Autode ja liikluse ajalugu (1)

11.03.2012 TTK
Liikluse ja autode ajalugu
REFERAAT
Õppeaines: ANDME- JA TEKSTITÖÖTLUS
Transporditeaduskond
Õpperühm : AT-
Juhendaja : dots. H. Jokk
Tallinn 2012

Sisukord

Sissejuhatus 2
1 TEELIIKLUSE ALGUSE ALUSED 3
Sõiduteede sünd 3
Liiklusmärkide ajalugu 4
Vasak- ja parempoolne liiklus 4
Autode ajalugu 7
Sõiduautode sünd 7
Muskelautode võidukäik 8
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Miljonid indiviidid ning perekonnad omavad autot. Sõiduauto käib käsikäes meie igapäevaeluga ning on saanud loomulikuks osaks tänavapildis. Tänapäeval on teedel liiklev autode arv tohutu. Autodel oleva tehnika on meeletu, alustades ise rääkivatest ja sõitvatest autodest ning lõpetades sellega ,kus pardaarvuti lihtsalt ütleb veakoodi rikke korral ning mehaanikul ei jää muud üle,kui detail uue vastu vahetada. Tänapäeva autod on varustatud masseerivate nahkistmetega ning kõikvõimalike parkimis-ja öökaameratega. Kuid millest sai see kõik alguse ? Millised nägid välja esimesed autod ning milline oli nende mugavusvarustus? Samuti ei tohi alahinnata tänapäeva teeehitus tehnoloogiat. Asfalteeritud pind suudetakse teha nii siledaks ja ohutuks ,et kiirteedel 200 kilomeetrit tunnis sõita on maailmas igapäevane nähtus. Kes ja kuidas arendasid välja tänapäevased head tingimused teeehituses ning millised nägid välja esmased sõiduteed ? Kogu luksus ,mis tundub tänapäeva inimestele elementaarsena sai oma kuju minevikus kellegi raske töö näol. Järgnev annab lühidalt üldise ülevaate teeliikluse ja autode ajaloost.

TEELIIKLUSE ALGUSE ALUSED

Sõiduteede sünd

Roomlased olid esimesed head tee ehitajad Suurbritannias, sidudes oma linnused ja linnad miilide kaupa hästi sillutatud kattega teid.Aga kui roomlased lahkusid, siis brittide teed jäid hoolitsuseta ja said talvel kaetud mudaga ning ning suvel äärmiselt tolmuseks. Kõik teed mis tehti pärast 500 AD olid lihtsalt rajakesed,mis looklesid lõputult ümber inimeste eramaa .  Inimesed tavaliselt ei reisinud nii palju, kui tänapäeval, seega polnud vaja hiigelsuuri ja pikki maanteid,olid vaid rajakesed külade vahel. Tegelikult enamik inimesi ei liikunud kunagi kaugemale külast, kus nad olid sündinud. Hoolimata sellest olid teed olulised – ajapikku kasvasid külade ümber uued hooned ning nendest omakord moodustas tulevikus linn. Linnades olid teed kivist ja puidust blokkidest, mis andis võimaluse sõita küllaltki tasapinnasel sillutisel selle aja kohta.
1700-ndatel aastatel saabus pöördepunkt teeliikluses, kui hakati kasutama tollipunkte.Tollipunktides olid väravad üle tee, et hoida kinni liiklus kuni teemaks oli makstud väikesesse putkasse tee serval . Teemaksuga kogutud raha kasutati teede ehitamiseks ja hooldamiseks. Insenerid nagu Thomas Telford ja John Macadam töötasid välja uusi võimalusi teekatte parandamiseks.Killustikuga kaetud teed oli suur edusamm 1800-ndatel aastatel. Need teed tegid võimalikuks postitõldadel läbida pikki vahemaid linnade vahel tunduvalt kiiremini. 
Kuid 1800-ndate aastate lõpus tuli läbimurre transpordivahendites – leiutati auto. Selle tulemusena oli vaja paranda veelgi teekatet. Teid hakati tegema asfaldist ,väikeste kivikeste segu kuumas tõrvas. Selle tulemusena paranes tohutult teede kvaliteet ning teed muutusid ohutumaks ja kiiresti läbitavaks.Roomlaste teedeehituse teadmised trumbati nüüdsest üle mitmekordselt, nii kvaliteedi kui ka sillutise poolest.Sellest ajast alates hakkas asfalteeritud tee levima väga kiiresti.
Esimene kiirtee valmis 1932. aastal Saksamaal Kölni ja Bonni vahel. Kuna autode omamine kasvas meeletult 20.sajandi teisel poolel hakati kiirteid rajama väga paljudes riikides.Tohutud kulutused teeehitusele tuli maksta kinni igal autoomaniku, kes kasutasid kiirteid. Teeomanikud lõid enne sissesõitu tõkked ,mille läbimiseks oli vaja teatud summa maksta.  Riigid arendasid teede võrgustikku nii, et erinevad kaubaveod ning ta eraisikud saaksid võimalikult lühemat teed pidi ühest linnast teise.USAs näiteks on suur riigisisene kiirteede süsteem, mis seob kogu USA. Viimase 30 aasta jooksul on kiirteede sõiduridade arv kasvanud neljalt kuni 16 sõidurajale.

