kromosoomides paiknevad geenid , millesse on kodeeritud geneetiline info. Pärilikkust võib lugeda elu tunnuseks.
Kuidas toimub organismide areng?
Sugulise paljunemise korral algab areng viljastunud munarakust, mittesugulisel mingi kehaosa eraldumisega vanemorganismist. Organismi individuaalne areng võib olla otsene või moondeline . Arengu käigus omandavad isendid uusi sise-ja välisehituslikke tunnuseid ja kohanevad väliskeskkonnaga. Areng lõpeb surmaga. Eluiga sõltub organismi pärilikkusteguritest ja keskkonnateguritest.
Areng ei ilmne ainult üksikorganismi puhul, vaid elu organiseerituse kõikidel tasemetel
Kuidas organismid reagreerivad ärritusele?
Hulkraksed võtavad infot vastu meeleorganitega.
Üherakullistel närvisüsteem puudub, selle asemel on spetsiaalsed valgusmolekulid välismembraanis, mis annavad informatsiooni väliskeskkonnast edasi raku sisemusse ja organism kas läheneb või kaugeneb välisärritajast.
Elu iseloomustab rakuline ehitus, kõrge organiseerituse tase, aine-ja energiavahetus, stabiilne sisekeskkond, reagreerimine ärritusele, paljunemine ja areng. Kuid ükski elu omaduste loetelu ei ole ammendav ja kõikehõlmav.
Elu organiseerituse tasemed
Mis on elu esmane organiseerituse tase?
Kus on elu, on ka biomolekulid . Molekulaarset taset loetaksse elu esimeseks organiseerituse tasemeks.
Molekulaarbioloogia – bioloogiaharu , mis uurib elu molekulaarsel tasemel. Keemia ja füüsikaga palju ühiseid uurimismeetodeid. Palju alaharusi.
Mida peetakse raku üheks peamiseks elu organiseerituse tasemeks?
Organellid on rakustruktuurid , millel on kindel ehitus ja talitus. Vahel eristatakse elu organiseerituses organelli taset. Organellid moodustuvad üksnes rakkudes ja ainult seal täidavad omale iseloomulikke funktsioone. Nende koostööst tulenevad rakkude omadused. Rakk on elu esmane organiseerituse tase, kus ilmnevad elu kõik omadused. Ainuraksetel ilmneb see kõige paremini, hulkraksetel on elufunktsioonid eri kudede ja rakkude vahel ära jaotatud.
Tsütoloogia – rakkude ehitust ja talitust uuriv teadusharu , on seotud mikroskoopia ja tsütogeneetikaga.
Missugused organiseerituse tasemed järgnevad rakulisele?
Kude on elu üks organiseerituse tase. Histoloogia – teadusharu, mis uurib kudesid . Inimese siseehituses on eristatavad neli põhilist koetüüpi: epiteel -, lihas-, närvi-ja sidekude.
Koed on koondunud organitesse. Organ on kudede koum, mis täidab mingit kindlat funktsiooni.