Raiskamine võtab tulevikult võimalused (0)

Raiskamine võtab tulevikult võimalused
Muidugi on tore arvata, et elu on muretu . Vaadates paremale, vasakule, ette ja taha näeme metsi ja põlde meie ümber piisavalt. Miks siis muretseda? Kui jätkub meile, siis jätkub ka teistele. Sellisest arvamusest me kinni hoida ei tohiks. iial ei saa olla kindlad, kas sellist rikkust jätkub meie tulevastele põlvedele või kas üldse meiegi silmad seda mõnekümne aasta pärast veel näha saavad.
Kaua aega tagasi erinesid inimesed teistest loomadest vähe. Elati koos väikeste kogukondadena, kütiti, tegeleti koriluse ning algelise käsitööga. Seda kõike tehti täpselt nii palju, kui oli vajalik ellujäämiseks. Kõik kasutati ära, millele vähegi otstarvet leiti. Kui ühes elupaigas hakkas toidust puudus tekkima , liiguti teise paika ning elati edasi. Niiviisi ei oldud loodusele koormavad. Inimeste arvukus oli sel ajal küll väga väike,sest selles ajastus oli elu juhtimine just looduse käes. Maailma painutamine iseenda soovide ja tahtmiste järgi oli mõeldamatu. Inimestel oli kaks valikut, kas kohaneda oludega või hukkuda.
Tänapäeval on elu aga hoopis risti vastupidi. Ühiskond ja üha rohkem arenev tehnoloogia on teinud meist tõelised maailma valitsejad . Loodus ei ole ammugi enam midagi sellist, mida vaadatakse aukartuse ja lugupidamisega, vaid see on pandud teemina meie huve. Põllud kurnatakse, mered püütakse kaladest tühjaks ning väärtuslikud, isegi maailmale hädavajalikud vihmametsad raiutakse ilma igasuguse mõtlematusega maha, et rahuldada aina suurenevaid inimeste nõudmisi. Kõige hullem seis on aga maavaradega, mille tarbimine kiireneb pidevalt ning erinevate ennustuste kohaselt lõppevad nende varud peatselt. Inimesi ei peata enam ka kehtestaud seadused meie looduse üle, neist lihtsalt astutakse sirge seljaga üle. Tänapäeva majanduse moto on – kõik müügiks. Inimesi huvitab ainult kasum ja selle nimel töötataksegi, kedagi ei huvita säästlikus või jätkusuutlikus. Arvan, et enamus inimesi ei ole mõelnud asjaolule, et kui samas vaimus jätkata, siis jääb järgi vaid tühipaljas null.
Me nuriseme sellise olukorra üle, kuid ei taipa seda, et selles kõiges oleme süüdi me ise. Ainult Vähesed tunnevad huvi, kas kõik jäätmed on korralikult sorteeritud ning ohtlikud materjalid õigesse kohta toimetatud. Kuid sellest on vähe abi, sest enamus inimesi viskab kogu oma prügi ühte konteinerisse, osatb iga aasta tagant uue telefoni ning vahetab uued riided vanade vastu nagu igapäevasied sokke. Sellist elu elan ka mina ja enamus inimesi minu ümber. Kurb küll, aga inimesed ei tee sellest välja ja kogu säästlikuse jutt läheb ühest kõrvast sisse ja teisest samaaegselt välja.
Kasvava rahvahulga varustamine toidu ja muu hädavajalikuga on muutumas üha raskemaks. Praeguste tootmis- ja tarbimisviiside juures elame tuleviku arvelt. Elame tuleviku arvelt, meie lapsed ja lapselapsed teevad seda, siis ükskord tuleb ka tulevikul lõpp ja samamoodi jätkates, on selline lõpp pea käeulatuse kauguses.