puudus tekkima, liiguti teise paika ning elati edasi. Niiviisi ei oldud loodusele koormavad. Inimeste arvukus oli tuhandeid aastaid tagasi väike, sest nad olid veel võrdelmisi kaitsetud olevused ning looduse enda tahtele painutamine oli mõeldamatu. Me kas kohanesime oludega või hukkusime. Tänapäeval on asjad risti vastupidi. Ühiskonna ja tehnoloogia areng on teinud meist tõelised maailma valitsejad. Loodus ei ole ammugi enam midagi sellist, mida vaadatakse aukartuse ja lugupidamisega, vaid see pannakse teenima üksnes meie huve. Põllud kurnatakse, mered püütakse kaladest tühjaks ning väärtuslikud, isegi maailmale hädavajalikud vihmametsad raiutakse armutult maha, et rahuldada aina suurenevaid inimeste nõudmisi. Kõige hullem seis on aga maavaradega, mille tarbimine kiireneb pidevalt ning erinevate ennustuste kohaselt lõppevad nende varud peatselt. Keegi ei ole aga mõelnud, mis sellele järgneks.
Niiviisi ei oldud loodusele koormavad. Inimeste arvukus oli sel ajal küll väga väike,sest selles ajastus oli elu juhtimine just looduse käes. Maailma painutamine iseenda soovide ja tahtmiste järgi oli mõeldamatu. Inimestel oli kaks valikut, kas kohaneda oludega või hukkuda. Tänapäeval on elu aga hoopis risti vastupidi. Ühiskond ja üha rohkem arenev tehnoloogia on teinud meist tõelised maailma valitsejad. Loodus ei ole ammugi enam midagi sellist, mida vaadatakse aukartuse ja lugupidamisega, vaid see on pandud teemina meie huve. Põllud kurnatakse, mered püütakse kaladest tühjaks ning väärtuslikud, isegi maailmale hädavajalikud vihmametsad raiutakse ilma igasuguse mõtlematusega maha, et rahuldada aina suurenevaid inimeste nõudmisi. Kõige hullem seis on aga maavaradega, mille tarbimine kiireneb pidevalt ning erinevate ennustuste kohaselt lõppevad nende varud peatselt. Inimesi
koos jazzmuusikaga. Temast sai üks mõjuvõimsamaid muusikuid kogu muusika ajaloos. Trompetivirtuoosina alustas ta juba 1920ndate algul stuudiolindistusi koos oma ansamblitega Hot Five ja Hot Seven. Omades suurepärast improvisatsiooniannet, mis kantud rikkalikust kujutlusvõimest ja emotsionaalsest kõrglaengust, pani ta aluse tuleviku jazzmuusika kujunemisele. Selle kõige eest on ta ära teeninud jazzisõprade sügava aukartuse. Armstrong oli ka "kõva" tegija popmuusikas, seda tänu just oma eriliselt võluvale ja isikupärasele laulustiilile, mis tõstis ta silmatorkavalt esile terves reas vokaalsalvestustes ja filmirollides. L. Armstrong sündis kas 4. augustil 1901. aastal New Orleansis ning suri 6. juulil 1971. aastal New Yorgis südamepuudulikkusesse. Louisi lapsepõlv oli raske. Tema isa William Armstrong oli vabrikutööline, kes varsti pärast poisi sündi pere maha jättis
