Artur Lemba (0)

Artur Lemba
1885 – 1963
Liis Reimand
Ülenurme Muusikakool
7.klass
2016 .
Sissejuhatus
Miina Härma, Konstantin Türnpu, Rudolf Tobias ja Heino Eller on tuntud Eesti heliloojad ja meie muusikakultuuri kujundajad . Kuid nende kõrval vajab mainimist veel üks helilooja – Artur Lemba. Teda tuntakse andeka pianisti ja hinnatud pedagoogina. Artur Lemba oli hiilgava tehnikaga pianist ja helilooja, kes toetus klassikale. Tema repertuaar on väga lai, kuid tuntuimad lood „ Klaverikontsert nr 1“ ja „Poeme D´amour“ on pälvinud harukordse kuulsuse ja esitatakse eriti sageli. Oma töös annan ülevaate Artur Lemba elust, töökäigust ja loomingust .
Artur Lemba – lapsepõlv
1885. aasta 24. septembril sündis Tallinnas Gustav ja Marie Lemba perre kolmas laps Artur Lemba. Oma vanemast õest Ludmillast ja vennast Theodorist erines Artur palju. Alates varasest lapseeast kujundas perekonnas valitsev pingeline õhkkond Arturi hingelisi omadusi. Ta elas kõike üle raskemalt, kui teised ja talletas nähtu enda teadvusesse. Artur Lemba oli tagasihoidlik ja kinnine, eelistades üksildust.
Pereisa Gustav Lemba oli ainuke pereliige, kes raha teenis ja pidevalt tööl käis. Ta töötas klaverihäälestajana ja oli sellel alal tunnustatud. Ema Marie tegeles kodus lastega. Lembade pere elas kitsikustes tagasihoidlikku elu, sest pereisa sissetulek polnud just eriti suur. Gustav Lemba armastas muusikat ja oli noorena lootnud alustada pianisti karjääri, kuid majanduslikkude probleemide tõttu jäi see pooleli . Tollal ei teenitud sellega piisavalt palju raha.
Artur Lemba vanem vend Theodor oli muusikasse kiindunud ja harjutas viis kuni kuus tundi päevas klaverit . Pikapeale hakkas poja harjutamine häirima pidevalt töötavat pereisa. Gustav Lemba otsustas perekonnast lahkuda ja jättis oma abikaasa koos kolme lapsega maha. See aga ainult tugevdas Theodorit ja pere vanima pojana asus ta ise raha teenima . Theodor Lemba juhtimisel hakati valmistama paberkotte, mida müüdi erinevatele väikeettevõtetele. Sellest saadud tulu läks pere elatamisele. Iga kuu pani noormees väikese osa rahast Peterburi sõidu jaoks kõrvale, kuna unistas õpingutest Peterburi Konservatooriumis. Samuti pikendas Theodor klaveri harjutamise tunde kaheksa tunnini.
Kõik suured muutused jätsid väikese Artur Lemba hinge jälje. Isa lahkumine perekonnast mõjus laastavalt, sest poiss armastas väga oma isa. Kellelegi oma muret kurtmata kannatas ta iseseisvalt perekondlike muutuste all. Täiskasvanud ei saanud lapsest aru ja käskisid lihtsalt mitte nukrutseda. Arvatavasti panidki need sündmused aluse tema endassesulgunud ja kinnisele iseloomule .
Vanem vend Theodor sai lõpuks konservatooriumisse õpinguteks raha kokku ja sõitis perekonna juurest ära Peterburi, kus ta alustas õpinguid Peterburi Konservatooriumis. 1894. aasta kevadel sõitis Lembade ema Marie Theodorit vaatama ja nähes, kui hästi pojal läheb, otsustas ta koos Arturi vanema õe Ludmillaga samuti Peterburi kolida.
Kõige noorem laps Artur Lemba jäeti Tallinnasse isa juurde elama. Kuigi poiss elas koos isaga, oli ta enamasti kodus üksinda. Varastel hommikutundidel lahkus Gustav Lemba kodust, et tööle minna ja tuli tagasi alles hilisõhtul. Arturi ainsaks seltsiliseks sai väike valge kutsikas, kelle kõrval ta end õhtuti magama nuttis. Poiss oli harjunud tähelepanuga ja tahtis näha enda ümber sekeldamist, kuulda varem iga päev kõlanud muusikat. Ta tundis puudust Peterburi kolinud vennast, õest ja emast.
