Arusisalik Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla
(Squamata). Roomajate välimus Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku-, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga. Jalgu madudel ei ole. Pikim teadaolev madu on Kagu-Aasias elav võrkpüüton, kelle pikkus võib vahel harva ulatuda isegi 10 meetrini. Raskeim roomaja on sealsamas elav krokodill kehamassiga kuni 520 kg, väikseim Haitilt pärit 17 mm pikkune sisalikulaadne geko. Kus roomajad elavad? Roomajad on maismaaloomad. Kui osa roomajaid elabki ajutiselt või alaliselt vees, siis nende
.............................................................................................................................................4 KÕRE...........................................................................................................................................................................5 ROOMAJAD..................................................................................................................................................................6 ARUSISALIK.................................................................................................................................................................6 NASTIK........................................................................................................................................................................ 7 LINNUD.......................................................................................................................................................
täidavad?" . Eesti roomajad Eesti roomajad on Eesti Vabariigi territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Eestis on 5 liiki roomajaid, kes kõik kuuluvad looduskaitse alla. Minevikus u 5000 8000 aastat tagasi on Eesti alal elanud ka sookilpkonn.Eesti roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised Squamata; alamselts- sisalikulised Lacetilia, sugukond- sisaliklased Lacertilia: kivisisalik (Lacerta agilis), arusisalik (Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis) Alamselts-maolised Ophidia ; sugukond- nastiklased Colubridae: nastik (Natrix natrix); sugukond-rästiklased (Viperidae): rästik (Vipera berus). [5] Soome roomajad Soome roomajad on Soome territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Soomes on 4 liiki roomajaid. Kõik 4 liiki roomajat on looduskaitse all. Soome roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised: arusisalik ( Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis)
Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks. Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011) Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid.
Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997)
...............................................................................................................................5 Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................6 1 Võrdlustabel Tunnus Põder Arusisalik Loomarühm Imetaja Roomaja Elupaik Põder on suure liikuvusega Märjemad alad - niisked loom, kes vahetab sesoonselt heinamaad, võsastunud oja- elupaika. Suvel eelistab ja kraavikaldad, tihti ka sood soostunud ja lodumetsi, ja rabad. Sageli võib kohata lehtpuunoorendikke, talvel kiviaedadel, puuriitades, kuivemaid sega- ja lauahunnikutel jne.
kaldavööndid. Kevadel ja suve alguses elab veekogudes - metsajärvedes, jõesootides, tiikides, ka soodes ja rabades ja kraavides (eelistab suuri, sügavamaid (0,5...0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid). Vees on aktiivne ööpäev läbi, maismaal ainult öösel. Päevaks varjub pehkinud kändudesse, lehtedega täidetud aukudesse, näriliste urgudesse. Oktoobrist aprillini talvituvad väikeste gruppidena (kuni mõnikümmend isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Sigimine
Eesti aladel esinenud ja aeg · ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis ajalt mitte aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada · karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini · turjal on neil tugevad harjased · põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud - kaovad neljandal elukuul · silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul · elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes · aktiivsed peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda SAARMAS Lutra lutra (L.) · saleda kehaga kärplane · tüvepikkus 60...90 cm, sabapikkus 26...55 cm · 8...15 kg · ligikaudu 2000 isendit · Eesti vee-elulistest kiskjatest suurim · tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate
Kodukakk Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad
määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud. Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn. Kus kahepaiksed elavad? Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga. Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi. Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg.
Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kere on neil pikk, peenike ja väga paindlik, harva jässakas, massiivne. Kärplaste karvastik on põhjapoolse levikuga liikidel talvel tihe ja kohev, mille tõttu on nad olnud hinnatud karusloomad. Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea)
ettenähtud erisustega. Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet. Piusa klaasiliiva keskmine mineraloogiline koostis on järgmine: · kvarts 94% · päevakivid 3,6% · vilgumineraalid 1,1% · savimineraalid 0,7% · rasked mineraalid (põhiliselt Ti-maakmineraale) 0,23% 5. Piusa koopa Ürgorg Ürgorus voolava Piusa jõe lätteks on eutroofne Plaani Külajärv, mille absoluutseks kõrguseks on 238 m. 109 km pikkune Piusa jõgi (mille alamjooks jääb Vene Föderatsioni) on meie suurima langusega ja suhteliselt suure kaldega jõgi. Jõe langus on 212,4 m ja keskmine lang 1,95 m/km. Kaitseala piires on jõgi madalaveeline, keskmiselt 10 m laiune, väga looklev ja sageli kärestikuline. Langus on sellel lõigul eriti suur - 70 m. Ürgoru veerud on järsud, kohati kuni 35 kraadise kaldega. Kaitsealal põhilisteks vaatamisväärsusteks on 14 devoni
Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline Elupaik ja -viis Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi; väldib suuri metsamassiive ja okaspuistuid. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika aastaid. Sobivas paigas võib asustustihedus ulatuda kuni 3 või enama paarini 1000 hektari kohta
tihti peost sööta, ent nende metsades elutsevad liigikaaslased väldivad inimesi. Väljaspool innaaega elab orav eraklikult. Külmade talvede ajal juhtub siiski, et ühes pesas elab mitu loomakest - kahtlemata seetõttu, et teineteist vastastikku soojendada. Oravad, kel oma isiklik pesa puudub, liiguvad mahajäätud puuõõnsustesse. Pesa on kuulikujuline, punutud lehtedest ja oksaraagudest ning kinnitatud puuoksa külge. Pesa sisemus on vooderdatud lehtede, sambla ja niinega ning harilikult kaheks kambriks jaotatud. Asendusvariandina kõlbavad varjupaigaks lisaks rähnide tühjadele õõnsustele ka vareste või harakate mahajäätud pesad. Harilik orav vahetab karva kaks korda aastas. Suvekarvastik on tal lüheldane, õrn ning roostepruuni värvusega. Augusti ja novembrikuu vahelisel perioodil asendub suvekarvastik järk-järgult tihedama ja tumedama talvekarvastikuga. Sel ajal pikenevad oravatel ka kõrvatutikesed.