KUMU ehk Eesti Kunstimuuseum Esiteks tahan kohe ära mainida, et mulle tohutult meeldib KUMU asukoht. Eriti mõnus on jalutuskäik läbi pargi ning karge õhk, mis lööb mõttet selgeks ning meeled kunstile avatuks. KUMU hoone on suurepärane kunsti väljapanekuks. Juba eemalt tekitab selle olemus paraja aukartuse ning ega sisenedes see tunne ei kao. Fuajee on avar ja suursugune, ent vastupanuks on väljapanekute ruumid suhteliselt väikesed, tekitades intiimse kuid pingelise õhkkonna, kus mõtted suunduvad rännakutele, mis aitavad mõista kunstnikku ja tema teoseid. Olen ennegi KUMUs käinud, mistõttu sealsed püsiväljapanekud olid mulle juba tuttavad, ent ikka ja jälle on hea silm peale visata Eesti kunstile ning tuletada meelde ajalugu. On ju
See, kas elu austatakse või mitte, saab olla vaid igaühe enda asi. Mõni austab elu uskudes midagi või kedagi kõrgemat, mõni jälle ei austa seda üldse. Mõistavad ju erinevad inimesed aukartustki erinevalt. Kes tänab iga päeva eest Jumalat, kes on surmani täiskarsklane, kes tormab iga köhahoo puhul haiglasse, kes laseb riigi kindlustamiseks erifondi luua. Ei aukartus ega põlgamine ole üheselt mõistetavad. Küll on võimalik teha vahet põhjendatud ja põhjendamata aukartuse vahel. "Elatakse ainult üks kord." Igaühele tähendab see kulunud fraas erinevalt. Kellele elupõletamist, kellele selle hoidmist. Filmirezissöör Lars von Trier on öelnud: "Elu saab ja peab muutma!" Elatkse ju tõesti vaid üks kord. Miks mitte elada siis võimalikult meelepäraselt? Ole saa siis hipi või usklik. Elada tuleb nii, et ise rahul oleksid. Aukartust elamise vastu võib, aga ei pea kannatama. Artur Alliksaar on kirjutanud: "Et elu armastada, tuleb armu elustada
Ametlik araabia kõnekeelt kasutavad haritud inimesed vestluses araablastega. · Araabia keel on araablastele suurim kultuuriväärtus. Lõppsõna · Araablased näitavad tundeid avalikult välja ja on emotsionaalsed, samas ohjavad nende käitumist ranged reeglid. · Traditsionaalsed Lähis-Ida kultuuris töötades peaks õhtumaalane oma otsekohesust talitsema. · Araablase suhtumine välismaalasse on aukartuse, heasoovlikkuse ja vimma segu. Araablane austab lääne haritust, kuid arvab, et õhtumaalane ei hoolitse oma ühiskondliku maine eest piisavalt. Maroko · Haritud marokolased kakskeelsed : araabia ja prantsuse. Berbereid 33% elanikkonnast. · Kolm ühiskonnakihti : kuninglik perekond ja haritud koorekiht, keskklass, alamklass · Kuigi marokolannad töötavad harva väljaspool kodu, hakkavad haritud naised leidma üha
3. Emotsiooniga kaasnevad erilised füsioloogilised muutused 4. Tekib eriliste ja iseloomulike eelnevate sündmuste tulemusena 5. Kaasneb püsivate ja kooskõlaliste vastuste mudel 6. Emotsiooni kiire teke 7. Lühiajaline kestus 8. Kaasneb eriliste ja iseloomulike hinnangute komplekt 9. Emotsiooni ei ole võimalik ära hoida ega keelata Nende kriteeriumide alusel on P. Ekman põhiemotsioonide hulka valmis lisama veel põlguse, häbi, süü, hämmelduse ja aukartuse. Põhiemotsioonide teooria kasuks räägib ennekõike asjaolu, et enamikus maailma keeltes leiduvad sõnad, mis tähistavad küllatki väikest hulka sagedasti esinevaid emotsioone. Pilt 3. 6 põhiemotsiooni- üllatus, rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha. Emotsioonid ja aju Inimese ajus ei ole ühte keskust, mis vahendaks kõiki emotsioone ühekorraga, seega kontrollitakse erinevate emotsioonide avaldumist erisuguste ajuringete kaudu.