Isa märkas Arturi kannatusi ja viis poisi Peterburi ema juurde, kus Theodor alustas muusikatundide andmist oma väikevennale. Vanem vend ei jäänud Arturi tulemustega rahule ja otsustas, et muusika õppimise jaoks on ta veel liiga väike. Vanem õde Ludmilla jätkas kannatlikult Arturi noodikirja õpetamist. Koos mängiti lihtsaid neljale käele mõeldud palu ja nii kasvas Arturi huvi muusika vastu. Viimaks arenes poiss nii palju, et õe õpetamistest jäi väheks ja vend Theodor võttis asja uuesti üle. Kolme aastaga tegi Artur suuri edusamme ja võis lõpuks mängida rasket Verdi ooperit „Maskiballi“ teemale . Samal ajal alustas nende õde Ludmilla aktiivset tegelemist laulmisega.
Theodor Lemba määrati Peterburi Konservatooriumis uue professori Carl van Arcki juurde ja ta otsustas professorile ka oma väikevenda tutvustada. Peale Arturi mänguoskuse kuulmist oli Carl van Arck nõus poisile tasuta klaveritunde andma, kuigi professor tegelikult ei õpetanud nooremat astet. Sellest algaski Artur Lemba teekond edule ja kuulsusele Peterburis.
Artur Lemba – Peterburi periood
Peterburi Konservatooriumi direktor lubas 14. aastasel Artur Lembal teha sisseastumiskatsed ja peale nende sooritamist alustada õpinguid Carl van Arcki klaveriklassis. Professor oli väga nõudlik ja esimene õppeaasta kujunes Arturi jaoks väga raskeks. Nõuti väga palju tehnikat ja seda veel rangete nõuete järgi. Noor õpilane pidi läbi tegema käeseade õppimise, sest varem omandatu tehnika polnud nõuetekohane. Läbi võeti väga palju klassikuid. Põhilisteks said siiski Viini klassikud – Haydn, Mozart ja Beethoven. Kahjuks suri professor Carl van Arck 1902. aastal ja Artur Lemba jätkas õpinguid professor V. Tolstovi klaverklassis. Aasta lõpus astus Lemba ka pedagoogide soovitusel kompositsiooniklassi.
Artur nägi, kuidas terve perekond proovis raskustega toime tulles raha teenida ja tahtis samuti sellega aidata. 15-aastaselt hakkas ta raha teenima eratundidega. Noormees käis õpilastel kodus ja teenis iga tunni pealt ühe rubla. Hiljem tõstis ta tunnitasu lausa kolmele rublale. Samuti töötas Artur Lemba kontsertmeistrina, saates pealmiselt lauljaid. See oli hea elukutse , sest tal oli väga hästi arenenud noodilugemisoskus. Suviti teenis Artur Lemba peaaegu 50 rubla kuus ja see oli suureks abiks perekonnale .
1907. aastal suri Artur Lemba juhendaja professor V. Tolstov ja noormehe lõpukava juhendajaks määrati professor I. Borovka. Hoolimata viimaste aegade raskustest sooritas Artur Lemba 6. märtsil 1908. aastal lõpueksami. Riigieksami komisjon tunnustas Artur Lembat klaveriklassis väikese kuldmedali, kompositsiooniklassis suure hõbemedali ja klaveri eriala riikliku preemiaga, milleks oli Schröderi klaver. Pidulikul lõpuaktusel esitas Artur Lemba oma Esimest klaverikontserti, mis on tänapäevani tema tuntuim teos.
Sama aasta sügisel valiti 23 aastane Artur Lemba Peterburi Konservatooriumi eriklaveriklassi ja üldteooriaklassi pedagoogiks. Õppeaasta lõpuks oli tal 12 õpilast, kes kõik olid temast vaimustuses. Oma tagasihoidlikkusega pälvis ta palju tunnustust. Õpilastele meeldis tema helge suhtumine igaühe oma stiili. Kuigi ta ise armastas romantikuid ja klassikat, ei keelanud ta oma õpilastel mängida endale sobivas stiilis. Ta jagas alati oma teadmisi ja kogemusi, kui talt abi küsiti. Juba 25. aastasena sai ta professori aunimetuse.