Liiklusmärkide ajalugu

Liiklusmärkide kasutamise süsteem on väga vana ning esimesed ning esimesena hakati mingil määral kasutama seda Inglismaal . Mingil määral sellepärast, et esimesena hakkasid roomlased kasutama algelisi märke Inglismaa pinnal. Esimesed liiklusmärgid olid tavalised märgistatud kivid ,mis asusid tee ääres ja pidid andma teel liiklejale informatsiooni. Sõna „miil“ , mis on umbkaudu 1,6 kilomeetrit , tuleneb inglisekeelsest sõnast „milliares“. Kui 19-ndal sajandil leiutati jalgratas, siis hakkasid tekkima uued ohud teedel ja nii hakati panema ohu- ja hoiatusmärke sõiduteede äärde ning suuremate järsakute juurde. 20-ndal sajandil levima hakanud sõiduautod sundisid arendama liiklusmärke tunduvalt ning erinevad tehnikaga seotud organisatsioonid hakkasid panema teedele erinevaid liiklusmärke, mille eest hiljem hakkasid hoolt kandma valitsused.
Pärast Teist maailmasõda paljud riigid hakkasid kõnelema ühistest liiklusmärkidest ÜRO-s . Planeeritud ühised liiklusmärgid said teoks ning paljud Euroopa riigid nõustusid nendega. Kuid kõik ei olnud nõus ühiste liiklusmärkidega ning mõned riigid võtsid vastu erinevad liiklusmärgid. Üks nendest oli Inglismaa. Kuid ajapikku said ka nende märgid rahvusvahelistele standarditele vastavak.Kuna Inglismaa ei tahtnud kogu süsteemi muuta siis 1964.aastal muudeti ainult märgid ja nende tähendused, kuid liiklus jäeti endiselt vasakpoolseks.

Vasak- ja parempoolne liiklus

Vasak- ja parempoolne liiklus on hoidumine liiklemisel vastutulevatest jalakäijatest või sõidukitest vastavalt vasakule või paremale.Ühe riigi piires on tavaliselt kokku lepitud,kas sõiduteedel kasutatakse liiklemiseks vasak- või parempoolset liiklust.Mõnikord on ka ühe riigi piires erandeid.Sageli on sõidutee jaotatud kaheks pooleks kummaski suunas liikuvate sõidukite jaoks.
Jalakäijate puhul kõnniteedel,kangialustes,koridorides ja muudes jalakäijate liiklemiseks ette nähtud kohtadel kehtib tavaliselt samasugune kokkulepe nagu sõidukite puhul maanteedel ja tänavatel. See kokkulepe ei ole tavaliselt normatiivaktidega sanktsioneeritud.
Parempoolse liikluse seaduspärasused on näiteks :

• Vastutulev liiklus möödub sõiduvahendi vasakult küljelt
  
• Juhiiste on tavaliselt sõiduki vasakul poolel
  
• Vasakpöördel lõikub sõiduki tee otse liikuva liiklusega
  
• Enamik liiklusmärke asuvad paremas teeservas
  
• Ringteel liigutakse vastu kellaosuti liikumise suunda
  
• Kui jalakäija ületab kaherealist sõiduteed, peaks kõigepealt vaatama vasakule
  

Vasakpoolse liikluse seaduspärasused on näiteks :

• Vastutulev liiklus möödub sõiduvahendi paremalt küljelt
  
• Juhiiste on tavaliselt sõiduki paremal poolel
  
• Parempöördel lõikub sõiduki tee otse liikuva liiklus
  
• Enamik liiklusmärke asuvad vasakus teeservas
  
• Ringteel liigutakse kellaosuti liikumise suunas
  
• Kui jalakäija ületab kaherealist sõiduteed, peaks kõigepealt vaatama paremale.
  