Juba siis teati väga hästi, et inimesed on oma loomult ekslikud, mistõttu vajavad endast targemate õpetust ning isegi korralekutsumist, mida teostasid jumalad. Karistusviisidest jumalatel juba puudus ei olnud ning igaühel neist oli kindel eesmärk. Müütides, eriti sellistes kus esineb jumalate erinevaid karistusviise, peitub palju õpetlikku, ning neid luues võisid inimesed püüda hoida ära tegusid, mis toovad kaasa pigem halba kui head. Üks võimalus selleks oli jumalate ees aukartuse äratamine. Seetõttu pole raske leida lugusid, kus jumalad on karistanud eelkõige selle eest, et neid pole kas piisavalt kardetud või austatud. Üheks selliseks looks on lugu kuningas Tantalosest, kellele osutus saatuslikuks suhtumine jumalatesse nagu oleks nad temaga võrdsed. Ta käis Olümposel nagu jumalad ikka ning nautis nende toitu, milleks oli ambroosia ja nektar. Juba see ei meeldinud jumalatele,
Teeba tõus:Leuktra lahing. Sparta ja Teeba vahel 371. a eKr toimunnud lahing Boiootia edelaosas. See on ehk kuulsaim kreeklaste omavaheline lahing. Spartalaste liitlased säilitasid külll võitlusvõime, kuid pidid langenute matmiseks vaherahu paluma ning Kesk-Kreekast lahkuma. sellel lahingul oli suur psühholoogiline tähendus: spartiaatide võitmatuks peetud faalanksi lüüasaamine suures lahingus lõpetas senise aukartuse nende sõjajõu vastu. Teisalt tõstis see oluliselt Teeba autoriteeti, pannes aluse viimase lühiajalisele hegemooniale. Arkaadialased kukutasid paljudes linnades spartameelsed oligarhiad ja kutsusid teebalasi endale appi. 371/370 a. eKrt talvel tungis Teeba vägi Epameinodase juhtimisel Peloponneseosesse, laastas Lakooniat ja siirdus siis Messeeniasse, vabastades selle Sparta sajanditepikkuse võimu alt. Messeenlased rajasid oma riigi.
arvustades. Nagu ta on öelnud: "Kõige lõbusam on ikka siis, kui oled saand ühe avalikult ja üldiselt lugupeetud tõele panna jala taha või leidnud mõne dogma nondum declarata jaoks sellise võrdluse, et ta saab naeruväärseks ja väärtusetuks läbi ja läbi." Masing üritas kujutleda ka muiste elanud inimesi lihast ja luust olenditena. Näiteks tema meelest oli 14. sajandil päev sama pikk kui praegu ning Eesti ajaloolaste aupakliku aukartuse asemel Hoenecke-Renneri riimkroonika võltsingute vastu väitis ta, et ordumeistri vägevad päevateekonnad Jüriöö-aegsel teedelagunemise perioodil eeldaksid hobuste asemel helikoptereid. Teadlase stiililt oli Masing üks viimaseid klassikalise Saksa humanitaarteaduse esindajaid, kes kõik taotlesid oma erialal absoluutset kõige teadmist, nagu see avaldus näiteks ta mentori ja eelkäija professor Alexander von Bulmerinqi uurimustes. Äärmine
