Asutuse areng, linnastumine (konspekt) (2)

2.6.ASUTUSE ARENG, LINNASTUMINE
Linnade kasvu ja linnarahvastiku osatähtsuse tõusu rahvastikus nimetatakse linnastumiseks. Linnastumist mõõdetakse linnarahvastiku osakaalu järgi kogu rahvastikust %des. 2000.aastal elas 47% maailma rahvastikust linnades, seejuures arenenud riikides moodustas linnarahvastik 76% rahvastikust ja arengumaades 38%. Belgias, Islandil, Maltal ja Iisraelis elab linnades üle 90% rahvastikust.
Kõige kiirem on maailma linnade kasv olnud viimase 50 aasta jooksul. Inimeste koondumine linnadesse, eriti suurlinnadesse, jätkub. Kuigi tulevikus maailma linnade kasvutempo langeb, suureneb linlaste osakaal kindlasti veel järgmised 30 aastat. Arenenud riikides on linnade kasv aeglasem, vähem arenenud maades kiirem.
Eri riikides on linnad määratletud eri kriteeriumide järgi ja seeg apole andmed päris võrreldavad. Kõige tavalisem ja lihtsam viis on piiritleda linna elanike arvu alusel, kuid siin on erinevused riigiti suured.
Rootsis ja Norras leotakse linnaks üle 200 inimesega asulat, Jaapanis on piir 50000 , Malaisias 10000 inimest. Enamikus riikides jään linnalise ja maalise asula piiritlemine 1500-5000 vahele. Mõnes riigis peetakse oluliseks ka asula rahvastiku tööhõivet asula tüübi määratlemisel. Näiteks loetakse linnaliseks asulat, kus valdav osa elanikest töötab tööstuses või teeninduses. Mõnes riigis, näiteks Tšehhis, antakse linna staatus vaid siis, kui kindla rahvaarvuga (vähemalt 5000) asulas on hästi arenenud infrastruktuur (veevärk ja kanalisatsioon, kool, apteek, hotell jms.) ning asula täidab ka olulise keskuse funktsiooni. Soomes määratletakse aga linnaline vald administratiivpiiriga, millesse jäävad ka külad ja põllumaad.
Linnade ajalooline areng
Esimesed paiksed asulad tekkisid seoses üleminekuga põlluharimisele. Eelkõige kaitseks võõraste eest, kuid ka üksteise abistamiseks hakkasid põlluharijad elama koos väikestes külades. Põlluharimise ja töövõtete täiustudes tekkisid kaupmehed ja käsitöölised, kes elasid algul külades, hiljem aga koondusid parema asendiga asulatesse, et rahuldada mitme ümberkaudse küla elanike vajadusi. Sellistest teenindus- ja kaubanduskeskustest kujuneid esimesed linnad.
Agraarajastu linnad
Esimesed linnad kujunesid viis-kuus tuhat aastat tagasi vanimates põllumajanduspiirkondades: Mesopotaamias, Egiptuses, Indias ja Hiinas, mõnevõrra hiljem ka Vahemere ümbruses, Kagu-Aasias ning Ameerika. Linnade tekkeks oli vaja põllumajandustoodangu piisavat ülejääki, sest linnaelanikud ei suutnud ennast täielikult toiduainetega varustada, vadi ostsid toitu ümberkaudsetest küladest.
Linnades elasid peamiselt käsitöölised ja kaupmehed, valitsejad , vaimulikud ja sõjaväelased ning märkimisväärne osa linlastest tegeles ka põllumajandusega. Tavaliselt ümbritsesid linna kaitserajatised , linna keskel oli pühakoda. Välja oli kujunenud selgelt kij´histunud klassiühiskond. Riigi pealinn sai makse ja andmeid kogu riigist ning sinna koondus ülemkiht, nende teenrid , luksuskaupu valmistavad käsitöölised ja tolle aja vähesed haritlased.
Agraarajastu linnad olid tänapäeva mõistes väiksed. Euroopas mõnesaja või mõne tuhande elanikuga, rikka ja arenenud põllumajandusega Hiinas ja Indias aga isegi mõnekümne tuhande elanikuga. Suurteks linnadeks kujunesid vaid üksikute riikide pealinnad või suurematel kaubateedel väga soodsas kohas asuvad kaubalinnad. 1.saj. oli suurim linn Rooma , kus elas üle 1 miljoni elaniku. Siiski elas agraarajastul linnades vaid 1-2% rahvastikust, harva veidi rohkem.
12.saj.keskpaigast puhkesid Euroopas õitsele kaubandus ja käsitöö. Kujunesid kaks suurt kaubanduslinnade võrku: Hansalinnade ühendus(Brugge, Hamburg, Lübeck jt.,sh..paljud Eesti linnad) ja Vahemereäärsed linnad (Genova, Pisa , Veneetsai jt.). Et feodaalvõimu alt vabaneda , kehtesti paljudes linnades oma linnaõigused (Riia õigus, Lübecki õigus).
Linnastumine tööstusühiskonnas
Tööstusühiskonnas kasvasid asulad tormiliselt ja toimus kiire linnastumine. Tehnika rakendamisega maal tööviljakus tõusis, tekitades tööjõu ülejäägi ja väljarände (tõukefaktor). Teisalt loodi linnade tööstustes, teenindavas ettevõtluses ja asutustes hulgaliselt uusi töökohti, mis lõid maaelanikele motivatsiooni lahkumiseks (tõmbefaktor).
