Augustinus - referaat (0)

Kohila Gümnaasium
Janar Mäekivi
Augustinus
Kohila 2009
Augustinus
Augustinus kuulub nelja Läänekiriku suurima kirikuisa hulka, ja on nendest neljast vaieldamatult kõige tuntum. Ta on rohkem tuntud, kui Ambrosius , kes oli tema vaimulikuks isaks ja juhiks. Ta on originaalsem ja süstemaatilisem kui Hieronymus , tema kaasaegne ja kirjasõber. Intellektuaalselt ületab ta Gregorius Suure. Augustinuse teoloogiline positsioon ja mõju ei leia endale võrdväärset. Ei ole ilmselt ühtegi nime kristlikus kirikus, mida oleks kasutatud nii tihti ja nii mõjukalt ja väga raske on leida inimest, kes oleks kristluse mõttekäigule jätnud sellise jälje nagu seda tegi Augustinus.
Augustinuse elu
Augustinus sündis Tagaste linnas, 13. novembril 354. aastal. Sealne maa oli Rooma võimu all juba Kartaago linna vallutamisest saati umbes 500 aastat enne Augustinuse sündi. Tagaste oli väike linn, millel puudus oma ülikool. Augustinuse vanemateks olid Patricius ja Monika , kes kuulusid keskklassi. See tähendas seda, et nad ei olnud piisavalt rikkad selleks, et maksta täielikult Augustinuse hariduse eest, kuid omasid piisavalt raha selleks, et saata Augustinus kusagile kooli. Augustinuse ema Monika oli kristlane , tema isa Patricius uskus aga Rooma jumalustesse. Ta võttis vastu kristluse alles oma surivoodil. Patricius oli just see, kes püüdis avastada Augustinuse talente ja tema unistuseks oli, et tema pojast saaks ühel päeval kuulus retoorik ja oraator.
Augustinuse lapsepõlv on mõnes mõttes nagu müsteerium. Ainukesed andmed, mida me sellest ajajärgust teame, on tema enda kirja pandud memuaarid raamatus, mida teame “Pihtimuste”? nime all. Ta kirjeldab ennast kui lennuka vaimuga õpihimulist ja tarka last, kuid kes kaldus tihti ka kadedusele. Augustinus kirjutab, et ta pidas väga lugu vanematest inimestest ja võttis hoolega kuulda nende nõuandeid. Eriti hoolega õppis ta ladina keelt, milles ta tundis ennast nagu kala vees. Augustinuse vanematel avanes võimalus, tänu jõuka sõbraperekonna toetusele, saata ta õppima Madaura Ülikooli. 17ndal eluaastal kolis ta Kartaagosse, et alustada seal oma õpinguid. Kartaago oli tollel ajal tuntud kui Põhja-Aafrika Rooma. See oli Põhja-Aafrika keskuseks nii majanduslikus, kultuurilises, kui ka poliitilises mõttes. Siinjuures on oluline ära mainida, et Augustinuse isa suri üsna pea pärast poja Kartaagosse kolimist.
Ajal, mil Augustinus õppis Kartaagos, puutus ta üsnagi lähedalt kokku Cicero kirjutistega. Teos nimega “Hortensius”? andis Augustinusele tõuke filosoofia õppimiseks. Filosoofia jäi ka tema suurimaks armastuseks kuni ajani, mil ta pöördus ristiusku. Armastus filosoofia vastu ajendas teda ühinema manilaste liikumisega (sektiga), mis oli religioosne kultus vastuolus kristluse vaadetega. Kuid üsnagi pea pettus Augustinus selle liikumise nõrkades usulistes veendumustes. Kuigi eraelus oli Augustinus ennast eraldanud manilaste liikumisest , jäi ta avalikkuse jaoks siiski selle liikmeks ja pooldajaks kuni 384. aastani, olles selleks ajaks olnud selle liikumisega seotud rohkem kui kümme aastat. Peale nelja-aastaseid õpinguid Kartaagos, pöördus Augusinus 24-aastasena tagasi koju, et seal töötada õppejõuna. Kuid õpetamiseaeg kodus jäi vaid üürikeseks, sest juba aasta aega hiljem kolis Augustinus tagasi Kartaagosse.