[LISA 8] Klassi igapäevaelus võis ta isegi tahaplaanile jääda, sest esile kerkisid spordipoisid. Arvo ei tegelenud spordiga, sest tal oli 8 tervisega probleeme, millest ta eelistas mitte rääkida. Kuid kehalise tunnis käis siiski. Arvo oli väga kiire ja ilus jooksja ning teda huvitas jalgpall ning korvpall. Ta osales ka kõigis klassis ühistes üritustes- klassiekskursioonid, peod, laagrid ja muud. Arvo muusikaoskusest räägiti klassis aukartuse ja imetlusega. Koolipidudel Arvot tantsuplatsilt väga tihti ei leidnud, tema oli enamasti laval ning mängis orkestris või saatis mõnda lauljat klaveril. Ta oli väga abivalmis ning aitas kui vähegi oskas.[8] Koolivormi sel ajal koolis ei olnud ning poisid käisid koolis enamasti ülikonnaga. Õpiedukuselt oli ta keskpärane, ei olnud puht viieline, sest väga tähtsal kohal tema elust oli muusika ning sinna läks aega nii õpingute kõrvalt kui ka õpingute ajast
Biotsentristlikud suunad Biotsentristliku suuna olulisteks autoriteks Aldo Leopold, Arne Naess ja noorema põlvkonna keskkonnafilosoofid nagu Holmes Rolston III (Environmental Ethics 1988, Philosophy Gone Wild 1996) ja Paul Taylor. Biotsentristlik vaade püüab lähtuda looduse enda huvidest, tekib aga küsimus, kuidas seda teha. Üheks võimalikuks lähenemiseks on kõigi elusolendite väärtustamine. Selline vaade võib tuleneda nt Albert Schweitzeri töödest, mida iseloomustab aukartuse kõige elava ees: ,,Ma olen elav, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada." (Nietzschest inspireeritud) Teiseks võimaluseks on rõhutata erinevate liikide võrdselt olulist rolli ökoloogilistes võrgustikes sel juhul üsna keeruline väita, et nt kõrgemate imetajate olulisus suurem kui vihmaussi oma. Kolmanda võimalusena rõhutatakse liigist uuremate üksuste (looduslike koosluste ja ökosüsteemide) kui tervikute sisemist väärtust (Aldo Leopold, Baird Ballicott, In
ngu need oleksid tõelised. Kuid kas me teeme seda ka tegelikult? Vaadeldes suurejoonelist Oedipus Rex etendust, jõuame haripunkti aukartust äratavas stseenis, kus Oedipus torkab end pimedaks. Me võime öelda, et näitemängu vaadates me usume laval toimuva 9 (tõlge Gleitmani raamatust) reaalsusesse. Tegelikult me seda ei tee. Teeksime seda, siis kogeksime õudust traagilise aukartuse asemel, me tormaksime appi, võib olla, et isegi karjudes: ,,Kas majas leidub silma arsti?". Tegelikult ei usu me iialgi, et laval tegutsev Oedipus on reaalne, parimal juhul me tahame hajutada oma uskumatuse, nagu seda asjakohaselt on kirja pannud poeet Coleridge. Ent kuskil meie teadvuse ääremail on alati tunne, et istume teatris, mugavas tugitoolis.Me võime võime uskumatuse hajutada, kuid see ei tähenda, et me hakkame uskuma.
Tema isoleeritud seisukord seltskonnas, tema arenematus armuasjus, tema autoriteetne vanaisa, tema rahvus, tema füüsiline normaalsus asetavad tema üsna huvitavasse psühholoogilisse seisundisse, kui ta saab lähemalt tuttavaks eestlasest korporandi Oskariga ja hakkab tekkima loomulik huvi teise sugupoole vastu, kuigi sellega on seotud ka vastastikust vaenu. Kõik oleks arenenud normaalselt, kui mitte Oskari juures mõiste ,,sakslane" ei mängiks erilist ergutavat ja otsustavail hetkil aukartuse põhjusel tõkestavat osa; ja teiseks, kui vanaisa ei võtaks Erikalt vaikimislubadust pargi stseeni puhul (lk. 157 jj.), kusjuures väga olulisel määral räägib jälle kaasa kalkuleerimine, et Oskar on eestlane ja omab aukartust sakslase vastu. Pargi stseenist alates muutub olukord psühholoogiliselt sügavaks. Nii on nähtavasti kavatsuslik võte - panna armastuses vastamisi eestlane ja sakslane - toonud kaasa nähtuse, et harilikust
