Augustinus (0)

Augustinus
Õpetus. Kristliku kiriku üks silmapaistvamaid õpetlasi, kuulutatud katoliku kiriku poolt pühakuks ja on ka üks mõjuvõimsamaid kirikuisasid. Nii teoloog kui filosoof . Filosoofia alane töö tihedalt seotud ristiusuga. Filosoofilised uurimused peavad olema kooskõlas Piibliga.
Tähtsamad teosed. “Pihtimused” – nimetatud ka maailmaajaloo esimeseks tõeliseks autobiograafiaks. Psühholoogiline kirjutis tugeva ja kompromissitu inimese võitlusest oma elu mõtte leidmisel- liiderlikust ja patusest elust kuni kristlaseks saamiseni 386.a. (kuulus stseen tema maja aias. Teisel pool müüri hüüdis keegi laps mitu korda "Tolle lege ! Tolle lege!" ("Võta, loe!"), mispeale Augustinus, kes pidas seda sõnumiks endale, tegi Uue Testamendi huupi lahti ja luges: "Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte prassimises ega purjutamises, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!" (Rm 13, 13–14) See pani pitseri tema kõlbelisele pöördumisele ("Pihtimused", 8, 8–12)- loo allikas http://et.wikipedia.org/wiki/Augustinus )
„De Civitate Dei“ ehk tõlkes „Jumala Riigist“ püüab anda täieliku ülevaate kogu inimkonna ajaloost. Tõlgendatakse kogu eelnevat minevikku kahe vastandliku jõu võitlusena (manilusest tuttav dualism )- absoluutne hea ja absoluutne kuri/halb tohutus kosmilises võitluses. Absoluutne hea: Jumalariik (teoses kannab nime Jerusalemm), põhineb igavesel jumalaarmastusel, mis võib välja kasvada enesepõlguseks Absoluutne halb : maapealne riik (nimi Babülon), põhineb lõplikul ja maisel armastusel , eriti enesearmastusel, mis võib välja kasvada jumalapõlguseks. Inimene peab ise valima kumma riigi kodanik ta olla tahab. See töö andis teoreetilise baasi, millele paavstivõim rajas oma maistest valitsejatest üle oleva (mõnel juhul võib ka kokku kirjutada) võimu. Raamatut on kirjeldatud ka kui kristliku kiriku suurt poliitilist teost, mille tohutut mõju ajaloole on võrreldud suisa Karl Marxi „Kapitalismiga“.
Õpetus usust. Augustinus ei käsitle usku inimlikust tahtest ajendatuna. Keegi ei saa omast jõust või omadest võimetest ega omast tahtest uskuda nii, et see usk oleks tõeline. Augustinuse arvates saab inimene õigesti uskuda ja Jumalat tunnetada vaid sel juhul, kui Jumal ise talle annab usu, mille siis inimene oma vaba tahte alusel võib vastu võtta või tagasi lükata. Nii et tõelise uskumise ja jumalatunnetuse võti on Jumala, mitte inimese käes.
Augustinuse ajakäsitlus. Kristluse kriitikud haarasid varmalt kinni maailma loomisloost ja esitasid küsimusi: mida tegi Jumal enne seda kui ta lõi maailma? Miks ta lõi maailma just siis, mitte varem ega hiljem? Augustinus vastab kasutades võtmena aja mõistet: „Mis on siis aeg? Kui keegi minult ei küsi, siis ma tean, kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.“ Aeg loodi samal ajal kui maailm; aeg on olemas vaid maailmas ja seetõttu ei saa Jumalat ajaga mõista, Jumalas ei ole varasemat või hilisemat, vaid pidev ja igavene olevik (kogu aeg tema algusest lõpuni on haaratav ühes vaatamisehetkes) ja seetõttu on maailma loomise ajaline määratlus mõttetu. Maailmas on aeg, mis see on? Aeg on hingeline mõiste ja et ta üldse eksisteeriks, siis on vajalik eeldusena inimene. Olevik ei ole midagi muud, kui punkt, kus minevik läheb üle tulevikuks- sel hetkel ju minevikku enam pole ja tulevikku veel ei ole (vahemärkuse korras meenub Metro -Luminali lugu „See on mu hing“, kus tekstikatke „eluks on hilja ja surmaks veel vara“ – tugineb olemuslikult samale ajakäsitlusele või hetkeseisule nagu Augustinuse väljapakutud mõtegi). Minevikku ei saa inimene kuidagi muud moodi tunnetada, kui vaid mälu kaudu (tekivad näiteks mälupildid) ja tulevikku saab tunnetada vaid ootuste kaudu (taas luuakse mingi pilt eesootavast), kui neid püüdes tunnetada oleme ju siiski seotud olevikuga ja sestap ongi A. arvates ajakategooriad seesugused- mineviku olevik ehk olevikus olles saame mälu kaudu tunnetada möödunud aega; oleviku olevik ehk silmaga ja muude meeltega tunnetatav ning tuleviku olevik ehk olevikus olles evime ootusi tuleviku suhtes.
Augustinuse tunnetusõpetus. Kas saab midagi kindlalt teada? Ilmselge viide skeptikute mõjule A. filosoofias. Ka skeptikud peavad tunnistama, et mõnda asja ei saa ümber lükata, kuigi neile meeldib näidata vees murduva puuoksa abil, et äkki elame kõik suure illusiooni sees ja meie aistingud petavad meid. A. : “... kaugel olgu meist kahtlemine selle tõesuses, mis me oleme õppinud kehaliste meelte abil; sest nende abil me oleme õppinud tundma taevast ja maad.” Me õpime palju teiste tunnistustest, ja tõsiasi, et me saame mõnikord petta , ei ole õigustuseks, et mitte ühtegi tunnistust uskuda: niisamuti ei ole tõsiasi, et me saame mõnikord petta meelteobjektide suhtes, õigustuseks täielikule skeptitsismile. "Me peame tunnistama, et mitte üksnes meie endi meeled, vaid ka teiste inimeste omad on meie teadmistele palju lisanud." ("De Trinitate", 15, 12) Praktilises elus on möödapääsmatu meeli uskuda ("Pihtimused", 6, 5). Inimene, kes usub, et ta ei tohi mitte kunagi meeli uskuda, langeb veel hullemasse eksitusse, kui mis tahes eksitus, millesse ta võib langeda meeli uskudes- (eelnevate tsitaatide allikas wikipedia vt. eelmist linki). Ja igaüks, kes kahtleb isegi selles, et kogu maailm on pettus ja illusioon , peab tunnistama tõde, et hetkel kui ta kahtleb, on ta olemas - sest seda, keda ei ole, ei saa ka petta! See mõttekäik on sarnane Descartesi cogito, ergo sum (mõtlen, järelikult olen olemas) filosoofilisele mõttekonstruktsioonile, kuid kui Descartes rajab sellele kogu oma filosoofilise süsteemi, siis Augustinuse puhul on see lihtsalt mõttekatke, millega ta pikemalt edasi ei tegele ja sestap jääb cogito, ergo sum ikkagi Descartesi filosoofia pärisosaks.