Pedagoogilise töö kõrval tegeles Artur Lemba aktiivselt ka esinemistega. Tema esimene soolokontsert toimus 26. oktoobril 1909. aastal Peterburi Konservatooriumi Väikeses saalis. Menu oli suur ja saal rahvast täis. Samuti ei tulnud lõppu aplausidel ja kontserti kajastati kümnetes Peterburi ajalehtedes. Lemba kontserdist võis lugeda isegi saksakeelsetes ajalehtedest. Kogu teenitud raha annetati stipendiumite asutamiseks.
25. aastasena võttis Artur Lemba osa Rubinsteini - nimelisest pianistide konkursist, kus ta märgiti ära parimate seas. See tõi Lembale veel rohkem kuulsust . Edukalt jätkas ta kontserttegevust ja esines isegi Tallinnas üldlaulupeol. Kõik tema kontserdid pälvisid nii kriitikat, kui ka heakskiitu. Nuriseti liiga suure tehnilise poole üle, sest pianist mängis tundetult. Artur Lemba võttis kogu kriitika vastu ja parandas end vastavalt sellele.
Aastal 1916 tutvus Artur Lemba oma esimese abikaasa Sofia Mogilevskajaga. Tollal õppis Sofia Peterburi Konservatooriumis professor Ovanes Nalbandjani viiuliklassis. Koos astuti mitmetesse orkestritesse ja elati tagasihoidliku elu. Pärast 1917. aasta revolutsiooni Artur Lemba jätkas muusikategevust. Hiljem pääsesid nad koos Sofiaga punaarmeelaste sümfooniaorkestrisse ja seal said ka parema elujärje peale. Sofiaga mindi vaatamata suurele armastusele lahku ja Lemba abiellus oma teise naise Mariaga, kes 1962. aastal suri. Päris elu lõpuaastatel abiellus ta kolmandat korda oma kolmanda naise Valentinaga. Lapsi Artur Lembal ei olnud.
Artur Lemba – Tallinna periood
1920. aastal andis Artur Lemba oma esimese kontserti Tallinnas ja seda kajastasid mitmed Eesti ajakirjad. Ta jäi koos tollase abikaasa Sofiaga Tallinnasse elama ja neile mõlemale pakuti tööd Tallinna Kõrgeimas Muusikakoolis. Paari aasta pärast suri muusikakooli tunnustatud professor Alice Segal ja Artur Lemba astus tema kohale. Kodumaale saabumise järel ei lõpetanud ta kontsertide andmist, vaid jätkas arvukaid sooloesinemisi üle Eesti.
1921. aastal sai Artur Lemba kutse Helsingi Muusikainstituudi direktorilt, kes pakkus talle klaverikateedri professori kohta. Lembat meelitas suurlinna elu ja võimalused ning ta kolis aastaks Helsingisse. Kodumaale naasnuna alustas ta tööd muusikakriitikuna ajalehes „Vaba Maa“. Artur Lemba andis eestlastele ülevaate igast kontserdist ja kutsus rahvast muusika- ja kultuurielust osa võtma. Alati oli ta märkinud ära oma arvamuse, mis enamasti kiitis kontserdi klassikalist poolt. Edasised aastad pühendas Artur Lemba pedagoogilisele tegevusele.
Aastal 1928 sõitis Artur Lemba delegatsiooni liikmena Budapesti soome-ugri kongressile. Seal esines ta sümfooniakontserdil, mis oli pühendatud Eesti heliloojate loomingile. Üle pika aja kõlas Lemba Esimese klaverikontsert. Budapestis pälvis ta tunnustust ja sai kiita professor Jenõ Hubaylt, kes tollal oli Budapesti Muusikaakadeemia direktor, tuntud viiuldaja ja ka helilooja.
Peale tegusat 1928. aastat lõpetas Artur Lemba kontserttegevuse, andes vaid väikeseid harukordseid kontserte. Ta pühendas end pedagoogitööle ja heliloomingu loomisele. Sellal valmisid tal mitmed suurvormid. 1930. aastal valminud „Klaverikontsert nr.2“ kandis helilooja ise ette 1931. aasta rahvakontserdil. Järgnevatel aastatel kirjutas Lemba veel mitmed suurteosed ja kandis need ette 1932. aasta aprillis toimunud helitööde kontserdil.