2. Olemuse kaudu, nähtuses on midagi erilist, püha? Mis on püha? Essentsialstlik (religioon on olemuslik, mitte-empiiriline) Religioon on midagi täiesti teistsugust, seda ei ole võimalik tõestada. ,,Püha" mõistest: Rudolf Otto uurimustöö. Väidab, et kõigi religioossete väljenduste keskmes on tunnetus ,,numinoossest" ehk ,,pühast". Otto väidete kohaselt on kõigi religioonide keskne tõde usklikus olev hirmu või aukartuse tunne, usk ,,üleloomuliku" olemasolusse. Otto fenomenoloogia puhul on märgata objektiivsuse puudumist. Hilisemalt on teadvustatud, et see saabki probleemiks igasuguse religiooni uurimise juures. See, milliseid fakte peame olulisteks ja milliseid mitte, milliseid huvitavateks ja milliseid mitte, tuleneb meie arusaamadest, olgu need siis religioossed või mitte. Oluline on uuringuid alustades tunnistada ja hinnata kriitiliselt oma uskumusi, eelarvamusi ja erapoolikust
kuluda. Tööd tehti siiski hoolsasti. Juba 1904. a. esitati ühel kontserdil Suure-Jaani lähedal asuvas koolimajas kolm Saare soololaulu. Saare kiindunus loomingusse kasvas pidevalt. Erilist mõju avaldas talle Rimski-Korsakov. Saar õppis Rimski-Korsakovi juures kontrapunkti, fuugat ja vabu vorme. Meenutades oma esimest õpetajat kirjutab Saar: "Esimesest kokkupuutumisest peale äratas Rimski-Korsakovi isik minus suure ja tõsise aukartuse ja pieteedi tunde." Samas iseloomustab Saar oma õpetajat rahuliku ja sõbraliku inimesena, kes aga oli paindumatu ja kindel. Rimski-Korsakov soovitanud mängida palju fuugasid ja analüüsida neid. Näib aga, et Saarele said eriti omaseks sellised õpetaja mõtteid, nagu näiteks: "...tähtsam, kui akordide teoreetiline tundmine, on nende õige kuulmine ja mõistmine", et lubatud võimalikkuse piirid määrab muusikas "iga helilooja sügavaim muusikaline tunnetusvõime, tema realiteeditunne".
78. Kuidas suhtub James ,,tavaliste inimeste tavalisse elusse"? James kujutas heroilisust enne ette ainult surnuna ja palsameerituna, sildistatuna ja kostümeerituna, kuid siis õppis ta nägema kangelaslikkust just tavainimestes, kes valavad tööd tehes higi ning proovile on pandud nende kannatlik vastupidavus. Just tavainimeste vastu tundis James sümpaatiat, ta nägi töö- ja tavainimeste puhul võib rääkida puhtast voorusest. Ta suhtub neisse aukartuse ning lugupidamisega. Ta imetles nende leplikus, nende alandlikkust, tehes oma tööd ning täites ühiskonna poolt neile pandud kohustusi. Nende õlgadel on suur vastutus- hoida töökorras tervet ühiskonda. 79. Mida peab James ,,sisemisteks ideaalideks"? Sisemine ideaal on midagi sellist, mis sõltub tema kandjast. Kunagi ei saa teine inimene kellegi sisemisi ideaale lõpuni teada saada ega uurida, me ei saa isegi kindlad olla, et need eksisteerivad.