Sõiduradade eripärad parempoolse liikluse korral :

• Sõidurada määratud kiiremini liiklus on vasakul
  
• Sõidurada määratud aeglane liiklus on paremal
  
• Enamik vabatee väljapääsu on paremal
  
• Järelejõudmine on lubatud vasakul ja mõnikord paremal
  

Sõiduradade eripärad vasakpoolse liikluse korral :

• Sõidurada määratud kiiremini liiklus on pareml
  
• Sõidurada määratud aeglane liiklus on vasakul
  
• Enamik vabatee väljapääsu on vasakul
  
• Järelejõudmine on lubatud paremal ja mõnikord vasakul
  

Paljudel juhtudel tuleb piiriületusel muuta ka liiklemise suunda,näiteks Afganistani ja Pakistani , Laose ja Tai ning Sudaani ja Uganda piiril .  Tais  kehtib vasakpooolne liiklus, aga 90% (4357 km) riigist piirneb parempoolse liiklusega riikidega, ainsaks erandiks on vasakpoolse liiklusega  Malaisia .

Autode ajalugu

Sõiduautode sünd

Mootoriga sõiduauto leiutati vahetult enne 20.sajandi saabumist, kui insenerid nagu Karl Benz said loa teha sõite nende leiutatud endi leiutatud „hobuseta kaarikutega“ , kuid sedagi suletud aladel, sest kardeti on uued leiutised ehmatavad inimesed ära. 1885 aastal taotles Benz patenti oma leiutisele, mis kandis nime „Motorwagen“.
2.1 1885.aastal leiutatud „Motorwagen“
Tegemist oli kolme rattalise liikuriga , mis oli varustatud 1,7 liitrise ühe silindrilise kahetaktilise bensiinitüüpi mootoriga, samuti oli vesijahutus nind sädesüüde. Carl Benzi kutsutakse autode isaks. Ta alustas autode tegemist müügiks koostöös Gottlieb Daimleriga. Vaatamata sellele ,et nad kunagi ei töödanud füüsiliselt koos ühendati nende nimed ja saadi üks maailma juhtivaid autofirmasid Daimler Benz. Tänapäeval tuntakse seda firmat nime all Mercedes -Benz.
Benzi ja Daimleri kõrval oli veel kaks head inseneri - Siegfried Marcus ja Nikolaus Otto. Neljakesi koos suutsid nad ehitada esimese sisepõlemismootori. Seda kutsutakse nii ,sest see põletab nii kütuse kui ka õhu segu pisikeses kambris .
Tolleaja inseneride saavutustega võimaldati arendada autosid ,mis on piisavalt võimsad ,et liikuda maanteedel. Esimeste autode levikuga hakkasid samamoodi juhtuma ka avariid . Selle tulemusena hakati piirama autode kiiruseid, näiteks Brittidel oli kuni 1904 . aastani seadus nimega „punase lipu seadus“. See seisnes selles,et inimene kõnnib punase lipuga auto ees ning hoiatab teisi saabuva auto eest. Selle seadusega sätestati nii maanteedel piirkiiruseks 6 km/h ning linnades 3 km/h. Ajapikku tehnika arenedes kaotati selle seadusega vajalikkus ära.
Kuni 1900 aastani olid autod vaid rikastele. Vaatama kallist hinnast olid nagu suhteliselt ebamugavad ning nägid endiselt välja nagu kaarikud. Paljud eri rahvusest insenerid hakkasid arendama algset autot mugavamaks ja samas konkurentsi suurenemisega hakkasid ka hinnad langema . Odavaimad autod maksid £200,Mercedes-Benz aga £1200.
1906. aastal tuntud sportlane Charles Rolls töötas välja koostöös Henry Roycega auto nimega Rolls-Royce,mis on tuntud kui parim auto maailmas.Mõlemad suured firmas Rolls-Royce ja Mercedes-Benz hakkasid arendama auto välimust ja disaini. Autod kaotasid kaariku välimuse ning kiirupiirang kasvas 20 miilini tunnis. Seegi polnud autode piir, kuid kohalikud politseijõud keelasid autode piirkiiruse tõstmist üle 20 mph. Hakkasid levima täispuhutavad kummid, elektrituled ning elektristarter. Autod muutusid 4-6 silindrilisteks.
Revolutsioon autotööstuses leidis aset 1908.aastal kui Henry Ford tutvustas autot,mis kandis nime „Model T“. Lõpuks valmistati auto ,mis on hinna poolest kättesaadav ka keskklassile. Ford oli esimene auto,mis läks masstootmisele ning Model T oli tootmises koguni 20 aastat tulles selle ajaga turu liidriks ja müües 15 milljonit autot.Selle rekordi purustamiseks kulus koguni 40 aastat kuni hakati tootma 1962.aastal Volkswagen Beetle.