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Moodustab maapinnal koheva samblavaiba. Lehed asetsevad vartel harali ja moodustavad varre tipus suure tuti. Tüüpiliselt kasvab ta viljaka mullaga metsades (laane- ja salumetsades); metsakäharik ei talu otsest päikesevalgust, seega saab ta kasvada vaid metsas. Väga sage metsasammal maapinnal, tüvealustel ja huumusega kaetud kividel. Metsakäharikust moodustunud samblavaibas elab mitmeid putukaid, ämblikke, hiiri jt. loomi. Tihased ja käblikud kasutavad sambla taimi pesaehitusmaterjaliks. PÕDRASAMBLIKUD Moodustavad kuni 10 (30) cm kõrgusi kuppeljaid põõsakesi või murusid, võivad moodustada mitme ruutmeetri suuruseid laike. Värvuselt heledad, valkjashallid või kollakad. Kasvavad maapinnal, harvem puidul. Levinumad liigid on: mets-põdrasamblik ( varjutaluvam kui mahe põdrasamblik), mahe põdrasamblik (eelistab avatud kasvukohti), harilik põdrasamblik (eelmistest varjutaluvam ja
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
SOODE LOOMASTIK Madal- ja siirdesood Putukad -üle 1500 liigi, kõige liigirikkam rühm mardikalised -põõsarindes ja samblarindes domineerivad mardikalised, rohurindes tirdilised ja kahetiivalised -mardikalistest on arvukamad avamaalised liigid -suvel hulgaliselt kärbselisi: viljakärblane, päriskärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme -septembris palju sääski: karksääsk ja sääriksääsk -ülekaalus niiskuslembesed taim- ja putuktoidulised liigid Ämblikud -tegutsevad põhilisel sambla pinnal ja pinnakihtides, enamus väikesed -hiidämblik – samblarinde suurim ämblik, huntämblikud, madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoometsades domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik – koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke Kahepaiksed -kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn. Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku. Roomajad
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
linne. Kui nimi on sulgudes, tähendab see, et teadlane küll kirjeldas selle liigi aga teise o. nime all. Lisatakse ka liigi kirjeldamise aastaarv. p. Ilma geograafilise isolatsioonita liigisisesed üksused on: · morpha teisend; · varietas varieteer; · forma vorm. 29. Kalade kehaehitus, kehaosad, määramistunnused (meristilised ja plastilised). a. Kalade kehaosad: pea, kere, saba ja uimed. b. Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk. c. Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju. Samal ajal on vajalik ka maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest seetõttu on kehakuju ka vastav d. eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli e. looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Kui nakatunud inimese väljaheitest on paelussimunad kandunud rohule ja veis seda rohtu sööb, nakatub ta ussiga. Munadest arenenud vastsed liiguvad veise lihastesse ja kui inimene sööb sellist liha toorelt või liiga vähe kuumutatult, satuvad vastsed inimese sooltesse. Seal arenevad neist ussid. --- 57 Laiussi eluring Laiuss on paelusside hulka kuuluv inimese ja lihatoiduliste loomade (koera, kassi jt) sooltes elav parasiit. Tema mitme meetri pikkune ja umbes sentimeetrilaiune paelakujuline keha koosneb mitmest tuhandest ühetaolisest lülist, millest igaühes on nii isas- kui ka emassuguorganid. Seega saavad igas lülis teistest sõltumata munad areneda. Laiuss toodab päevas ligi miljon muna. Joonis: Laiussi eluring. Selgitus: Joonisel on esitatud laiussi eluringi 6 etappi: 1. Muna. Munad satuvad reoveega veekogusse, kus neist arenevad pisikesed ujumisvõimelised (ripsmetega) vastsed. 2. Vaheperemees
UNIVISIOON Maailmataju A Auuttoorr:: M Maarreekk--L Laarrss K Krruuuusseenn Tallinn Märts 2015 Leonardo da Vinci joonistus Esimese väljaande kolmas eelväljaanne. Autor: Marek-Lars Kruusen Kõik õigused kaitstud. Antud ( kirjanduslik ) teos on kaitstud autoriõiguse- ja rahvusvaheliste seadustega. Ühtki selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus, info salvestamine, (õppe)asutustes õpetamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) loomine, ilma autoriõiguse omaniku ( ehk antud teose autori ) loata. Lubamatu paljundamine ja levitamine, või nende osad, võivad kaasa tuua range tsiviil- ja kriminaalkaristuse, mida rakendatakse maksimaalse seaduses ettenähtud karistusega. Autoriga on võimalik konta
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