Vägivalda kasutada on kõige lihtsam. Lihtne on lapsele midagi keelata, sest ta on ju isast nõrgem. Lihtne on last sundida, sest vanema jõud käib temast üle. Hoopis raskem on otsida lapsega suheldes kompromisse tema ja enda soovide vahel, leida tegevused, mis lapsele tegelikult pinget pakuvad, mitte tüüdata teda sellega, mis on endale kõige mugavam. Isa ei peab aeg-ajalt lapsega karmilt käituma, kuna ainult niiviisi on võimalik enda vastu aukartust sisendada. Aukartuse asemel kasvab lapse ja vanema vahele müür, millest võib-olla ei suudetagi tulevikus üle hüpata. Ma pole ka vabakasvatuse pooldaja ning ei lase poisil teha kõike, mis pähe tuleb. Aga käskimist ja keelamist ei lähe eriti vaja, kui lapsega rahulikult rääkida ning mitte ägestuda, kui pisike oma nõudmisest mitte kuidagi loobuda ei kavatse. Vanem peab olema ka järeleandlik, sest lapsepõlve rikkumist ei pruugita andestada. 33 2.3
Kui kultuuriliste tähendustega mõelda, tuleb Alveri vaikimist väga oluliselt täheldada (Vaiki Alver - kannab varjatud tähendusi vaimse vastupanu ja teisitolemus märki, sõltumatuse märki.). Pikk vaikimine hakkab oluliselt mõjutama ka hilisemat Alveri retseptsiooni. Ta on kuulutatud elavaks klassikuks ,,luuletaja, kes julges mitteluuletada". Alveri puhul võib rääkida mingisugusest ilukultusest iluideal valitseb luulet. See ilukummardus on mingi teatava aukartuse tunne kunsti ees. Aukartus kunsti ees hakkab tekitama tunnet, et kunst on esmane (primaarne) [,,Meistrile" esikteosest Baudelaire'le pühendatud luuletus.] kunst on midagi sellist, mille kõrval loodus kahvatub. Alveri debüüdipreemia on loodud 90ndate alguses Betti Alveri pärandist, ta tahtis toetada noori luuletajadi. Seda antakse välja Eesti Kultuurkapitali toel. Kui Alveri tuumset osa käsitleda, siis see on aukartus kunsti (luule, kunsti, vaimuloomingu) ees, kuid see võtab uue kuju.
ülekaalu. Teebalased murdsidki Sparta paremalt tiivalt läbi, surmates u 400 spartiaati koos kuningas Kleombrotosega. Ülejäänud vägi peamiselt spartalaste liitlased säilitas küll võitlusvõime, kuid pidi langenute matmiseks vaherahu paluma ning Kesk-Kreekast lahkuma. Leuktra lahingul oli tohutu psüholoogiline tähendust: spartiaatide võitmatuks peetud faalanksi lüüasaamine suures lahingus lõpetas senise aukartuse Sparta sõjajõu vastu. Teiselt poolt tõstis see Teeba autoriteeti, pannes aluse viimase lühiajalisele hegemooniale. Esialgu ei näinud Teeba ülekaal sugugi kindel, sest Põhja-Kreekas oli äsja suurvõimuna esile tõusnud Phera türann Jason. Viimane oli ühendanud kogu Tessaalia, sõlminud soodsa liidu Tessaaliast läände jääva Epeirose valitsejaga, sekkus Makedoonia asjadesse ja olevat kavandanud kõigi hellenite koondamist ühisretkeks Pärsia impeeriumi vastu
kontseptsioon sobis suurepäraselt. Otto ja numinoossega seoses jõuame järgmise olulise paralleeli juurde: kogemuse duaalne ehk kahene iseloom. Nimelt tajub numinoosega kokkupuutuv inimene antud reaalsust ühest küljest äärmiselt hirmutavana (tremendum), kuid samal ajal ka paeluva või isegi ekstaatiliselt rõõmustavana (fascinosum). Rääkides tremendum aspektist peab Otto selle all silmas spetsiifilist enese profaansuse tajumise, aukartuse või hirmu tunnet, mille varjund ning intensiivusus erineb kogemuseti. Antud hirmutunne on niivõrd spetsiifilise iseloomuga, et taolise deemonliku ehk ,,üleloomuliku hirmu" tähistamiseks on mitmes keeles olemas eraldi sõna. Võrdpildi toob Otto õuduslugude kuulamisel tekkivast emotsioonist. "Et see nõnda on, näitab võimas külgetõmme, mis iseloomustab tondijutte nende õuduse ja "vabinaga" ning seda isegi kõrge ja igakülgse haridusega inimeste puhul. On märkimisväärt
