Raiskamine võtab tulevikult võimalused (0)

Koos kiireneva elutempoga kasvab iga päev meie tarbimine. Nii materiaalselt kui ka vaimselt. Peame pidevalt maailma asjadega kursis olema, peame järgima viimaseid moetrende ning omama kõiki kaasaegseid vidinaid. Vastasel juhul võidakse meid popkultuuri poolt tembeldada ajast maha jäänuteks. Oleks aga naiivne mõelda, et selline elu kestab lõputult.
Kaua aega erinesid inimesed teistest loomadest vähe. Elati koos väikeste kogukondadena, kütiti, tegeleti koriluse ning algelise käsitööga. Seda kõike tehti täpselt nii palju, kui oli vajalik ellujäämiseks. Kõik kasutati ära, millele vähegi otstarvet leiti. Kui ühes elupaigas hakkas toidust puudus tekkima , liiguti teise paika ning elati edasi. Niiviisi ei oldud loodusele koormavad. Inimeste arvukus oli tuhandeid aastaid tagasi väike, sest nad olid veel võrdelmisi kaitsetud olevused ning looduse enda tahtele painutamine oli mõeldamatu. Me kas kohanesime oludega või hukkusime.
Tänapäeval on asjad risti vastupidi. Ühiskonna ja tehnoloogia areng on teinud meist tõelised maailma valitsejad . Loodus ei ole ammugi enam midagi sellist, mida vaadatakse aukartuse ja lugupidamisega, vaid see pannakse teenima üksnes meie huve. Põllud kurnatakse, mered püütakse kaladest tühjaks ning väärtuslikud, isegi maailmale hädavajalikud vihmametsad raiutakse armutult maha, et rahuldada aina suurenevaid inimeste nõudmisi. Kõige hullem seis on aga maavaradega, mille tarbimine kiireneb pidevalt ning erinevate ennustuste kohaselt lõppevad nende varud peatselt. Keegi ei ole aga mõelnud, mis sellele järgneks.
Tänapäeva majanduse moto on – kõik müügiks. Hoolitakse vähe jätkusuutlikkusest või säästmisest, tähtsam on kiire ja võimalikult suur kasu. Toodetakse massiliselt ning odavat tööjõudu kasutades. Tootmine vähearenenud riikides aitab kõrvale hiilida ka erinevatest saastamispiirangutest, mis mujal kehtestatud on. Üha vähem pööratakse tähelepanu valmistatu kvaliteedile. Kui kunagi võis kingitud või ostetud ese vastu pidada aastaid, ehk isegi aastakümneid, siis nüüd oleks see tõeline ime. Selle arvelt saab muidugi jälle kasu – katki läinud eset, mida ei saa parandada, on lihtsam minema visata ning uus osta.
Me võime küll nuriseda taolise raiskamise üle, ent loomulikult oleme ka ise selles süüdi. Paljud meist teevad vähe olukorra parandamiseks. Kas on vaja peavoolu survel iga paari kuu järel vahetada oma mobiiltelefoni või hoolt kanda selle eest, et seljas oleks viimase moeröögatuse järgi rõivastus? Vähesed tunnevad huvi, kas on kõik jäätmed korralikult sorteeritud ning ohtlikud materjalid õigesse kohta toimetatud. Raiskamist võib jälgida kasvõi pakendamisel – milleks olla minimalistlikud, kui seda on võimalik teha värvikirevalt ja kallit materjali kasutades?
Kasvava rahvahulga varustamine toidu ja muu hädavajalikuga on muutumas aina raskemaks. Praeguste tootmis- ja tarbimisviiside juures elame tuleviku arvelt. Nagu mõned sajandid tagasi lõppes Euroopas aristokraatide määratu priiskamine, peame ka meie heitma pilgu edasi ning seisma tulevikuga silmitsi.