Sellest hetkest edasi vaadates võib öelda, et Augustinuse karjäär ja elukäik arenesid tohutu kiirusega. Seitse aastat kestnud edasised õpingud ja filosoofilised diskussioonid tegid Augustinusest kui “kodulinna filosoofist”? ühe tuntuima teoloogi ja oraatori. 383. või 384. aastal läks Augustinus Rooma, selle aja tsivilisatsiooni keskmesse. Seal sai ta endale tööd retoorika õppejõuna (professorina). Seega, juba oma 30. eluaastal, oli Augustinus saavutanud kõige silmapaistvama akadeemilise positsiooni kogu maailmas. Sealt läks Augustinus edasi Milaanosse. Kui ta oli ennast juba Milaanosse sisse seadnud, kolis tema juurde ka tema lesest ema Monika, kes püüdis Augustinust veenda, et ta loobuks oma kaaslasest (Adeodatuse emast) ja et ta abielluks mõne väärika naisega. See oli ka ajaks, mil Monika hakkas Augustinusele üha tugevamalt ja tugevamalt esile tooma nii kristluse kui ka kristliku maailma vaateid.
Augustinuse tööga kaasnev kuulsus avalikkuse silmis ja sellega kaasnev stress jätsid kindlasti ka oma jälje. Ta oli väsinud, vaimselt kurnatud ja segaduses teatud küsimustes, millele keegi ei osanud vastuseid anda. See oli just ajal, mil Augustinus sai lähemalt tuttavaks Ambroosiusega, kes oli tol ajal Milaano piiskopiks. Augustinus käis tihti tema jutlusi kuulamas. Kui siiamaani oli kristlus Augustinuse jaoks vaid ebaloogiline retoorika, siis just nüüd hakkas Augustinus seda nägema hoopiski uues ja soosivas valguses. 386. aastal, vähem kui kaks aastat peale Milaanosse kolimist, loobus Augustinus tervislikel põhjustel retoorika õppejõu positsioonist ja kolis Cassiciacumisse, et seal mõtiskleda. Siin oli tal võimalus väikeses sõprade ringis arutada religiooni, filosoofia ja palve teemadel . 387. aasta ülestõusmispüha vigiilial laskis Augustinus ennast Ambrosiuse poolt ristida Milaano Toomkirikus.
Oma 35. eluaastal, pöördus Augustinus tagasi oma vanasse kodukohta Põhja-Aafrikas. 389. asutas ta ennast väheste sõpradega sisse Tagastes. Aeg Tagastes möödus peaasjalikult mõtisklemisele palvest ja diskussioonidele erinevatel religioossetel teemadel. Võib öelda, et see aeg oli Augustinusele väga meeltmööda. Kaks aastat hiljem tehti Augustinusele ettepanek vastu võtta preestrikutsumus, mida ta ka tegi. Nüüd kulus lõviosa Augustinuse ajast Pühakirja uurimisele ja üsna pea tunti teda kui mõjukat teoloogi. Tema esimene teoloogiline kirjutis pärineb just sellest ajast. Selles teoses ta ründab manilasi, sekti, mille liikmeks ta oli ise pikka aega olnud. 393. aastal tehti Augustinusele ettepanek kirja panna oma jutlused . Kaks aastat hiljem (395) suri Hippo linna piiskop. Samal aastal pühitseti Augustinus piiskopiks ja ta määrati Valeriuse, Hippo linna piiskopi abiliseks.
Augustinus jäi kogu oma ülejäänud eluks Hipposse, kus ta suri 34 aastat hiljem. Selle aja jooksul võttis Augustinus osa paljudest religioossetest ja usulistest vaidlustest. Tema vaimuliku tee on täidetud erinevate eksiõpetuste vastu seismisega. Kuid sellelegi vaatamata oli Augustinuse enda peamiseks huviks ja eesmärgiks liturgia . Liturgia õppimise läbi lootis Augustinus võidelda korraga kolmel rindel. Esimene nendest oli kiriklikud (eklesioloogilised) raskused oma kodukoguduses. Tema teiseks eesmärgiks ja sooviks oli Rooma Impeeriumi ristiusustamine . Ja kolmandaks püüdis Augustinus oma kirjutistes leida vastust lunastuse küsimusele.