» küsis Agnes naeratades. «Kas ma tohtisin sinu isa keelu vastu teha?» «Aga kui mina sind käsiksin, kas siis läheksid teda veel karistama?» «Kui sa seda otse himustad . . . » kogeles Risbiter kahvatades. «Preili Agnes,» ütles Delvig, kes nende juttu oli kuulnud, «ärge saatke oma peigmeest paljaste kätega lõukoera suhu. Teie näete, et tal väetikesel mõõkagi ei ole.» «Kus su mõõk on?» küsis Agnes kulmusid ker-gitades. «Risbiter on oma mõõga kõige sügavama aukartuse märgiks vaenlase jalge ette maha jätnud,» irvitas Delvig. «Junkur Hans!» ütles Agnes pühalikult. «Teadke, et Agnes von Mönnikhusen oma kätt iialgi mõõgata mehele ei anna. Kuidas võite teie oma noorikut kaitsta, kui teil eneselgi sõjariista ei ole?» «Kurat ja põrgu!» vandus Risbiter. «Vaat, kuidas inimene unustada võib! Pillasin mõõga kogemata maha ja unustasin sootuks ära. See oli sinu enese süü, Agnes: sinu äkiline ilmumine ajas mu meele ja mõtted sassi
«Sa oled mul niisugune number, kellega ma heameelega lonksu kokku jooksin, maksku see mulle kas või tosin Tours'i naela *. Mis sina arvad?» Quasimodo ei vastanud. «Saatana pihta!» hüüdis sukakuduja. «Oled sa kurt või?» 2 7 Tõepoolest, ta oligi kurt. _Coppenole'i pealekäimine hakkas teda tüütama. Ta pöördus äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega suka-kuduja poole, et flaami hiiglane tagasi kohkus nagu buldog kassi ees. Siis tekkis selle veidra isiku ümber hirmu ja aukartuse sõõr, mille raadius oli vähemalt viisteistkümmend sammu, üks vana eit seletas meister Coppenole'ile, et Quasimodo on kurt. «Kurt!» naeris sukakuduja oma laia flaami naeru. «Kuradi pihta, see on ju siis päris õige paavst!» «Hei, ma tunnen teda,» hüüdis Jehan, kes lõpuks kapi-teeli otsast maha oli roninud, et Quasimodot lähemalt kaeda, «see on ju mu venna ülemdiakoni kellalööja. Tere, Quasimodo!» «Kuradi mees!» ütles Robin Poussepain, kelle kondid veel valutasid
keskendunud tähelepanu. Ainult harva vilksatab pilk kõrvale ja siis on ta ikka põiklev, häbelik või salalik. Enamasti on Laanel ikka mõni raamat käes, mõni selline, mille sisust ta veel jagu ei saa. Ja et ta on alles kolmandas klassis, siis armastab ta eriliselt algebra ülesannete kogu, sest see õppeaine algab alles neljandas. Teda võlub kõik, mis on arusaamatu, sest arusaamatusest teeb ta saladuslikkuse, mis tekitab aukartuse, peaaegu hirmu. Keeltest võlub teda kõige rohkem ladina keel. Juba esimesel parajal juhul küsis ta Indrekult: ,,Tead sa, kuis on varas ladinakeeli?" ,,Kuis nii?" küsis Indrek arusaamatuses vastu. ,,Tähendab, seda sa veel ei tea," naeratas Laane häbelikult või kavalalt. ,,Ei tea," kinnitas Indrek. ,,Aga mis siis sest?" küsis ta. ,,Kas siis ladina keeles varast ei olegi?" küsis Laane vastu. ,,Aga mis siis sest?" küsis Indrek uuesti. ,,Ei midagi!" ütles Laane
annaabi.ee 