Muskelautode võidukäik

1960-ndate alguseks said USA autotootjad aru, et autode müüginumbrid on otseselt seotud nende eduga kiirendusvõistlustel ja ringrajal. Selle seose mõistmine vallandas sõja võimsuse, kuuptollide ja kummisuitsuse kiirenduse nimel, mille sarnast ilmselt enam kunagi ei kordu.
Algselt oli ka võistlustel rõhk täissuurtel autodel, kuna just sellised autod müüsid ja väiksemaid praktiliselt ei toodetudki. See tegi omakorda vajalikuks suured mootorid , mis kasvasid peagi 331 CID-ist (5,4 liitrit, '51 Hemi) kuni 426 ja 427 kuuptollini (7 liitrit, '63 Max Wedge ja Fordi / Chevy võistlusmootorid).
Kuid tõeline pööre saabus 1964. aastal. Siis sai esimest korda suurema töömahuga mootor (389 CID - 6,4 liitrit) kokku senisest väiksema kesksuure kerega ning sellega kaasneva mõistliku hinnaga. Sündinud oli esimene muskelauto, Pontiac Tempest GTO.
2.2 Pontiac Tempest GTO
GTO oli niivõrd populaarne , et GM oli sunnitud loobuma oma karmist reeglist, et sellises kesksuures autos ei tohi olla üle 330 CID mootor. See tegi uksed lahti ülejäänud GM-i divisjonide muskelautodele ning panigi aluse järgnenud ligi kümneaastasele muskelautobuumile. Järgmiseks aastaks oli kõikidel GM-i divisjonidel oma muskelauto olemas ning veel aastake edasi olid kõik kolm suurt autovalmistajat juba võimsussõja keerises. Samal aastal leidis aset veel teinegi tähelepanuväärne sündmus, kui Ford esitles oma uut Mustangi.
Kui ringrajataustaga mootorid piirdusid reeglite tõttu kuni 427 CID (7 liitrit) töömahuga, siis tänaval lasti lõpuks käiku veel suuremad mootorid, nagu Mopari 440 ja GM-i erinevad 454/455 CID mootorid. Viimatinimetatud GM-i mootorid jõudsid muskelautodesse võimsussõja tipul , 1970. aastal. Ning selle sõja kulminatsiooniks sai Chevrolet Chevelle'i 450 hj 454 CID (7,4-liitrine) LS6-mootor, mis oma tohutu töömahu, metsiku jõu ja suhteliselt tühise hinnaga kannab endas peaaegu kogu muskelauto olemust.
 
Kuid kahjuks ei saanud selline võidurelvastumine kesta igavesti ning juba 1971 . aastal hakkasid võimsused föderaalvalitsuse keskkonnakaitseliste pürgimuste tõttu langema ning järsult tõusnud kindlustusmaksed lõid muskelautode müügilt põhja alt. Tänu Pontiaci jõupingutustele nägi klassikaline muskelauto veel oma kümnendat sünnipäeva ning kadus siis peale 1974. aastat kütusekriiside ning üha langevate võimsuste saatel lõplikult.
Aga autod ise jäid ju alles... Mis võimaldab meil tänapäevani nautida nende mootori häält ja kaelamurdvat pöördemomenti ning ehitada neid paremaks ja kiiremaks kui nad tehasest tulles olidki.
Kasutatud kirjandus

Maie Kuning, 2008. English for Students of Automotive Engineering

M.Harris , P. Harrison , P.Mellet , 2001. Transport- The Illustrated Science Encyclopedia

http://www.motorimania.net/manifestazioni/sportive/pontiac/index.shtml

http://et.wikipedia.org/wiki/Vasak-_ja_parempoolne_liiklus

http://en.wikipedia.org/wiki/Automobile

http://en.wikipedia.org/wiki/Traffic

http://en.wikipedia.org/wiki/Muscle_car
Chris Müür 11