430. aastaks oli Augustinus juba vana mees. Rooma linn oli langenud 410. aastal vandaalide kätte ja nad jätkasid oma teekonda Põhja-Aafrika suunas, kus Augustinus elas nüüd oma pensionpõlve. 430. aastal piirasid nad sisse Hippo linna, mis mõne aja pärast langes barbaarlaste kätte. Augustinus lahkus siinsest elust mõned päevad enne linna langemist.
Piiskopina pühendas Augustinus palju aega oma koguduse ja piiskopkonna vaimulike ja materiaalsete vajaduste eest hoolitsemisele. Augustinus oli ka väga usin kirjutaja ja ta on endast maha jätnud päranduse, millele on raske võrdväärset leida. Tänaseni on tema kirjutistest säilinud 113 raamatut, 207 kirja ja rohkem kui 500 jutlust . Tema kõige tuntumateks töödeks on raamatud nimega “Pihtimused”, “Jumala Linn” ja “Kolmainsusest”.
Augustinuse kirjatööd võib jagada kolme perioodi. Esimene periood (386-396) koosneb põhiliselt filosoofilistest mõttekäikudest. Teine periood (396-411) sisaldab tema hilisemaid kirjutisi manilaste eksiõpetuste vastu. Sellesse perioodi mahuvad ka tema “Pihtimused” ja raamat “Kolmainsusest”. Kolmas periood (411-430) sisaldab endas põhiliselt kirjutisi Pelagiuse eksiõpetuse vastu. Ning sellesse perioodi mahub ka Augustinuse ehk kõige kuulsam kirjutis “Jumala Linn”.
Augustinus oli väga võimekas ja aukartustäratav teoloog. Suure osa oma elust võitles ta erinevate eksiõpetuste vastu, mis tol ajal liikvel olid. Eriti meelelähedaseks olid Augustinusele hoolitsemine vaeste ja nende vajaduste eest. Ja alati püüdis ta Kirikut kaasa õhutada justnimelt selles valdkonnas.
Augustinuse jaoks oli Jumal absoluutne, olemuselt lihtne ja kolmainus Jumal. Jumal on kõikjal, kõikvõimas, mateeriale allumatu ja igavene. Jumal ei eksisteeri ajas, vaid on aja looja. Augustinus uskus, et patu allikaks on vaba tahe , mis annab inimestele võimaluse ennast Jumalast eemaldada kurja läbi. Patu läbi on inimene kaotanud võime teha head, ja seetõttu on tal vaja Jumala armu , mille kasuks ta saab otsustada oma vaba tahte läbi. Tõeline vabadus ei seisne aga selles, et me ei patusta, vaid nimelt selles, et me teeme head. Augustinus uskus, et inimene on loodud Jumala poolt ilma patuta. Kui Aadam patustas, siis seetõttu on patustanud ka tema järglased. Inimene on keha ja hinge duaalsus ja jumalanäolisus peitub inimese hinges. Aadama patt ei kustutanud seda jumalanäolisust, kuigi iga inimene on patu läbi langenud. Augustinus uskus, et Kristus oli oma täies olemuses inimene, kuid siiski ilma patuta. Kristus võttis omale inimese kuju Neitsi Maarja ihus, kuid samas oli ta ka Jumal igavesest ajast igavesti, olemuselt sama Isaga ja Püha Vaimuga. Lunastuse allikaks on Jumal, ja see on võimalikuks saanud Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi. Väga oluline on inimese usk.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Augustinus
http://www.ut.ee/teaduskond/Sotsiaal/Politoloogia/97s/ref/augustinus.ht m
http://wiki.zzz.ee/index.php/Augustinus
http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/filosoofia.ht m