1935. aasta 24. septembril pidas Artur Lemba oma suursugust juubelit. Õnnitlusi saadeti kogu maailmast erinevatelt kuulsustelt. Kõik saadetud õnnitlused loeti ette juubelikontserdil. Järgnevad sõjaaastad möödusid tagasihoidlikult. Põhiliselt tegeles ta oma heliloomingu täiustamise ja pedagoogitööga.
Artur Lemba töötas pedagoogina kuni oma elupäevade lõpuni. Enne 75. juubelit hakkas tal arenema südame arütmia , kuid helilooja väitis, et tunneb end suurepäraselt. 1963. aastal otsustas ta organismi nõrgenemise tõttu pedagoogitöö maha panna ja pensionile minna. Kahjuks kestis tema vanaduspuhkus lühikest aega, sest 15. novembril 1963. aastal sai ta insuldi ja suri 21. novembril. Artur Lemba maeti 27. Novembril Tallinna Metsakalmistule.
Artur Lemba – looming
Artur Lemba kirjutas rohkem klaverimuusikat ja hoidus uutest muusikavoogudest. Tal oli rahulik, romantiline ja klassikaline stiil. Tema suurteks eeskujudeks olid P. Tsaikovski ja A. Klazunov. Artur Lemba kõige tuntuim teos on Esimene Klaverikontsert G-duur, mis sai tuntuks meeldejääva meloodia ja voogava muusika poolest. Viiuli repertuaarist on kõige tuntuim „Armastuse poeem“. Artur Lemba kirjutas Eesti esimese sümfoonia ja Eesti esimese ooperi „Sabina“ (1905), kuid millegipärast loetakse Eesti esimeseks ooperiks alles 1928. aastal avaldatud Evald Aava „Vikerlasi“.
Artur Lemba kirjutas kaks sümfooniat, viis klaverikontserti, ühe rapsoodia klaverile ja orkestrile „Tuljaku“ teemal, kaks pidulikku avamängu sümfooniaorkestrile, ühe keelpillikvartetti, ühe klaverikvarteti, neli klaveritriot, kolm viiulisonaati, kaks klaverisonaati, umbes kolmkümmend koorilaulu ja neli ooperit. Lisaks on ta kirjutanud teose „Poeme D’amour“ viiulile ja klaverile.
Kokkuvõte
Artur Lemba oli tunnustatud helilooja, pianist ja pedagoog . Koos oma vennaga peetakse neid ühtedeks Eesti esimeseks professionaalseteks pianistideks, kes esinesid ka väljaspool Eestit. Artur Lemba andis suure panuse Eesti muusikasse ja ta on üks Eesti muusika teerajajatest. Alates 1944. aastast kuulus ta Eesti Heliloojate liitu. Artur Lemba pälvis oma eluajal palju tunnustust Venemaal, Ungaris ja Belgias.
Artur Lemba on üks erandlik Eesti pianist, kes suutis ennast jäädvustada rahvusvahelise muusikakunsti ajalukku. Ta viis edasi vanu klassikalisi jooni, toetudes ammustest aegadest pärit teadmistele. Lemba oli hiilgava tehnikaga pianist, kes tutvustas Eesti rahvale omale loomupärast muusikat. Ta viis Eesti interpreteerimiskunsti rahvusvahelisele tasemele, täiustades mitte ainult Eesti muusikat, vaid ka kultuurielu .
Kasutatud kirjandus:
„Artur Lemba. Pianist ja pedagoog“, Veera Lensin, „Eesti Raamat“ 1977
„Eesti heliloojad ja muusikateadlased“, biograafiline leksikon , „Eesti Raamat“ 1966
„Eesti muusika biograafiline leksikon“, 1. köide A-M, „Eesti Entsüklopeediakirjastus“ 2007
„Lühiülevaade muusikaloost. VII klassile“, Katri Peetsalu, „Eesti Muusikakoolide Liit“ 2004
https://et.wikipedia.org/wiki/Artur_Lemba (26.03.2016)
https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/lemba/elu.ht m
https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/lemba/teosed.ht m
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=1179
http://www.tmm.ee/muuseumist/uudiste-arhiiv/372-artur-lemba-130