Laialdane ümberasumine maalt linna ja linnaelanike osatähtsuse tõus algas Euroopas 18.saj. keskel, sest tööstus ja kaubandus vajasid palju tööjõudu. Kuna see ajajärk langes kokku demograafilise plahvatusega, siis jätkus rahvast nii maa-asulatele kui ka linnade kasvuks. Eriti kiiresti kasvasid olemasolevad linnad, kuid rajati ka uusi.
19.saj. ületasid esimestena miljoni elaniku künnise London (1810), Pariis (1846) ja New York (1860). 20.saj. alguseks oli miljonilinnu juba 20. Esimesena 10 miljoni elanikuga linnaks New York 1950.aastal Prognoside kohaselt on 2015 aastal 10 miljoni lunnu 21.
Kui varasemal ajal linnad vaödavalt kasvasid, siis 1960.aastatel hakkas Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa riikide linnades rahvaarv eeslinnastumise (suburbanisatsioon) tõttu vähenema. Linlased hakkasid elukohana järjest enam eelistama linnalähedasi väiksemaid asulaid.
1980.a. algas koguni vastulinnastumine (kontraurbanisatsioon)-elanike lahkumien linnadest kaugematesse maapiirkondadesse. 21.saj. oli Euroopa riikides kujunenud väga erinev olukord: on riike, kus inimesed lahkuvad linnast maale ja riike, kus inimesed suunduvad maalt linna.
Lähestikku asuvad linnad ja väiksemad asulad kasvavad üha enam kokku, moodustades linnastuid ehk algomeratsioone. Linnastu talitleb tervikliku regioonina, olles seotud inimeste igapäevase töö-, äri- ja muude sõitudega. Suurimate linnastute raadius on praeguseks kasvanud üle saja km. Linnastute suurenedes ja kokku kasvades moodustub hiidlinn ehk megalopolis . Tokaido (Jaapan) ja Boshwash (USA) megalopoliste piirkond on enam-vähem laiuliselt asustatud üle 600km ulatuses.
Linakeskusega on seotud ka lähedasemad maapiirkonnad, kust elanikud linna tööle käivad. Linna koos selle tihedalt seotud tagamaaga nimetatakse linnaregiooniks.
Hiidlinnad ja-linnastud, maailmalinnad.
Kogu maailma hiidlinnad on omavahel seotud tihedate ärisidemetega. Need seovad hiidlinnastud globaalseks võrguks, millest eristuvad paarkümmend maailmalinna, sh. New York, Chicago, Los Angeles , London, Pariis, Tokyo, Moskva , Frankfurt, Rio de Janeiro , Hongkong, Singapur , Sydney jt. Neis pakutakse väga mitmekesiseid teenuseid, seal asuvad maailma tähtsamad pangad ja börsid ning suurimate rahvusvaheliste firmade peakorterid. Üleilmne mõju ei sõltu niivõrd linna suurusest , kuivõrd linnaregiooni positsioonist teiste seas.
Maailmalinnadest madalamatele astmetele jäävad nn. Rahvuslikud või regionaallinnastud, näiteks Stockholm, Barcelona, Lyon, Viin ja Varssavi ning ka Riia ja Tallinn. Nendeski on mitmekesised teenused, kuid globaalsesse võrku kuuluvad nad siiski vaid tipplinnade kaudu. Mõjutatava tagamaa suurus ja majanduslik võimsus määrab linnastu astme võrgustikus.
Linnastumine arengumaades.
Arengumaade linnade kasv algas alles 20.saj. teisel poolel. 90% linnarahvastiku kasvust maailmas toimubki tänapäeval arengumaade arvel, kus eriti kiiresti kasvavad pealinn ja veel mõned suurlinnad . Näiteks 2000.a. elas 8% Aafrika linnarahvastikust üle 10 miljoni elanikuga linnades. Euroopas nii suuri linnu polegi.
Linnarahvastik kasvab arengumaades nii kõrge loomuliku iibe kui ka massilise sisserände tõttu maalt. Enamikus arengumaade suurtes linnades toimub praegu kiire industrialiseerumine. Kuigi töökohti tekib suurlinnas kiiresti juurde, saabub tööotsijaid maapiirkondadest palju rohkem. Suur osa Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika linnade vaesemast linnarahvastikust elab agulites ehk slummides (getostumine). Nende peavari on tehtud juhuslikust materjalist, seal pole vett ega kanalisatsiooni, sageli ka elektrit. Sellist demograafilisest plahvatusest ja sisserändest tingitud kontrollimatust linnarahvastiku juurdekasvu nimetatakse ülelinnastumiseks. Euroopa ega USA linnades pole seda nähtust täheldatud.
Ülejäänud arengumaade asulad muutuvad aeglaselt. Uusi tööstuslinnu tekib harva. Agraarajastu pisilinnad ei arene, kuid ka ei hääbu. Ainult riikides, mis suudavad rakendada tõhusta regionaalpoliitikat, näiteks Hiina, jõuab suurlinnade kasv ka endistesse maapiirkondadesse.